Pilt: ekraanikuva / vabadused.ee

Vabaduste Portaali toetav Isikuvabaduse Sihtasutus saatis esmaspäeval, 16. oktoobril Riigikogu liikmetele põhjaliku pöördumise, milles palub mitte toetada praegu Riigikogu menetluses oleva nn vihakõneseaduse vastuvõtmist, kuna see kahjustaks Eestis mõtte- ja sõnavabaduse teostamist, nagu on juhtunud paljudes teistes riikides.

Lugupeetud Riigikogu liige,

Isikuvabaduse Sihtasutus [SA] pöördub Teie poole seoses Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõuga 232 SE, mis on Riigikogus 2. lugemisel. Palume Teil tõsiselt kaaluda nimetatud eelnõuga kavandatavaid muudatusi ja hinnata nende kahjustavat mõju mõtte- ja sõnavabaduse teostamisele Eesti õigusruumis.

Isikuvabaduse Sihtasutus seisab laialdase mõtte- ja sõnavabaduse eest Eesti ühiskonnas, mistõttu palume Teil nimetatud eelnõu mitte toetada ja jätta see seaduseks hääletamata. Toome välja eelnõu peamised probleemid ja argumendid.

1. Laialivalguvad ja meelevaldsed terminid võimaldavad kuritarvitusi sõnavabaduse piiramiseks

Eelnõu 232 SE uus nn vihakõne paragrahv on laialivalguv ja õigusselgusetu, mistõttu ei vasta see põhiseadusega ette nähtud õigusnormi määratletuse põhimõttele. Sellega ei lahendata ühtegi ühiskonnas olemasolevat probleemi, kuid samas loob eeldused ulatuslikeks seaduse kuritarvitusteks tulevikus.

Eelnõuga soovitakse sisustada nn vaenu õhutamise mõistet senisest märksa laiemalt ja tuuakse seadusse ebamäärased ja laia tõlgendusvõimalusega mõisted nagu:

• “avalik õhutamine”,
• “alus karta õhutusele järgnevat vägivallategu” ja
• “ühiskonna turvalisuse oluline ohtu sattumine”.

Preagu vajab vaenu õhutamise koosseis konkreetset avalikku üleskutset, mis tahetakse asendada ebamäärase ja laialivalguva käsitlusega “avalikust õhutamisest” ning mille sisustamine sõltub kriminaalasutuse tõlgendamisest. Ühiskonna turvalisuse oluline ohtu sattumine on küll piiratud määratlusega “oluline”, kuid ühiskonna turvalisus tervikuna on märksa ebamäärasem käsitlus kui senise seaduse piiritlus, et oht peab olema seotud konkreetse isiku elu, tervise või varaga. Kõige problemaatilisem on dispositsiooni osa, mille kohaselt on tegemist vaenu õhutamisega kui sellega tekib kellelgi alus karta õhutusele järgnevat vägivallategu. Millegi kartmine on üheselt subjektiivne määratlus, mis sõltub isikust ja tema tõlgendusest ning säärane tõlgendus võib olla väga lai. Piisab ainult mingi tagajärje saabumise kartmisest, mitte objektiivsetest kriteeriumitest, mille alusel on vaja näidata reaalselt tekkivat kahju.

Riigikogu võiks võtta eeskuju iseenda tegevusest, kui jättis uuesti vastu võtmata /…/ ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse riigivaraseaduse muutmise seaduse, mille Vabariigi President jättis 07.03.2023 välja kuulutamata õigusselgusetuse tõttu. Jättes seaduse välja kuulutamata, võib eeldada, et Riigikogu nõustus Vabariigi Presidendi kriitikaga seaduse kohta, mis erinevalt käesolevast eelnõust ei reguleerinud karistusõigust ja milles sisalduvad terminid olid defineeritud märkimisväärselt selgemalt või sisustatud viidetega teistele õigusaktidele.

2. Vaenu õhutamine on kehtivas karistusseadustikus piisavalt kõrge tõendamiskoormusega 

Ka täna on vaenu õhutamine Eesti seaduste kohaselt karistatav, kui sellega on põhjustatud oht mõne isiku elule, tervisele või varale. Sõnavabaduse kaitsmiseks on õigusrikkumiseks loetav lävend seega asetatud piisavalt kõrgele, et hoiduda selle olulise põhiseadusliku väärtuse mõtlematust ja omavolilisest piiramisest, selle põhiõiguse moonutamisest. Praegune seaduse mõte ja sõnastus on kõige sarnasem Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimese paranduse ja sellele Ülemkohtu antud tõlgendusega, mille kohaselt võib USAs sõnavabadust piirata vaid siis, kui see on mõeldud ja tõenäoliselt toob kaasa “vahetu seadusevastase tegevuse”. Näiteks jõu kasutamise propageerimine ei saa põhiseaduse esimese paranduse kaitset siis, kui (1) väljendus on suunatud vahetu seadusvastase tegevuse käivitamisele ja (2) see on tõenäoliselt õhutanud või käivitanud sellise tegevuse.

