Foto: Pixabay /Pexels.com

“Koroona näitas, kui habras on tegelikult aastakümneid üles ehitatud ühiskondlik kord, kui haprad on põhiõigused, kui haprad meie vabadused. Uskumatu, kui kergel käel olid inimesed hetkega valmis andma käest aastasadu kätte võideldud vabadusi, enamgi veel, ise seda nõudes,” ütles Riigikohtu esimees Villu Kõve Paide keskväljakul peetud kõnes, mida saad täielikult lugeda ERR-i portaalist.

Koroonaaeg on meile kõige muu kõrval andnud põhjust ka mõtisklemiseks, mis on vabadus ja kust jooksevad selle piirid, ütles Kõve, rõhutades, et igaühe vabadus lõpeb seal, kus algab kellegi teise vabadus ning nii mõnelgi juhul võib see muuta meie vabaduse üpris ahtakeseks, vahel illusoorsekski.

“Oleme seda viimase aasta-pooleteise jooksul näinud nii meil kui ka mujal. Puudutagu see siis vaba liikumist, kogunemist, suhtlust, tööd, puhkust, aga ka vabadust midagi öelda ja arvata, millessegi uskuda ning selle järgi käituda, st põhimõtteliselt kogu elu,” sõnas Kõve, et koroona on hirmutavalt palju muutnud meie arusaamu vabadusest, demokraatiast, teaduse rollist, uskumisest millessegi, tolerantsusest, solidaarsusest.

“Koroona on näidanud, kui habras on tegelikult rahvusvaheline kogukond, kui näilised on deklareeritud sõprus- ja ühtekuuluvussidemed ning solidaarsus ka siinsamas Euroopas. Kui habras on see mugav ja luksuslik lääne tsivilisatsioon ning paljuräägitud rahvaste sõprus ja koosmeel,” tõi ta välja.

EL justkui lakkas toimimast

“Riigid sulgesid päevapealt piirid, tekkis võitlus ressursside, esmalt maskide ja desovahendite, nüüd vaktsiinide pärast. Tekkis konkurents, kes mõtleb välja rohkem ja üha hullemaid piiranguid. Kõik just nagu hea eesmärgi nimel, kui mõelda televiisorist nähtud piltidele aastatagustest Milano öistest sõjaväeautode kolonnidest masendava koormaga. Järsku oli igaüks vaid enda eest väljas…” ütles Kõve, küsides, kas me oleme vahel mõelnud, kui paljud meist oleksid valmis laevahuku korral surma palge ees tegelikult loovutama oma koha päästepaadis naistele, lastele, vanakestele? “Surmahirm paneb nõrgemate aitamise unustama, nii nagu aasta tagasi tormasime ummisjalu uppuva laeva väheste päästepaatide poole,” ütles ta.

Kõve tõi välja, et Euroopa Liit justkui lakkas mõne nädalaga toimimast, “ametnikud tõttasid koju ja tõmbasid tekid üle pea, asutused sulgesid uksed. On vaid ime, et sellest ei sündinud midagi hullemat. Näiteks oleks mõni agressiivne suurriik saanud selles olukorras tõenäoliselt suhteliselt vabalt ületada mõne väiksema naabri piiri, ilma et see rahvusvahelises kogukonnas erilist resonantsi oleks tekitanud, sest igaühel oli endagi muresid piisavalt. Iga riik võitles ja võitleb enda pärast,” märkis ta, et reaalpoliitika murdis hetkega väärtuspõhisuse, ärihuvid eetika, suurriikide huvid väikeriikide omad.

“Rikkad riigid tallasid enda, oma inimeste huve ja kaitset esiplaanile seades taas sisuliselt jalge alla kolmanda maailma, põlistades ressursside jagamisel, kasvõi vaktsiinide tootmisel ning jagamisel nende ajaloolisse mällu kodeeritud arusaama kolonisatsioonist ja ressursside kuritarvitamisest. Alles viimasel ajal oleme näinud liikumisi ka muus suunas, mh vaktsiinide patendikaitse poliitikas,” rääkis ta.

Vabadus anti ise käest

“Koroona näitas ka kätte, kui habras on tegelikult aastakümneid üles ehitatud ühiskondlik kord, kui haprad on põhiõigused, kui haprad meie vabadused. Uskumatu, kui kergel käel olid inimesed hetkega valmis andma käest aastakümneid ja -sadu kätte võideldud vabadusi, enamgi veel, ise seda nõudes. Sest arstid ju ütlesid, et peaks kõike piirama ja veelgi enam,” tõi ta välja, et kõvasti said pihta nii liikumisvabadus, ettevõtlusvabadus, eneseteostusvabadus ja isegi sõnavabadus.

Kas kõik need piirangud olid ka tegelikult vajalikud, mida need aitasid, millised olid ja saavad olema tegelikud mõjud, saab selgeks alles aastaid hiljem. Praegu me vaid usume seda, et tegime õigesti, sõnas ta.

“Nagu näha, saab panna inimesed kiiresti ja tõhusalt ise häälekalt nõudma, et neilt vabadused võetaks. Mida teeks maailm olukorras, kui meid ähvardaks tõeline surmaepideemia, sõda, suur üleujutus, muu kliimakatastroof, tõeline globaalne näljahäda? Kuidas reageerime siis?” küsib ta.

