Kuigi ametliku statistika järgi on justkui Euroopas kõige kõrgema eesnäärmevähi suremusega riik, on rohkem kui 90 protsenti mehi elus ka viis aastat peale eesnäärmevähi diagnoosi saamist.

“Näitajad niisiis ütlevad meile, et eesnäärmevähi suremus ei saa Eestis nii suur olla,” märgib Innos. Käärid statistika ja tegelikkuse vahel ajendasidki teda koos kolleegidega teemat lähemalt uurima. Selleks vaatasid nad läbi kõigi 655 mehe haiguslood, kes surid 2017. aastal ja kellel oli Eesti vähiregistri andmetel mingil ajahetkel elu jooksul diagnoositud eesnäärmevähk.

Ilmnes, et kuigi eesnäärmevähki diagnoositakse Eestis üsna palju, märgivad arstid selle surmapõhjuseks teinekord liiga kergekäeliselt.

Ühtekokku oli surma põhjuste registris 2017. aastal eesnäärmevähi arvele pandud 277 surma, kuigi haiguslugude läbivaatusel selgus, et põhjuseid oli valesti märgitud nii vähisurmade kui ka muude surmapõhjuste seas. Seega võttis eesnäärmevähk 2017. aastal Eestis tegelikult 181 inimese elu.

Eesti eesnäärmevähi suremuse määr langes sellega 20 surmalt 13 surmale 100 000 kohta ja Euroopa tipust kusagile keskele.

Kaire Innose sõnul peab lahkunu surmatunnistuse täitma viimase ravi- või perearst. “Sageli see ongi raske perearstile, kes ei ole oma patsienti võib-olla pikka aega näinudki,” nendib ta. Kui eakal mehel oli mitu kaasuvat haigust, ei pruugi arst täpselt teada, milline neist saatuslikuks sai. “Ma arvan, et lahendus on kindlasti arste rohkem õpetada ja harida: kuidas surmatõendit üldse täita või millele tähelepanu pöörata,” sõnab Innos.

Kas keegi veel kahtleb, et kindlasti on vaja sügavamalt analüüsida ka teiste haiguste, eelkõige koroonasurmade statistikat, eriti kui arvestada, et 99% koroonasurnutest olid kaasuvad haigused?