3. Karistusõigus on liikmesriigi suveräänne pädevus ning Eestil on õigus end kaitsta EL raamotsuse mittesobiva ja kahjustava sisu eest 

Eelnõu 232 SE on põhjendatud vajadusega viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega, eeskätt 2008. aasta raamotsusega nr 2008/913/JSK. Juhime tähelepanu, et karistusõigus ei ole kunagi olnud liikmesriikide poolt kokku lepitud Euroopa Liidu tuumülesannete osa. Karistusõigus kuulub selgelt liikmesriikide suveräänsuse alla ja sääraste ettekirjutiste suhtes on liikmesriikidel võimalik väljendada oma erinevat seisukohta nii nagu Eesti seda siiani on teinud. See tähendab, et Eesti siiani jätnud nimetatud raamotsuse rakendamata, sest puudub ühiskondlik õigustus sõnavabaduse kitsendamiseks ja pole nähtud vajadust karistusõiguse sääraseks muutmiseks. Eestil on liikmesriigina võimalik oma seisukohti kaitsta nii EL siseses poliitilises diskussioonis kui võimalikus rikkumismenetluses, nagu on toonitanud ka teised Eesti õigusteadlased.

Lisaks on EL toimimise lepingu art 83 lg 3 järgi liikmesriigil võimalik tõmmata karistusõiguse alasele seadusandlikule protsessile hädapidurit juhul, kui liikmesriik leiab, et eelnõu mõjutaks tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid. Peab tõdema, et põhjendada 13 aastat hiljem ehk aastal 2023 vajadust “ühtlustada” seadusandlust raamotsusega, mille ülevõtmise tähtajaks määrati 2010. aasta, ei ole kohane ega veenev argument selleks, et teha sedavõrd põhjapanevaid muudatusi liikmesriigi suveräänsesse pädevusse kuuluvas karistusõiguses. Eriti põhiõiguste tuumväärtuseks peetava sõna- ja arvamusvabaduse väljendamise suhtes.

4. Sõnavabadus on tuumväärtuseks, millele toetuvad teised põhiõigused ja isikuvabadused ning mille maksimaalne kaitse on terve ja küpse õigusriigi tunnus 

Isikuvabaduse Sihtasutus peab oluliseks, et õigusriigis oleks sõnavabadus kaitstud võimalikult maksimaalses ulatuses ja riigi tõendamiskoormus oleks kõrge nn sõnaroima ja selle tagajärjel tekkinud võimaliku kahju kausaalse seose tõestamisel. Samuti peavad olema selgelt ja üheselt mõistetavad olema nn vaenu õhutamise piirid, et viia miinimumini kriminaalasutuste meelevaldne karistusseaduse tõlgendus. Vastasel korral on tagajärjeks üha laienev enesetsensuur, st ühiskonnaliikmed hoiduvad teatud teemadel arvamuste avaldamisest ja/või ühiskondlikus debatis osalemisest ning sellest tulenevad ühiskondlikud pinged koonduvad kahjustavatesse väljendusvormidesse nagu vägivallateod, radikaliseerumine jms.

Sõnavabaduse väärtust on raske üle tähtsustada, sellel põhinevad teised olulised põhiseaduslikud väärtused ja kogu demokraatlik riigikorraldus, mida iseloomustab arvamuste paljusus ja sääraste arvamuste väljaütlemise vabadus ilma karistusähvarduseta ja surveta enesetsensuurile. Säärase kaitse tõttu saavad seisukohti öelda välja erinevate ideoloogiate esindajad, millega on kaitstud iga väiksemagi vähemuse või põlatuma liikumise õigus sõna- ja väljendusvabadusele. Vastasel korral ei ole kellegi isikuvabadused reaalselt kaitstud. Kui võimul (sh kriminaalasutustel) tekib õigus rikkuda ühe inimese õigusi, võib ta seda voli kasutada peatselt juba paljude vastu. Just nii on Euroopa riikides juba ka juhtunud.

