Avaldame katkendid Bitcoin Eesti podcasti eestvedaja Viljam Valdmaa raamatust “Miks maailm ei toimi?” Ehk alustava anarhisti käsiraamat 21. sajandil“. Kolmest artiklist koosneva tutvustuse teine osa “Raha ja vabadus” toob välja, et trükitav raha on jumala kingitus türannidele, diktaatoritele ja totalitaarsetele režiimidele, lubades neil oma eesmärke läbi rahaloome rahastada ning lastes kogu rahval selle kõik läbi inflatsiooni ja majanduskriiside kinni maksta. Lahenduseks on tugeva raha ühiskond. Kuidas aga selleni jõuda?

Ainult tänu rahale, mille trükkimiseks pole kellelgi võimu, on võimalik vabadust ja koostööd väärtustav ühiskond. Kui valitsused peavad enda rahastamiseks rahvalt makse koguma, siis paneb see selged piirid ka valitsuse tegevusele. Sellises ühiskonnas peavad riigid alati väga täpset arvet pidama ning nad ei saa kulutada rohkem kui nad inimestelt võtavad. Tugeva raha ühiskonnas sõltub valitsuse rahastamine ainult sellest, kui palju makse riik erasektorile rakendada suudab. Kõik, mida valitsus teha soovib, tuleb rahastada läbi maksude enne, kui ta seda tegema hakkab, ning see annab kogu rahvale selge pildi kõikvõimalike riigiprojektide hindadest. Läbi selle saavad inimesed selgelt kaalule asetada nende maksumuse ja vajalikkuse, ning siis kas rahastamise või selle mitte-tegemisega poolt või vastu hääletada. Valitsus ei saaks enam oma tegemisi varjata ning kui ta otsustab vastu võtta ebapopulaarseid otsuseid, siis on järjest tõenäolisem, et suur osa ühiskonnast keeldub valitsust rahastamast, muutes maksude kogumise ise juba kulukaks protsessiks.

Tugev raha ei anna seega võimalust valitsustele oma tegevusi peita. Nad on sunnitud olema läbipaistvad ja ausad ning see viib lõpuks kõige fundamentaalsema majandustõeni: tarbida saad alles pärast seda kui oled maksnud.

Praeguses võlarahandussüsteemis on poliitikutel võimalus rahvale kõikvõimalikke toredaid sotsiaalprojekte tutvustada, samal ajal arvet selleks esitamata. Valitsused lihtsalt rahastavad oma tegevust läbi rahaloome ning arve tuleb kogu ühiskonnale hiljem läbi raha väärtuse vähenemise ning majanduskriiside. Selleks ajaks on võimalus seda kõike ajada mis iganes teiste riikide, poliitikute või vähemuste kaela. Rahatrükk on ohtlik relv, mis on tänapäeval kõigi väidetavalt demokraatlike valitsuste käes, kes kasutavad seda oma enese poliitilisteks ja isiklikeks eesmärkideks. Keskmine inimene ei hääleta poliitiku poolt, kes on täiesti aus ühe või teise projekti maksumuse suhtes ning kõigile selleks arve esitab. Palju meelsamini eelistavad nad parteisid, kes tasuta lõunat lubavad ning majandusprobleemides eelnevalt võimul olnud parteid või mingit vandenõud süüdistavad. Demokraatiast saab seega massiillusioon, kus valitsev kord arvab end suutvat majandusseadustest üle sõita, süüdistades negatiivsetes tagajärgedes tähtede seisu ja tulnukaid ning saates arve rahvale hiljem ikkagi läbi inflatsiooni ja majanduskriiside.

