Foto: Eesti Ornitoloogiaühing

“Pöördume teie poole tõsise murega Eesti rannikute ja siseveekogude kallaste tuleviku, nende edasise ligipääsetavuse ning Eesti kliimamuutusega kohanemise võimekuse pärast. Leiame, et Riigikogus menetluses olev looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu 483 SE tuleb tagasi lükata ning kutsume teid üles hääletama eelnõu vastu,” kirjutavad viis keskkonnaorganisatsiooni 24. jaanuaril Riigikogule saadetud ühispöördumises. 

Eelnõu läheb Riigikogus esimesele lugemisele 25. jaanuaril.

Eelnõuga plaanitakse ehituskeeluvööndi ulatust rannas ja siseveekogude kallastel vähendada ligemale kümnekordselt, avades seeläbi võimaluse vahetult veekogu äärde ehitamiseks ning muudeks tugeva inimmõjuga tegevusteks. Eelnõu potentsiaalne negatiivne mõju Eesti maastikele ja inimestele on väga suur ja kahjuks ka pöördumatu. Muudatus puudutab lisaks mereäärsetele aladele ka kõigi siseveekogude, see tähendab nii jõgede kui ka järvede äärseid piirkondi.

Eelnõu algatajate sõnul annaks kavandatav seadusemuudatus kohalikele omavalitsustele otsustusõigust juurde, võimaldades ehituskeeluvööndi ulatust soovi korral suurendada, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Kohalikul omavalitsusel on ka praegu õigus läbi planeeringute ehituskeeluvööndi ulatust põhjendatud juhtudel nii vähendada kui suurendada. Seega põhiline muudatus, mida eelnõuga taotletakse, on ehituskeeluvööndi ulatuse vähendamine.

Tänu praegu looduskaitseseaduses kehtivatele ranna- ja kaldakaitse põhimõtetele on meie rannad ja kaldad suures osas jäänud viimase 30 aasta jooksul looduslikuks ning igale Eesti elanikule ligipääsetavaks. See on võimaldanud meie kaldaaladel nii mere kui jõgede-järvede ääres olla oluliseks rohekoridoriks ja elurikkuse hoidjaks, kliimamuutuste mõjude puhverdajaks ning igale Eesti elanikule puhke- ja taastumisvõimaluse pakkujaks. Eesti rannad ja kaldad on meie suur ühine rikkus. Tegu on väärtusega, mida ei tohi ohtu seada.

Taust

Täna on meie rannad ja kaldad valdavalt looduslikus seisundis ning see on nii tänu looduskaitseseadusele, mille järgi kehtib randadel ja kallastel 200 kuni 50 meetri laiune ehituskeeluvöönd. Nelja riigikogu liikme poolt tehtud seadusemuudatuse ettepanekuga soovitakse ehituskeeluvöönd suures ulatuses kaotada. Edaspidi jääks vööndi laiuseks üksnes 20 meetrit mererandades, Peipsi, Pihkva, Lämmi- ja Võrtsjärvel ning 10 meetrit meie teistel järvedel ja jõgedel. Seadusemuudatus jõustuks käesoleva aasta 1. septembril. Lisaks soovitakse muuta ka muid ranna ja kalda kasutusreegleid.

Ranna- ja kaldakaitse eesmärk on täna kehtiva looduskaitseseaduse kohaselt looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Ehituskeeluvööndi ulatuslik vähendamine kahjustab kõigi nende eesmärkide saavutamist. Eelnõu loob eeldused, et Eesti maastikuline väljanägemine muutub tundmatuseni ning senised terviklikud ja looduslikud mererannad ning siseveekogude kaldad hävivad. Looduslike ranna- ja kaldamaastike kahjustamisega rikutakse tugevalt Eesti elanike õigustatud ootust oma riigi väärtuste hoidmise ja püsimise osas. Looduslikud ja igaühele ligipääsetavad rannad ja kaldad on osa Eesti põlisest tavast ja igaüheõigusest.