5. Jälitustoimingute lubamine “avalikult” aset leidva tegevuse uurimiseks on ebaloogiline ja legitiimse eesmärgita 

Lisaks sellele, et vaenukõne täiendav kriminaliseerimine leiab aset eesmärgipäratult, lubamatult õigusselgusetult ja avaralt, jättes uue karistusõigusnormi sisustamise õiguse rakendajate määrata, jälgime murelikult ka järjest laienevat kataloogi süütegudest, mille avastamiseks on lubatud kasutada jälitustegevust (eelnõu § 2).

Jälitustegevust on Riigikohus selle äärmise invasiivsuse tõttu pidanuid oma järjepidevas praktikas lubatavaks üksnes siis, kui muid tõendamisvõimalusi ei ole (ultima ratio [põhimõtte järgi peab kriminaalõigus olema viimane abinõu (= ultima ratio) – toim.]). Nüüd plaanib Riigikogu muuta kriminaalmenetluse seadustikku selliselt, et jälitustoimingute tegemine oleks lubatav ka selliste süütegude uurimiseks, mis on olemuselt saavadki olla täideviidud üksnes avalikult ehk nende tegude toimepanija ja tema teo asjaolud on kõigile nähtavad. Isikuvabaduste SA hinnangul on raske mitte märgata sellise reguleerimistaotluse sisemist ebaloogikat.

Samuti on murettekitav, et jälitustoimingut ehk selle subjekti põhiõigustesse äärmiselt intensiivselt sekkuvat uurimismeetodit plaanitakse lubada selliste tegude uurimiseks, mille puhul pole eelnõu ega seletuskirja kohaselt põhimõtteliselt tuvastatav sekkumine mõne teise isiku põhiõigustesse, vaid üksnes oht sellise ohu tekkimiseks. Eesti õigusriigina peaks jälitusaparaadi laiendamise asemel pigem uurima võimalusi selle kitsendamiseks.

Lõpetuseks ja koosmõjus alljärgnevate hoiatavate näidetega vaenukõne regulatsioonide kuritarvitustest meile tavapäraselt eeskujuks toodavates lääne ühiskondades, palume tõsiselt kaaluda, kas sellisest volitusest meie õiguskaitseorganitele – mõeldes, et meil ei tarvitse alati võimul olla demokraatlike püüdlustega poliitikud – ei pruugi võrsuda ohtu jälitustoimingute ulatuslikuks kuritarvitamiseks teisitimõtlejate ja poliitiliste vastaste tagakiusamiseks.

6. Mitmete Euroopa riikide näited on praktiliseks hoiatuseks sõnavabaduse ahenemisest ja enesetsensuuri laienemisest 

Mitmetes Euroopa riikides on nn vihakõneseadused piiramas mõtte- ja sõnavabadust ning on toonud kaasa kriminaalmenetlusi, mida ei tohiks endale lubada ükski õigusriik. Ebamäärased terminid ja lai tõlgendusulatus on andnud kriminaalasutustele mõõdutajutu võimu algatada kriminaalasju nn sõnaroimade osas. Selle tagajärjeks on enesetsensuuri selge suurenemine nendes ühiskondades ja mõtte- ja sõnavabaduse ahenemine, mis ei lähe kokku euroopalike väärtustega isikuvabadusi hindavast ja põhiseaduspärasest õigusriigist.

Isikuvabaduse Sihtasutuse toel on analüüsitud erinevate Euroopa riikide juhtumeid, kus nn vihakõneseadustega on hakatud piirama sõnavabadust üha laialdasemalt. Need juhtumid peaksid andma piisava hoiatuse Eestile, et mitte astuda nn sõnaroimade meelevaldse karistamise teele:

Saksamaa 

Saksamaal on viimastel aastatel politseireidid internetikommentaatorite kodudesse saanud igapäevaseks ja toimuvad tihedalt. Lisaks jõustus seal 2018. aastal nn võrgustiku jõustamise seadus (NetzDG), mis kohustab üle 2 miljoni kasutajaga sotsiaalmeediaplatvorme eemaldama “selgelt ebaseadusliku” sisu 24 tunni jooksul ja kogu ebaseadusliku sisu 7 päeva jooksul pärast postitamist. Seda seadust on võtnud eeskujuks erinevad autoritaarsed valitsejad maailmas ning seadust on kritiseerinud mitmed inimõiguste organisatsioonid ja eksperdid. Ka 2022. aasta augustis kehtima hakanud EL digiteenuste õigusakti (Digital Services Act – DSA) üheks eeskujuks on olnud NetzDG, millega survestatakse sotsiaalmeediaettevõtteid ehk erasektorit tsenseerima väärinfoks või desinformatsiooniks sildistatavat teavet.