Praegu kõigis maailma riikides eksisteeriv võlapõhine rahandussüsteem ning läbi selle raha loomine tühjast õhust on enamiku sotsiaal- ja majanduslike probleemide juurpõhjuseks, mida kõik poliitikud omakorda läbi sellesama raha loomise peita või lahendada üritavad. Valitsus ei saa kunagi heaolu luua, ta saab ainult tarbida seda, mida kogu ülejäänud ühiskond ehk erasektor loonud on. Mitte ühelgi valitsusel pole mingit maagilist valemit inimeste heaolu tõstmiseks. Olgu selleks vaesuse vähendamine, tervishoid, haridus, infrastruktuur, poliitiline reform või mis iganes regulatsioon – enamus maailma inimesi ja valitsusi elavad illusioonis, kus rohkem riiklikke programme ja väidetavalt tasuta asju riigi pakutud kujul on alati tore ning ainus viis selle kõige elluviimiseks on tugevama liidri ning suurema poliitilise tahte olemasolu. Rahatrükipoliitika on tavainimese peast eemaldanud täelikult mõtte, et valitsused saavad end rahastada ainult tarbides kapitali, mida erasektor on loonud, kogunud ja säästnud läbi aastasadade pikkuse protsessi.

Keskmine inimene saab olema šokeeritud, kui temani jõuab ühel päeval arusaam, et valitsus saab tegutseda ainult kogu ühiskonna kapitali läbi inflatsiooni või maksude varastades. Olgu seal võimul parasjagu mis iganes partei – sellel pole tähtsust. Kõik need kaubad ja teenused, mida poliitikud väidetavalt tasuta lubavad, need tuleb toota kõigi ühiskonnaliikmete poolt igapäevaselt. Nad kõik tõusevad iga hommik, töötades oma valitud alal aastaid ja aastakümneid, õppides tundma selle iga külge ning hoidudes samal ajal valdkondadest, milles teised paremad on. Mitte ükski poliitik pole saanud valituks selle kõige tunnistamisel ning mitte keegi neist ei saa petta aega, aastakümnete pikkust kogemust ja eluaegset tööd. Mis iganes poliitik, kes väidetavalt tasuta asju lubab saab seda teha ainult, nagu öeldud, läbi maksude või inflatsiooni kogu ülejäänud ühiskonnalt varastades.

Trükitav raha on jumala kingitus türannidele, diktaatoritele ja totalitaarsetele režiimidele, lubades neil oma mis iganes eesmärke läbi rahaloome rahastada ning lastes kogu rahval selle kõik läbi inflatsiooni ja majanduskriiside kinni maksta. Pole kokkusattumus, et kõige suuremad türannid ja hirmuvalitsejad maailma ajaloos on eksisteerinud ajal, mil on üle kogu maailma levinud arusaam, et valitsused peavad rahandussüsteemi kontrollima. Lenin, Stalin, Hitler, Mussolini, Kim Jong-Il – nad kõik said oma tegusid ellu viia ainult tänu rahale, mille trükkimise privileeg neil oli. Mitte ükski nendest poleks saanud võimu haarata ühiskonnas, kus inimeste kasutada oleks tugev, trükitamatu raha. Võimu haaramine rahandussüsteemi üle pidi alati esimesena tulema, tuues selle ettekäändeks patriotismi, rahvusliku uhkuse, vaesuse likvideerimise, töörahva vabaduse või mis iganes toredad eesmärgid. Raha, mida on ülimalt odav ja lihtne tühjast õhust juurde luua ja trükkida, annab riigile sisuliselt piiramatu võimu kodanike üle, viies poliitikud kogu rahva elukorralduse keskpunkti ning suunates majanduse energia sotsialistlikesse poliitvõimumängudesse, pole vahet, kas räägime Nõukogude Liidust või tänapäeva mis iganes väidetavalt vabast ja kapitalistlikust riigist.

Ühiskonnas, kus on kasutusel tugev raha, mida on väga keeruline või võimatu juurde luua, jääb iga ettevõte või organisatsioon püsima ainult tänu väärtuse loomisele ühiskonnale. Kes seda teha ei suuda või ei taha läheb pankrotti, vabastades ressursid samal ajal muuks, kasumlikumaks ja efektiivsemaks majandustegevuseks. Riiklikud valuutad saavad seda protsessi ainult segada, päästes tänu rahaloomele ebaproduktiivsed ettevõtteid küll surmast, kuid neid elus mitte hoides. Need ettevõtted on võrdsed majanduslike zombie’dega või vampiiridega, kes elavad ainult tänu teiste energiast toitumisele, varastades läbi inflatsiooni ressursse kasumlikematelt ettevõtetelt, pakkudes ise samal ajal toodet või teenust, mida ühiskond enam nende pakutud kujul ei vaja. Need elavad surnud ei pea rinda pistma turumajanduse kasumi-kahjumi mehhanismi ja võimaliku sulgemisega tänu ebaproduktiivsele tootmisele ning sellised asutused eksisteerivad igas riigi poolt monopoliseeritud või rahastatud valdkonnas.

