Iseseisvuspäeval, 24. veebruaril toimus viiendat korda rahvaalgatusmarss, millega nõuti rahvaalgatuse taaskehtestamist, nagu see oli sätestatud Eesti 1920. aasta põhiseaduses. Üritus algas kõnekoosolekuga Tammsaare pargis, millele järgnes rahvaalgatusmarss Toompeale.

Põhiseaduse § 1 järgi on meil “kõrgema riigivõimu kandja rahvas”; § 56 lõige 2 järgi “Kõrgemat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega.”

“Tegelikult aga pole Eestis rahval vähimatki võimalust algatada rahvahääletust, sest puudub sellekohane seadusandlus ehk siis seadustatud rahvaalgatus,” kommenteeris Telegramile rahvaalgatusmarsi üks eestvedajatest Jaan Hatto ja lisas: “Seega pole rahval võimalik teostada riigivõimu rahvahääletuse kaudu, nagu seda näeb ette põhiseadus.”

Hatto on seisukohal, et selline puudus on põhiseadusevastane: “Selle asemel peab rahvas iga nelja aasta tagant üle ehk siis ära andma oma otsustusõiguse riigiasjade üle isikutele, kes meie silmis on kaotanud oma usalduse.”

Hatto märkis ka, et kui mõne seaduse vastu on 25 000 inimest, on see põhiseaduse § 31 järgi kehtetu. § 31: “Rahvaalgatamise korras on kahekümnel viiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antaks, muudetaks või tunnistataks maksvusetuks. Sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule. Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimase juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletuse korras. Kui rahvahääletusest osavõtjate enamus tunnistab selle vastuvõetuks, omandab see seadusliku jõu.”

24. veebruaril toimunud tahteväljenduse-meeleavalduse korraldasid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) Tallinna Linnaühendus ja Rahvuslaste Tallinna Klubi (RTK).

Vaata lisaks rahvaalgatusmarsi kodulehekülge.

Toimetas Mariann Joonas