Pikemalt saab lugeda siit.

Ülevaadet DSAst ja selle kehtima hakkamise mõjust sõnavabadusele saate lugeda siit.

Soome 

Soomes on peamisteks “vihakõnejuhtumiteks” immigrantidega seonduvad kommentaarid ja väljaütlemised, mille puhul politsei peab vajalikuks sekkuda kriminaalmenetluslike vahenditega. 2021. aastal esitati vihakuriteo kaebusi ca 20% rohkem kui 2020. aastal. Ligi 70% teavitustest põhines etnilisel päritolul ja mullu olid enamik sellistest teadetest suulised solvangud ja ähvardamised. Seejuures on sääraseid menetlusi algatatud ka mitmete parlamendiliikmete suhtes. Näiteks algatati kriminaalmenetlus pikaaegse parlamendiliikme Päivi Räsaneni suhtes, kes protestides kiriku osaluse vastu Helsingi Pride-festivalil tsiteeris avalikult piiblit.

Pikemalt saab lugeda siit.

Lisaks intervjuu Päivi Räsaneniga.

Prantsusmaa 

Vihakõneseadus Prantsusmaal on toonud kaasa hulga kriminaalmenetlusi, mille peamiseks märksõnaks on õiguse rakendamise meelevaldsus ja kriminaalasutuste suvaotsused. Vihakõne ja vaenamise ebamäärased õigusmõisted annavad kriminaalasutustele laialdase voli menetluste otsustamiseks, mis toob kaasa ühiskonnas kasvava enesetsensuuri ja vaba eneseväljendamise piiramise. Ka valitsevate poliitikute pilamine võib tuua Prantsusmaal kaasa kriminaalmenetluse.

Pikemalt saab lugeda siit.

Norra 

Norras on jõutud vihakõneseaduse rakendamisega nii kaugele, et vaenu õhutamisena on tõlgendatud juba paari teravamat kommentaari näiteks ennast naisena identifitseeriva mehe suhtes, sest seadust on laiendatud ja lisatud selle kehtivusalasse erinevaid võimalikke nn vähemusgruppe, kelle suhtes vaenu õhutamine on kriminaalselt karistatav. 2016. aastal võeti Norras vastu üks ekstreemsemaid soolise enesemääramise seadusi maailmas.

Pikemalt saab lugeda siit.

Ühendkuningriik 

Ühendkuningriigis on vihakuritegude koosseisu pidevalt subjektiivselt laiendatud ja selle hulka on arvatud sõnalised kuriteod, mille ohvri või muu isiku arvates on selle põhjuseks vaenulikkus või eelarvamused, mis põhinevad isiku puudel, rassil, usutunnistusel, seksuaalsel sättumusel või transseksuaalsusel. Vaenulikkusele ei ole antud õiguslikku definitsiooni, kuid see pidavat igapäevase arusaama kohaselt hõlmama nii pahatahtlikkust, põlgust, eelarvamusi, ebasõbralikkust, vaenulikkust, pahameelt kui vastumeelsust.

Hiljuti arreteeris politsei munitsipaalvoliniku ja algatas tema suhtes vihakuriteo menetluse, kes tegi sotsiaalvõrgustikus sõnavabadust kaitsvaid postitusi. Volinik jagas sotsiaalmeedias postitust sellest, kuidas politsei käitus kristliku tänavajutlustajaga ja heitis volinikule ette, et ta oli oma X-i kontol avaldanud toetust oma kolleegist volikogu liikmele, keda tühistati tema kristlike vaadete tõttu. Politsei algatas kriminaalmenetluse opositsioonipartei liikme kaebuse põhjal.

Kokkuvõttes teeme ettepaneku jätta kehtima senine vaenu õhutamise koosseis karistusseadustikus ja jätta eelnõu 232 SE vastu võtmata.

Hea lugeja, jaga seda pöördumist oma sõprade ja tuttavatega ning anna ka Sind esindavale Riigikogu saadikule märku, et selle seadusega kaasnevat sõnavabaduse piiramist suvaõiguslike kriminaalmenetluste abil ei saa toetada.

Toimetas Revo Jaansoo

Allikas: vabadused.ee