Pole küll võimalik täpselt teada, kui suur osa majanduse energiast kulub mitteproduktiivsele tootmisele ning valitsuse rahastuse tagaajamisele, aga on võimalik saada mingisugune pilt, kui vaadelda, missugused ettevõtted ja institutsioonid elavad seetõttu, et inimesed vabast tahtest nende tooteid kasutavad, ja missugused vastupidiselt on elus ainult tänu valitsuse rahakraanidele.

Mis iganes ettevõtted või institutsioonid, mis on elus ainult tänu laenudele või tasuta rahale, on zombie’d. Kui nad toodaks ühiskonnale väärtust, siis ostaks inimesed nende teenuseid vabast tahtest ning riigi rahastus poleks vajalik. Tõsiasi, et nad ei suuda ilma riigi rahastuseta elada, viitab sellele, et nad on kogu majandusele koormaks ning seal töötavad inimesed peaks oma aega ja energiat teistmoodi kasutama.

Tugeva raha ühiskonnas, kus krediidi loomist tühjast kohast ei eksisteeri, saavad ettevõtted tekkida ainult tänu inimeste säästudele. Igaüks saab otsustada, kas ta soovib mingisse ettevõttesse investeerida või mitte ning seeläbi saab ettevõte rahastust. Püsti pannakse ainult ettevõtted, mis inimeste silmis produktiivsed saavad olema. Praeguses rahatrükiühiskonnas on see aga pankade otsustada, kes ei saa ealeski omada tuhandete või miljonite inimeste teadmisi majandusest ja selle valdkondadest. Ning veel, tänu lõputule võlamaailmale on kogu ühiskonna säästud praktiliselt hävinenud, mis teeb rahatrükist ja võlast veelgi enam ainukese viisi millegi rahastamiseks. Pangad on seega hetkel vastutavad kapitali liigutamise protsessis. Igasugune turumajanduse kasumi-kahjumi väljaselgitamise protsess ignoreeritakse ning me ei saa kunagi teada kui paljud ettevõtted on surnult sündinud tänu sellele, et mingil pankuril oli laenu andmise päeval hea tuju.

Praeguses võlamaailmas on ettevõtete oluliseks ellujäämise kriteeriumiks mitte klientide rahulolu, vaid ligipääs pankade kiirele rahale. Ettevõtjad, kes on pankurite lähedased sõbrad ja suudavad odavaid laene välja rääkida on eelisseisuses olenemata, kas nad on ühiskonnale produktiivsed või mitte. See seletab, kuidas saavad eksisteerida kõikvõimalikud valdkonnad ja institutsioonid, mis ühiskonnale väga vähe väärtust annavad. Riigiasutused ja riigi monopoliseeritud valdkonnad ongi selle parim näide. Olles kaitstud vaba turu kasumi-kahjumi mehhanismi poolt on seal töötavatel inimestel tunduvalt vähem motivatsiooni ühiskonnale väärtust toota, kuna nende sissetulek või selle kadumine sellest ei sõltu. Täpselt nagu Nõukogude Liidus või mis iganes sotsialistlikus ühiskonnas. Pole oluline kui ebaefekiivsed riigiasutused on, peaaegu mitte kunagi ei pea nad tagajärgedega tegelema, jättes selle kogu ülejäänud ühiskonnale inflatsioonina või kõrgemate maksudena.

