Hendrik Noor on koos abikaasa Kadiga pannud Võrumaal asuva Sänna mõisa tööle värvika kultuurikeskusena. Kultuurimõisa juures asuvad raamatukogu, kodanikukino, mõisapood, selvepesula, noortetuba, lastetuba, permakultuuri aed, korraldatakse mitmesuguseid koolitusi, töötubasid jne. Lisaks koguneb 3–4 korda nädalas Leiutajate Külakool, mis järgmisest aastast loodetavasti ka n-ö päriskoolina tööd alustab. Sänna mõisa kodulehte kaunistab moto “Vabadus on vastutus” – Hendriku sõnul tähendab see seda, et sul on vabadust nii palju, kui sa vastutust julged võtta. Ehk siis – mida rohkem vastutust me võtame selle maailma eest, kus me elame, seda vabamad me oleme. Intervjuu Telegramile andiski Hendrik, Kadi tegeles samal ajal paari kolme lapsega.

Räägi teie loost – kuidas jõudsite oma teel välja Sänna mõisani?

Tagantjärele vaadates võiks lühidalt öelda, et jumal juhatas. Sai tehtud elus suured muudatused ja loodud ruumi uutele väljakutsetele ja üks selline projekt, mis meieni seeläbi jõudis, oli Sänna mõisa äratamine. Sellele oli väga raske ära öelda, sest see oli just loodud meile kahele, kõik meie unistused olid sinna nii perfektselt sisse istutatud. Kui me oleksime sellele ei öelnud, siis oleksime öelnud ei oma põhiolemusele.

Mina olin olnud kaheksa aastat tüürimees ja see amet hakkas minu jaoks ennast ammendama. Tahtsin tegeleda millegagi, mis on rohkem hingele. Kui tulin töölt ära, siis otsustasime, et tegeleme ainult nende asjadega, mis pakuvad hingele rahuldust.

Ja siis hakkaski järjest lahti rulluma erinevate võimaluste ja kontaktide jada, mis tipnes pakkumisega tulla siia Sännasse ja hakata mõisa putitama. Minu jaoks oli see konks puutöö, sest ma olen seda eluaeg armastanud ja sain siia sisustada oma unistuste puutöökoja.

Ja muidugi see maakoht ja Rõuge vald on äärmiselt atraktiivne keskkond, kus lapsi üles kasvatada. Ei tahtnud linnas lapsi kasvatada, neil võiks ikkagi olla looduse puudutus ja roheline keskkond, kus suuremaks saada.

Mis on kultuurimõisa idee ja mida see inimestele pakub? Mida see pakub teile?

Kultuurimõisa põhiidee on alati olnud avatus. Et oleme avatud ja pakume inimestele põnevat programmi erinevate võimaluste näol, mis mõisas on. Näiteks raamatukogu, noortetuba, saab poes käia, saab pesu pesta, saab duši all käia, kinos käia, kontserdid, meditatsioonid, õpitoad jne. See on põhimõtteliselt selline omaette maailm.

Teiselt poolt seisneb avatus selles, et meie kultuuriprogramm nõuab inimeselt mingis mõttes avanemist. Iga kord, kui inimene siia tuleb, siis see koht avab inimest. Need teemad, mis siin on, on avardavad, ja programm on kokku pandud nii, et see oleks inimese jaoks maailma avardav kogemus.

Näiteks, meil oli äsja õpituba surmast, kohe on kodusünnitusest. Et tuleme kastist välja ja vaatame, mis mujal tehakse. Kõik teemad on just nagu väikesed väljakutsed, mitte liiga suured, et saaks justkui väikeste ampsude haaval tunnetada maailma avaramalt.

Me ise samamoodi tahame avaneda, avarduda ja mõista seda maailma laiemalt. Sellepärast me seda teemegi, et meil endal on uudishimu maailma vastu laiemalt. Ja me lihtsalt teeme seda avalikult ja nii sünnibki kultuurimõis.

Kui palju kohalikud kultuurimõisa tegemistes osalevad?

Sänna külas elab 79 inimest, kellest pooled on pensioniealised ja see protsent, mis siin päris kohalikke käib, on päris väike. Aga raamatukogus käib neid siiski, seal puutuvad külastajad tihtipeale kokku ka teiste inimestega ja meie vabatahtlikega, kes on tihti mujalt maailmast pärit, et see on jälle selline avardav mõõde.

Meie ise peame kohalikeks Võrumaa inimesi ja maakonna peale tuleb siia inimesi kokku 30–40 km kauguselt, näiteks filmiõhtutel.

Ja suurematele üritustele tullakse isegi kaugemalt, näiteks Tallinnast, mingis mõttes on ju ka need kohalikud inimesed.

Paljud inimesed hoidsid suvel pöialt teie Leiutajate Külakoolile, kuid sel aastal jäi koolitusloa taotlemine pooleli. Mis sai peamiseks takistuseks ja kas järgmiseks sügiseks saate need likvideeritud?

Me ise võtsime taotluse tagasi ühel hetkel, kui koostasime õppe- ja ainekavasid. Kuna kooli kontseptsioon on suhteliselt enneolematu, siis oli kaks võimalust: kas spekuleerime, kuidas õppetöö toimuma saab või võtame endale aasta aega ja vaatame, kuidas õpiprotsess praktikas tegelikult toimuks.