Kuna ülekaaluka erahuvi korral on kallasraja sulgemine võimalik, siis eelnõus ette nähtud ehituskeeluvööndi vähendamine ja sellest tulenev võimalus ehitiste rajamiseks 10-20 meetri kaugusele kaldast annab tulevikus ka väga selge ja tugeva argumendi kallasraja füüsiliseks sulgemiseks. Lisaks on vaid 10-20 meetri kaugusele kerkinud ehitiste abil väga lihtne luua kallasradade kasutajale kutsumata külalise tunne: ei ole võimalik ilma ebamugavustundeta käia veekogu ääres, kui ala on tugevalt eraomandina märgistatud (niidetud muru, grilliplats, koerad jne), isegi kui füüsiline piir puudub.

Randade ja kallaste kaitse on Eesti elanike huvide kaitse

Enam kui veerand sajandit on maakasutuse planeerimisel lähtutud eeldusest, et rannale ja kaldale saab ehitada vaid ajaloolistesse ehituspaikadesse või muudel erandlikel põhjustel. 1990. aastatel seisis kogemusteta riik valiku ees: lubada ranna- ja kaldaalad täis ehitada või jätta nad looduslikuks ja kehtestada igaüheõigus. Toona olid muuhulgas Rootsi ja Soome riigitegelased need, kes soovitasid tungivalt randade ning kaldaid mitte sulgeda.

Me oleme näinud selle valiku õigsust – vabad rannad moodustavad kaasaegse Eesti identiteedi ilusama osa. Eesti elanikena me ei soovi, et avalik juurdepääs enamiku meie veekogude kallastele saaks olulisel määral piiratud, nagu on juhtunud paljudes teistes Euroopa riikides. Eesti seadused on randu ja kaldaid kahjustamise ja täisehitamise eest kaitsnud ning taganud igaühele juurdepääsu veekogudele. Vöönd on pakkunud mitmekesiseid puhkamis- ja sportimisvõimalusi ning on asendamatu väärtusega loomingu-, teadus- ja seireallikas. Eelnõu seletuskiri on mõjude kirjeldamisel sügavalt eksitav, tegemist on meie maastikupildis suuri muutusi võimaldava seadusemuudatusega, mis vajab professionaalset ja igakülgset analüüsi ning üldrahvalikku arutelu. Tänane eelnõu ei taga tasakaalu looduse, avalike väärtuste ja väikese osa kinnisvara arendajate huvide vahel, vaid loob tingimused loodusväärtuste oluliseks kahjustumiseks ja avalike hüvede kättesaadavuse piiramiseks.

Kavandatava eelnõu ettepanekul käsitletaks ranna- ja kaldavööndit tulevikus ainult veeseaduses, mis aga lähtub veekeskkonnast ja veeökosüsteemidest ning puudutab kallast vaid sedavõrd, kuivõrd see käsitleb veekeskkonna seisundit. Selline lähenemine on ühekülgne ega arvesta looduse ja inimeste vajadustega. Just ranna- ja kalda ehituskeeluvööndi looduslikuna säilitamisega hoitakse ära see, et inimesed ei jääks järjest tihenevate ekstreemsete loodusolude korral oma vara ja eluga ohtu. Piisava ulatusega looduslik tsoon suudab kaitsta inimeste eluasemeid tugevate tuulte, sagedaste üleujutuste ja rüsijää eest, samuti loomulike rannikuprotsesside poolt põhjustatava võimaliku kahju eest, mis ohustaks veepiirile liialt lähedale rajatud ehitisi. Kliimamuutused muudavad need mured teravamaks, kahjud suuremaks ning piisava puhverala olemasolu olulisemaks. Loodusliku puhverdusvõime rikkumisel võime seada ohtu juba olemasolevad ja ohutus kauguses paiknevad ehitised ja taristu. Ehituskeeluvöönd on üks olulistest asjaoludest, mille tõttu on Eesti riigis hetkel puhtalt meretaseme tõusust tulenev üleujutuse risk suuremas osas maandatud*. Tulevikustsenaariume arvesse võttes on need alad kriitiliselt olulised meie rannapiirkondade säilimiseks ning ülioluline panus Eesti riigi kohanemisvõimesse üha hoogustuvate kliimamuutustega. Oleme olnud ajast ees ja seetõttu nüüd turvalisemas olukorras.