Riigi monopoliseeritud haridussüsteem on üks sellistest valdkondadest: õpilased veedavad enamuse oma noorusest istudes klassiruumides ning tuupides fakte, millest 98% neid ei huvita ning edaspidises elus kunagi ei kasuta. Enamus tipp-akadeemiaprofessoreid kulutab oma energia mitte õpilaste suunamisele ja teadmiste edasiandmisele vaid akadeemiliste paberite kirjutamisele, mille sisu on järjest segasem ning mille eesmärk on aina rohkem riigilt rahastust saada, ise samal ajal ametiredelil tänu sellele kõigele ülespoole ronides. Vaba turu ja tugeva raha ühiskondades peaks akadeemikud, õpetajad ja õppejõud keskenduma päriselt õpilaste harimisele ja õpetamisele, mitte teaduspaberite kirjutamisele, mida peaaegu mitte keegi ei loe kui välja arvata needsamad akadeemikud ise, kes kõik üksteist nüüd tubli töö eest kiidavad ja uurimuse keerulisusega üle trumbata püüavad. Valitsuse rahastatud haridussüsteemis õpetatava eesmärk on pigem valitseva korra kiitmine ning see kõik võimaldab aga riigil veelgi rohkem võimu saada, ilma et inimesed oskaksid selle vajalikkuse üle kriitiliselt mõelda.

Praeguses haridussüsteemis ei teeni õpetajad mitte selle pealt, kui palju lastele kool meeldib ning kui palju lapsevanemad seal toimuvaga rahul on, vaid poliitikute diktaadist sõltuvalt. Õpetajana on raske tööd leida, kui ei poolda valitsevat riigikorda ja riigistatud koolisüsteemi ning kuna rahastus tuleb ainult ühest kohast, kaob võimalus ideede vabaks aruteluks. Kõik akadeemilised debatid on võistlus selle üle, kes riigilt rohkem rahastust saab ning rahastust saab alati see, kes suudab kõige usutavamalt seletada, et riigi kontroll haridus- majandus- ja rahandussüsteemi üle on vajalik.

Pangandus on järgmine osa ühiskonnast, mis igavest riigi (tegelikult iseenda) rahastust naudib. Kui mis iganes kommertspank on tänu agressiivsele laenupoliitikale pankrotistumas, siis saab alati vahele astuda keskpank, kes uue raha loomisega päeva päästab. Mitte ükski teine osa ühiskonnast ei saa nautida sellist privileegi, kombineerides maailma kõige suuremad kasumid samal ajal ise väga vähe maailmale vastu andes. Selle tulemusena kogu finantssektor aina kasvab ning see eraldub kogu reaalmajandusest täiesti oma universumisse. Pankadel on tänapäeval täiesti ainulaadne positsioon rikastuda konstantselt kogu ülejäänud maailma arvelt, olles ise samas kõikvõimalike pankrottide eest kaitstud ning imedes kapitali kogu ülejäänud ühiskonnast endasse. See on ka põhjuseks, miks paljud noored ihaldavad karjääri finantssektoris selle asemel, et õppida näiteks arstiks või inseneriks.

Telekommunikatsiooni arenedes oleks justkui loogiline eeldada, et kogu finantssektori töö saab aina rohkem automatiseeritud, sidudes järjest vähem inimesi sellesse valdkonda ning vähendades selle valdkonna suurust majanduses. Tegelikult on toimunud täpselt vastupidine: pangandussüsteemist on saanud parasiit, kes aegamööda kogu organismi omastab ja selle üle kontrolli haarab. Ning seda mitte nõudluse kasvamise pärast, vaid sellepärast, et seda kaitseb riik koos vajadusel sõjaväe ja politseiga.

Tsentraalne laenude, krediidi ja rahastuse planeerimine bürokraatide poolt viib ainult mõttetu paberitöö, linnukeste kirjasaamise ning pankade ja poliitikute ees saba liputamiseni. Praeguses süsteemis on ettevõttele oluline osa tsentraliseeritud krediidi saamiseks tema enda suurus. Mida suurem ettevõte juba on, seda suuremad on laenud ning see viib paratamatult monopolide tekkimiseni. Kuigi jah, on valdkondi, mis saavad kasu suurematest ettevõtetest, siis tsentraalne krediidi kontroll võimaldab juba gigantsetel ettevõtetel veel enam kasvada, jättes väiksemad ettevõtted aina kaugemale maha ning varastades nende samade väikeettevõtete sääste läbi inflatsiooni.