Kuhu liigume?

Kas ja millal tuleb tagasipöördumine normaalsesse ühiskonda? Olukorda, kus maailmas tervikuna pole põhjust pandeemia kontrolli alla saamisest juttu teha? Praegu tundub, et mitte niipea, kui üldse, tõi ta välja, et paljud senised arusaamad ja harjumused muutuvad pöördumatult.

“Ettenähtavas tulevikus ei terenda enam pea piiramatuid võimalusi reisida, eriti lennata, millega olime niivõrd harjunud, kui märkimisväärne osa inimkonnast viibis igal hetkel õhus. Lennuväljad on täis seisvaid lennukeid, mille liisingumakseid peab samal ajal ometi keegi tasuma. Büroohooned jäävad tühjaks või ehitatakse ümber elupindadeks. Naabrit ja kolleegi põrnitseme nakkuskahtlustavalt,” maalib Kõve nukra pildi praegusest maailmast.

Kõve toob välja ka selle, et ei ole lähedust, ei või head inimest kallistada, külastada rokk-kontserte, koos möllata. “Vabaduse väärtust mõistame, nagu heade asjadega ikka, liiga hilja, kui oleme sellest juba ilma jäänud.”

Häbimärgistamisest on saanud sotsiaalne norm

Maailma, kus õigust mõistab masin? Masin, mis lakkab töötamast, kui rott kaabli katki närib või elekter ära läheb? küsib ta.

Kas tahamegi ühiskonda, kus ei tehta kurja, kus kõik mõtlevad ühesuguseid, kellegi teise mugavaid mõtteid ja enda mina sureb selle käigus tasapisi välja? Kas tahame ühiskonda, kus kõik on jälgimise ja järelevalve all, kus avalikus kohas vandesõna tarvitamisele järgneb automaadist trahvikviitungi väljastamine, kus ei tehta midagi ootamatut ega lubamatut?

“Kas tahaksime elu elada oma turvalises mullis, riske võtmata, et midagi ei juhtuks? Inimesena, kellest keegi ei tea, kes kellelegi korda ei lähe, keda keegi ei mäleta? Elada sedasi, et peaasi, et midagi ei juhtuks, mitte tülitada teisi ja hoida teised endast eemal? Kas selline elu on elamist väärt? Kas võidab see, kes elus kõige enam hingetõmbeid teeb?” esitas ta valusa küsimuse.

“Keda või mida me siis lõpuks usume? Kas seda, kes kõige valjemalt räägib? Seda, kes tundub autoriteetsem ja uhkemate “pagunitega”? Neid keda on rohkem? Usume pimesi eksperte või veel pimedamalt sotsiaalmeediat?” jätkas ta.

“Oleme jõudnud kohustuslikkuseni, sotsiaalse normini, mille eirajaid häbimärgistatakse, põlastatakse, naeruvääristatakse, sõimatakse,” sõnas ta.

Usume pimesi “asjatundjaid”

“Maskidesse me toona ei uskunud, sest autoriteedid meile nende kasulikkust ei kinnitanud ja teaduspõhist infot nappis. Nüüd, aasta hiljem aga usume, kanname maske, kuigi teaduspõhist teadmist nende suurest kasulikkusest pole palju rohkem kui aasta tagasi. Oleme jõudnud kohustuslikkuseni, sotsiaalse normini, mille eirajaid häbimärgistatakse, põlastatakse, naeruvääristatakse, sõimatakse. Kuidas ja millesse me usume kahe või kümne aasta pärast praegusele tagasi vaadates, me ei tea…”

“Me ei aktsepteeri ega tolereeri, oleme teinekord järsud ja isegi julmad teise inimese siiraste mõtete ning arvamiste vastu. Võrdleksin seda koolikiusamise liikumisega ühiskonna küpsematesse kihtidesse, meediasse, poliitikasse. Kuidas ja miks see on tekkinud? Kuidas sellest välja tulla?” küsib ta edasi.

“Usume kohati pimesi mingi valdkonna asjatundjaid või täpsemalt neid, keda me asjatundjaks peame. Koroonaajastu on seda hästi näidanud. Samas näeme ka seda, kuidas ekspertide arvamused lahknevad, kuidas samad eksperdid oma arvamusi ajas muudavad, ütles ta, et neil inimestel, kelle sõna maksab, on tohutu vastutuskoorem ja sama suur on poliitikute vastutus rumalate otsuste eest.

“Vabadus on oluline väärtus. Hoidkem seda ja ärgem andkem seda kergesti käest. Tehkem oma valikud ise ja mitte uskudes liigselt teisi inimesi. Saagem targaks ja mõelgem rohkem ise,” kutsub ta inimesi kasutama võimalust oma peaga mõelda ja üksteist rohkem usaldama.

Loe Kõve kogu kõnet, mille ta pidas Paide keskväljakul toimunud Paide Teatri aktsiooni “33 kõnet” raames.

Allikas: ERR

Foto: Pexels

Toimetas Sander Soomaa