* Rosentau, A.; Karro, E.; Muru, M. (2015). Kliimamuutuste üleujutusriskid Eesti rannikualadel. Roose, A. (Toim.). Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis (86−98). Tartu: Eesti Ülikoolide Kirjastus

Rannad ja kaldad on Eesti looduse tähtis osa

Rohekoridoridena toimivad ranna- ja kaldavööndid on tervikliku rohevõrgustiku olulised osad. Looduslikud kaldad ja rannad on paljudele liikidele eluliselt vajalikud liikumiskoridoridorid. Ranna- ja kaldavööndi elupaigad on ühed liigirikkamatest Euroopas, seda eriti muutliku (reguleerimata) veetaseme puhul. Ranna- ja kaldaaladega on otseselt seotud arvukalt kaitsealuseid liike ja olulisi elupaikasid. Ranna- ja kaldaalade tähtsust ning nende kaitse vajadust on selgitanud Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased oma 2011. aasta ekspertarvamuses “Ekspertarvamus randade ja kallaste kaitse ning ehituskeelu- ja piiranguvööndite kohta”, mille tellis Keskkonnaministeerium. Elupaikade fragmenteerumine, st katkestuste teke on rannale ja kallastele iseloomulike liikide jaoks märkimisväärseks ohuks, kuivõrd niigi kitsaste ribadena esinevad elupaigad vähenevad tasemeni, kus need enam säilida ei suuda.

Olukorras, kus elurikkuse hoidmise ja taastamise vajadus on muutumas järjest tungivamaks ning rahvusvahelised raportid (IPBES jt) toonitavad kiire tegutsemise vajadust looduse hoidmisel, on lubamatu kavandada elurikkust toetavate alade teadlikku hävitamist ja tugevamõjulisse inimkasutusse lubamist.

Selge suunise maastike, sh rannikumaastike väärtuste säilitamiseks ja suurendamiseks annab meile ka Euroopa Nõukogu maastikukonventsioon, millega Eesti on liitunud. Konventsioon määratleb põhimõtted maastiku eripära arvestamiseks planeerimisel, projektide teostamisel ja teiste ruumilist mõju omavate tegevuste korral. Samuti kaoks eelnõu vastuvõtmisega ainus siseriiklik õigusakt, millega jõustatakse Läänemere keskkonnakaitse komisjoni (HELCOM) soovitus 15/1 ranniku kaitseks. Nimetatud rahvusvahelise soovituse kohaselt peavad riigid kaitsma rannikuriba vähemalt 100-300 meetri laiuselt; Eesti on Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni osapoolena kõnealuse soovituse heaks kiitnud.

Eesti valdavalt looduslikus seisundis rannad ja kaldad on siiani meie üheks suuremaks ühiseks rikkuseks, seda nii loodusväärtuste poolest kui kultuuriloolises mõttes. Senise ehituskeeluvööndi kaotamine hävitaks Eesti looduse ühe kõige suurema väärtuse ning läheks vastuollu eesti rahva põliste tavadega. Palume teid seda väärtust kaitsta ja seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Pöördumise algatusrühm:

Eesti Ornitoloogiaühing

Eesti Looduskaitse Selts

Eesti Loodushoiu Keskus

Eestimaa Looduse Fond SA

Eesti Looduseuurijate Selts

Pöördumisega on liitunud sajad organisatsioonid ja eraisikud, kogu nimekirja leiad siit:

https://eko.org.ee/randade-ja-kallaste-kaitseks/avalik-poordumine-eestimaa-randade-ja-kallaste-kaitseks?

Foto: Eesti Ornitoloogiaühing

Toimetas Mariann Joonas