Ühiskonnas, kus rahatrükivõim kesksetel asutustel puudub, on kõik ettevõtted võrdsed, sest nad kõik sõltuvad otseselt kogu ühiskonna huvist selle ettevõtte teenuseid tarbida ning sellesse investeerida. Aga tänapäevases keskpanganduse maailmas, mida suurem on ettevõte, seda suuremaid ja väiksema intressiga laene ta endale küsida saab, eraldudes pisiettevõttetest ja enamikust ühiskonnast täiesti oma virtuaalmaailma ning olles selleks ajaks juba tõenäoliselt zombie-ettevõte.

Maailmas, milles enamik ettevõtlusest on rahastatud pankade steroidlaenude poolt, pole kindlat viisi eristamaks päriselt kasumlikke ärisid elavatest surnutest. Kuid siiski on mõned sümptomid, tänu millele saab neid võrrelda.

Ettevõte või valdkond, kus töötajad vihkavad oma debiilikust ülemust, on tõenäoliselt surnud, sest ainult sellistes ettevõtetes saavad ülemused endale idiootset käitumist lubada. Produktiivses ettevõttes sõltub edu klientide rahulolust. Töölisi tasustatakse oma tööülesannete täitmise eest ja ülemused, kes alluvatega halvasti käituvad, kaotavad nad lõpuks üldse ning ettevõte riskib pankrotiga. Mitteproduktiivse ettevõtte püsimine ei olene väärtuse loomisest ühiskonnale, vaid pigem valitsevale parteile ja pankuritele meeldimisest. Kõik see kiire raha pankade poolt võib küll tunduda küll toreda kingitusena, sest ettevõte on nüüd rahaliselt rikkam ilma lisaväärtuse loomiseta.

Kuid kui on üks õppetund, mida majanduse ajalugu õpetab, siis see on see, et tasuta lõunaid pole olemas. Raha jagamine mitteproduktiivsetele valdkondadele ja ettevõtetele meelitab aina enam inimesi antud valdkonnaga tegelema ning oma aega ja energiat sinna kulutama. Nende ettevõtete toimimist juhitakse läbi bürokraatide kihtide, kes kõik varem või hiljem enda all olevaid inimesi vallandavad ja järgmised palkavad, sest eelmised ei teinud oma tööd hästi. Ning selle kõige juures ei mõista mitte keegi neist tõde, et nende äri ongi juba elav surnu, kes püsib elus ainult tänu pankade rahakraanile. Kõik töökohad sellistes asutustes pakuvad huvi inimestele, kes naudivad võimu teiste üle ning selle ärakasutamist. Pole siis ka ime, et kõik nende ettevõtete ja valdkondade töölised on pidevalt depressiivsed ning ei suuda elust rõõmu  leida, vajades funktsioneerimiseks järjest enam apteegiravimeid, mille tootmine on toimunud tänu sellele samale odavale krediidile. Ning kõige selle tipuks, riigikorra või poliitilise partei vahetumisega on uuel valitsusel võimalik rahakraanid teatud asutuste jaoks täiesti kinni keerata, tehes töötuks kohe suure grupi inimesi. See on töötajatele eriti traagiline kui võtta arvesse, et nad on võib-olla aastaid või aastakümneid töötanud ebaproduktiivses asutuses, kulutades aega ning energiat õppides elu jooksul selgeks nüüdseks kahjumliku töö.

Ainuke ühiskond, kus kogu ülalkirjeldatud ajupuudulikkus toimida ei saa, on tugeva raha ühiskond, kus mitte ühelgi grupil inimestel pole võimu raha ja krediiti tühjast õhust luua. See rahasüsteem eemaldab fundamentaalselt töökohad ja asutused, mille eesmärgiks on ainult paberimajandus ning riigitoetuste ja pankadelt järgmise laenu lunimine.

Tunnusfoto: Pixabay / pasja1000 

Järgneb