Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu menetluse käigus hakkab selguma, et ka praegu „siledale paberile“ pandud eesmärgid, mis kellegi meelest on väheambitsioonikad, sisaldavad nii kõrgeid väljakutseid kui ka sügavaid dilemmasid, mida pole võimalik tühja sõnakõmina saatel ületada, kirjutab Igor Taro Delfis.

Ta ennustab vähemalt kolme suuremat probleemi, mis vajaksid poliitilise retoorika asemel lahendusi: need on majanduse kohanemise ja tehnoloogiaga seotud väljakutse, kliimabürokraatia vältimine ja õiglase ülemineku tagamine, et ka haavatavad ühiskonnagrupid saaksid kliimaeesmärkidega kohaneda.

Taro ütleb, et süveneda tuleks neisse kitsaskohtadesse, millest sujuv läbiminek aitaks Eesti ühiskonnal jõuda kliimaneutraalsuse eesmärgini hiljemalt 2050. aastaks nii, et kedagi ei jäeta maha ja meie majanduse konkurentsivõime saab suunatud kestlikule kasvule.

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on esimene valdkondadeülene kokkulepe Eestis kliimaneutraalsuse saavutamiseks selliselt, et me näeme korraga nii suurt pilti kui ka pikka plaani nii keskkonna, selles igapäevaselt toimetavate inimeste kui ka majanduse vaates.

Kas keegi on kunagi näinud nullheitega lehma?

“Meil on valdkondi ja tegevusi, mis ei saa tõenäoliselt mitte kunagi olema kliimaneutraalsed, vähemalt mitte olemasoleva tehnoloogiaga. Kas keegi on kunagi näinud nullheitega lehma? Või kujutate ette, et veganhommikusöök avokaado võileivaga on vähem kliimat kahjustav kui Põlvamaalt pärit keedumuna?” küsib Taro.

Ta lisab, et samamoodi pole tänase seisuga kogu olelusringi mõttes nullheitega ükski taastuvenergia tootmisviis, taastuvenergial töötav elektritransport ega ka tööstus, mis selle energiaga töötab ja energiatootmiseks juppe toodab.

“Seetõttu ongi põhjendatud, et tööstuse valdkonnas võivad heite kogused sujuva ülemineku tagamiseks isegi ajutiselt suureneda. See juhtub ka siis, kui kõik olemasolevad tööstused oma heidet järk-järgult vähendavad ja uued lisanduvad tootmised täidavad kõiki keskkonnanorme,” kirjutab ta.

Taro rõhutab, et Eesti majanduse kestlikkuse tagamiseks peavad tekkima uued tööstusettevõtted, kuid vanad ei kao üleöö ning sotsiaal-majandusliku katastroofi vältimiseks peab üleminek majanduses olema sujuv – nii inimeste kui ka riigi konkurentsivõime püsimise pärast.

Ta näeb lahendusena seaduses eesmärkide etapiviisiliselt seadmise aastateks 2030, 2035, 2040 ja 2050 ning arvestada majanduse üleminekul ka tehnoloogilise väljakutse olemasoluga – Eestil pole võimalik seadusega määrata, millal tulevikutehnoloogiad kasutusvalmis saavad.

“Teine päris oluline probleem on täiendava kliimabürokraatia tekkimise surve ohjeldamine. Nii nagu meil on üldine mure Eesti riigirahanduses, pole kuhugi kadunud ka vajadus riigivalitsemise tõhustamise järele. Need on omavahel seotud,” kirjutab ta, et igasugune lisanduv administratiivne koormus tähendab ka lisanduvat heidet avalikus sektoris ja uusi kohustusi ettevõtetele.

“Kliimanõukogule, riiklikule kliimaaruandele ja kohaliku tasandi kliimakavadele lisaks „kliimapolitsei“ loomine jäägu nende aktivistide märjaks unenäoks, kes käivad kunstimuuseumides tomatisupiga,” sõnab ta.