Seega otsustasime võtta aasta vabaks. Ja kui saame järgmisel aastal esitada juba toimiva kontseptsiooni, siis on see mõjuvam ja samuti ausam. Ja ausus on meie kooli üks olulisemaid alustalasid.

Kool käib juba praegu, millal ta riikliku süsteemiga liitub, on tuleviku küsimus. Formaalselt on koolis käivad koduõppe lapsed, kellega vanemad tegelevad individuaalselt, aga me teeme ühiseid avalikke huviringe 3–4 korda nädalas, kus saavad osaleda ka teised. Osa õpitube on väga populaarsed. Näiteks leiutamine, kus käib siis näiteks mikroskeemide tegemine ja loovustunnid. Varsti lisandub veel arheoloogia huviring. Impulss tuleb õpilastelt endalt. Et nemad räägivad, mis neil südamel, ja meie leiame viisi, et nad saaksid tegeleda sellega, mis neid huvitab.

Teie olete Võrumaal juba palju asju muutnud. Milliseid asju peaks üldse Eestis muutma, et meie elu oleks parem, ja kuidas seda teha?

No mina isiklikult olen seda meelt, et Eestis on elu väga-väga hea. Mida ma soovitan on see, et virisemise asemel hakata tegema neid asju, millest te unistate, siis tuleb ka tänulikkus ning muutub ka Eesti elu meelepärasemaks. Aga kui on tunne, et midagi tuleb paremaks muuta, siis tuleb lihtsalt seda tegema hakata! See vabadus on ju kõigil olemas ja vabadus on vapustav asi.

20 aastat tagasi vanem generatsioon laulis meid vabaks ja meil on vapustav ruum, kus me saame oma unistusi reaalsuseks vormida. Mul on küll sügav tänulikkus selle eest, et Eesti riik on olemas ja siin saab vabalt ja täie hingega elada. Tuleks ka meeles pidada, et kui me oma vabadusega suurt midagi pihta ei oska hakata, siis võib olla nii, et ühel päeval oleme sellest taas ilma.

Seega on väga oluline, et me väärtustaksime oma vabadust ja ei kasutaks seda lihtsalt elu mugavaks tegemiseks, vaid tooksime ühiskonna keskmesse tõelised ja suured vaimsed väärtused. Need kultuurid, kus on läbi aegade väärtustatud lihtsat ja ausat elu, on jäänud püsima. Need kultuurid, kus on oluliseks peetud materialismi ja priiskamist, on määratud lühikesele elule. Seda võib näha ka praeguses maailmas, kus läänelik tarbimiskultus on seadnud meid kõiki üsna täbarasse olukorda.

Milliseid soovitusi jagaksid inimestele, kes soovivad samuti oma kogukonnas asutada kultuurikeskust, kooli või mingit muud ühisalgatust?

Alustuseks tuleks teha endale selgeks, miks ma seda teen. Ja kui side selle põhjusega on loodud, tuleb asuda tegudele.

See kõlab võib-olla kummaliselt, aga soovitame asju ette võtta sellise ringi inimestega, kellel on suhteliselt sarnased väärtused, et ei läheks liialt aega väärtuste paika ragistamisega. Kui väikesed rühmad inimesi teevad erinevaid asju, mis neid ühendab, siis see rikastab ühiskonda, kui aga suur hulk inimesi hakkab midagi koos tegema ja selle käigus üksteisest n-ö üle sõitma ja väga suuri kompromisse tegema, siis ei saa ju tulemus olla väga inimlik ja hea.

Näiteks kooli puhul on väga oluline, et lapsevanematel oleks ühine arusaam sellest, mis seal toimuma hakkab. Kas lastele peaks hindeid panema? Kas lapsed peaksid sööma taimetoitu või liha? Kas peaks olema kindel tunniplaan või mitte jne. Kui seda teha väga suure seltskonnaga, siis see läheb laadaks ja idee võib sootuks sumbuda. Aga väikese seltskonnaga läheb see nagu ludinal.

On ju tore küll teha mingi MTÜ, kus on sajad inimesed ja käiakse koos koosolek koosoleku järel, aga kuna arvamusi on palju, siis inimesed väsivad ja lõppkokkuvõttes midagi uut ei juhtu või toodetakse mingi dokument, mis jääb teostajaid ootama.

Kaks-kolm inimest on täiesti piisav, et teha suuri asju. Siis saab energia suunata tegudele, mitte vaidlemisele. Samas on oluline oma tegemistesse kaasata niipalju erinevaid asjaosalisi kui võimalik, et ennetada võimalikke konfliktiolukordi.

Positiivne soov Telegrami lugejatele?

Rohkem tänulikkust. Me oleme elus, meil on enam-vähem tervis olemas. Meil on süüa, me elame Eesti riigis, kus võrreldes mõne teise riigiga on näljahäda suhteliselt väike, korruptsiooni on suhteliselt vähe ja võimalused on meil täiesti oivalised. Meil on palju, mille eest tänulik olla. Kasutagem seda võimalust, tehes midagi ilusat!

Mariann Joonas

Sänna Kultuurimõisa koduleht

Fotod: erakogu, kultuurimois.kultuuritehas.ee

Varem rubriigis “Inspireerivad Eesti inimesed” ilmunud:

Isepäise tõeotsija Marlen Annabeli tee õnneliku eluni

Tiina Keldrima – arst, kes usaldab loodusravi

Kassapidaja Ülle Indre, keda kliendid armastavad