Märtsi alguses toimus Tallinnas Eesti Puuetega Inimeste Kojas TÜ eetikakeskuse kollokvium “Inimese väärtus. Puuetega inimesed Eestis“. Inimväärikuse ning puuetega inimeste olukorra teemal vestlesid puuetega inimesed ise, ametnikud, mitmete liitude esindajad, arstid, ajakirjanikud, üliõpilased. Eeskõnelejad olid ajakirjanik ja saate “Puutepunkt“ produtsent Tiina Kangro ning Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige dr Viktor Vassiljev. Vestlust modereeris TÜ religioonipedagoogika dotsent Olga Schihalejev. Järgnevalt mõned olulisemad mõtted toimunud arutelust.

Iga inimene on väärtus ning iga ühiskond on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli – see väide oli üks kandvamaid mõtteid kogu arutelus. Inimesed on erinevad ning selles erinevuses seisneb rikkus, sest erinevad inimesed täiendavad üksteist. Kujutage ette, et kõik inimesed oleksid sarnased. Mida oleks siis üksteiselt õppida, kuhu areneda? Oluline on mõista, et igas inimeses on midagi positiivset, mida ta saab teistega, kas või oma pereliikmetega, jagada.

Kui peame iga inimest väärtuslikuks olenemata tema erivajadustest, siis eeldab see seda, et me arvestame üksteisega – näiteks on uute hoonete projekteerimisel oluline mõelda, kas nendesse pääsevad kergelt ka liikumispuudega inimesed.

Paraku on eripärade arvestamisega suuri probleeme, seda eelkõige riiklikul tasandil. Näiteks peab puudega inimene vajaliku abivahendi saamiseks esitama taotluse(d) ning pärast seda ootama kuid või isegi aastaid selle abivahendi järjekorras. Iga abivajajani vajalik seade ei jõuagi. Näiteks teeb vastav komisjon otsuse, kes saab hirmkalli kuuldeaparaadi, kes aga sellest ilma jääb, sest sotsiaalsüsteemil pole piisavalt raha.

Raha ei jõua abivajajani

Üks osalenu tõi välja, et raha erivajadustega inimeste jaoks on tegelikult olemas küll, kuid see ei jõua abivajajani. Kui igale lapsele mõeldud pearaha oleks n-ö selle lapse pea küljes, st laps saaks oma koolis kätte kõik talle vajalikud protseduurid (nt talle ette nähtud ravivõimlemise), siis oleks olukord tunduvalt parem. Dr Viktor Vassiljevi sõnul on erivajadustega inimeste kehva elukvaliteedi põhjuseks see, et riik on kasumi teenimisele suunatud äriühing, kus peamisteks väärtusteks on edukus, rikkus ja noorus, mitte inimene ning tema heaolu.

Kuna puuetega inimesed peavad vajalikke abivahendeid manguma, siis tunnevad nad end ühiskonnaelust kõrvaleheidetuna. Siinkohal sobib illustreerimiseks Tiina Kangro esitatud näide. Kujutage ette, et prillid maksavad sama palju kui auto ning on seega suurele osale inimestest kättesaamatud. Sel juhul langeb suur osa noori inimesi tööturult välja, sest halvenenud nägemise tõttu ei saa nad oma senist tööd jätkata. Prillidega saavad nad aga elada täisväärtuslikku elu. Nii on ka teiste abivahenditega – kui erivajadusega inimesel on sobiv abivahend, siis on ta suuteline osalema ühiskonnaelus.

Riigi jaoks kasutamata ressurss

Üheks oluliseks aruteluteemaks oligi puuetega inimeste lõimimine ühiskonnaga. Levinud on suhtumine, et puudega inimesed on riigile koormaks ning neile tuleb peale maksta. Kui keskkooli lõpetanud puudega noor jääb koju istuma ning koos temaga jääb sinna tema ema, kes lahkub seetõttu töölt, siis istuvad nad kahekesi kodus ja ei too riigile mitte mingit tulu. Kui sellele samale noorele leida aga jõukohane töö, siis saab ema samuti tööl käimist jätkata ja on ilmselge, et riik saab siit omale kahe inimese maksud.

Eesti 140 000 puudega inimest on riigi jaoks kasutamata ressurss, sest igaüks neist oskaks ilmselt midagi hästi teha. Kui sellest materiaalsest vaatepunktist edasi minna ning rääkida inimeste õnnelikkusest, siis on kindel, et inimväärikuse austamine on üks õnne komponente. Inimväärikuse austamine võiks tähendada seda, et igal inimesel (kui ta pole suli või pätt) lastakse täisväärtuslikult elada, tema isikupära aktsepteeritakse, võimaldatakse talle eluks vajalikud (abi)vahendid ning antakse talle võimalus leida enda jaoks sobiv tegevus.

Oluline roll on kodusel kasvatusel

Kollokviumil osalenud olid üksmeelel selles, et oluline on tegeleda hullemate olukordade ennetamisega – hoida juba noorelt oma tervist (et ei tekiks näiteks kuulmiskahjustusi), võimaldada inimesele vajalik abivahend ning võimaldada talle sobiv roll (kas või vabatahtlik töö) ühiskonnas, sest inimese üks suurim vaenlane on tegevusetus.

Puuetega inimestesse suhtumise kujunemisel on oluline roll kodusel kasvatusel. Üks osalenutest ütles, et temale tegi ema väga varakult selgeks, et narrida ei sobi neid, kes on paratamatult sinust erinevad (nt need, kes ei saa ise liikuda; kellel on üks käsi puudu vm), kuna neil ei ole võimalik oma olukorda muuta. Mitmed teised osalenud rõhutasid samuti kodust saadud kasvatuse olulisust, mis paneb aluse inimese suhtumisele iseendasse ning teistesse inimestesse.

Tiina Kangro julgustas erivajadustega inimesi kodust julgelt välja tulema ning oma lugusid rääkima, sest nende kaudu on võimalik kaasinimeste mõistmist suurendada. Muutused paremuse poole toimuvad, kuid väikeste sammude haaval ja suur roll on siin selgitustööl – sellel, et inimene on inimene sõltumata oma juuksevärvist või erivajadusest. Nagu üks osalenu ütles, on kurb see, et häbenevad puudega inimesed, kes tegelikult ei peaks häbenema, ja need kes peaksid, ei tee seda.

Kollokviumi korraldas Tartu Ülikooli eetikakeskus koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga.

Kollokviumist tehtud ja TÜ eetikakeskuse veebilehel üleval olevat videosalvestust saad vaadata siit.

Fotol Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige dr Viktor Vassiljev, TÜ religioonipedagoogika dotsent Olga Schihalejev ning ajakirjanik ja saate “Puutepunkt“ produtsent Tiina Kangro.

Kokkuvõtte koostas Triin Pisuke-Roos, TÜ eetikakeskuse projektijuht