Foto: ekraanikuva; fotol haridus- ja teadusminster Liina Kersna haridusvaldkonna ühisel pressikonverentsil 23. augustil

Sel aastal tuleb sügis teisiti, sest lisaks tavapärasele uue õppeaastaga seonduvale ootusärevusele on õhus enneolematu pinge ja teadmatus viirusega seotud nõuete ja nende rakendamise osas. Nimelt on käesoleval aastal seatud koolijuhtidele nõue täiendada oma haridusasutuse nn formaalset risikianalüüsi dokumenti täiendavate meetmetega, mis aitaks maandada SARS-CoV-2 viirusest tulenevaid riske. Olukorda analüüsib ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Robert Kiviselg.

Kui varem oli see dokument kooli enda siseasi, siis nüüd tuleb see koos täiendustega esitada 1. septembriks Tööinspektsioonile ning alles siis on koolil võimalus seal kirjas olevaid viirusetõrjemeetmeid ka rakendama hakata. Iseasi on, kas Terviseametil on õigus koolilt selle kiirkorras muudetud määruse alusel midagi nõuda – eks sellega tegelevad inimesed Riigikogus.

Sisuliselt on tegemist järjekordselt bürokraatia suurendamisega ning õppeasutuse töökorralduses ja elus muudab see reaalselt vaid niipalju, et teadmatusest ja õigusaktide valest tõlgendamisest tekivad kooliellu täiendavad probleemid ebaseaduslike nõuete, diskrimineerimise jms näol. Kool ei saa rakendada riskianalüüsi kirjutatud nõudeid, mis on muu õigusega vastuolus!

Näitena mõned Põhiseaduse paragrahvid – § 12, § 19, § 20, § 37, § 41 –, kuid neid vastuolusid on muidugi ka teiste eri valdkondi käsitlevate õigusaktidega, nt isikuandmete puutumatust ja võrdset kohtlemist käsitlevad õigusaktid.

Kui riskianalüüs seab eesmärgiks üldise tervisekäitumise, ventilatsiooni, hügieeni, teadlikkuse jne parandamise, siis on lähenemine õiguspärane. Sisuliselt ütleb seda ka Vabariigi Valitsuse määruse (13. august 2021 nr 82) seletuskiri, et meetmeid tuleb kaaluda proportsionaalselt riskidega, et töötaja tervise kaitse ja koormavate meetmete vahel peab olema mõistlik tasakaal, mis arvestab nii tööandja kui ka töötaja õiguseid ja kohustusi.

Kui kool sätestab oma riskianalüüsis aga kohustusliku vaktsineerimispaberite kontrollimise, viiruse läbipõdemise tõestamise, kohapealse testimise nõudmise ja näiteks maski kandmise, siis ollakse muu õigusega vastuolus ja see on vale tee. Maskide kandmise osas on soovitav lugeda 6. mai 2021 Õpetajate Lehes ilmunud lugu.

Kui eemaldada Vabariigi Valitsuse ning Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt avalikku inforuumi paisatud sõnumitelt vaht ning lähtuda kehtivast õigusest, siis tegelikult ei muuda see Vabariigi Valitsuse korraldus peale hirmutamise ja pingete külvamise just palju.

Esiteks on antud selle riskianalüüsi koostamiseks koolijuhtidele piisav autonoomsus. See, kas kool tahab hakata kontrollima vaktsiinipabereid, läbipõdemise tõendeid või nõudma teste, on iga kooli enda otsustada. Kas koolijuhte omavalitsusest, ministeeriumist või Tööinspektsioonist teatud lahenduste valikul ka survestatakse? Loodetavasti mitte. Kui seda siiski tehakse, jääb loota vaid koolijuhi läbinägelikkusele ja raudsele närvile.

Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2021 nr 82 määrus, millega täiendatakse varasemat määrust (määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“) pakub eelistatuima näitena sellise kolmetasandilise (vaktsineerimis-, läbipõdemis- ja testitõend) kontrollimise võimaluse välja. Siiski tänases õigusruumis me neid tegelikult kohustuslikult rakendada ei saa ega tohi.

Tänases õigusruumis ei ole koolil mingisugust seaduslikku alust kelleltki selliseid terviseandmeid nõuda, samuti ei ole õigus nõuda testimist. See kõik võib riskianalüüsi dokumendis küll kirjas olla, kuid reaalset õigust neid koolil rakendada ei ole.

Mainitud määruse seletuskiri toob lisaks välja, et kui töötaja (nt õpetaja) keeldub esitamast vaktsineerimise paberit, viiruse läbipõdemise tõendit ja ei ole valmis ka iganädalase testimisega, siis esmasena peab asutuse juht teda hoiatama; siis võimalusel töö ümber korraldama; pakkuma asendustööd, kus viirus vähem leviks ja siis on pakutud võimalusena selline allumatu töötaja ka vallandada.

Vabariigi Valitsuse mõtted antud seletuskirjas on üllatavad, lisaks ka see paragrahv, mida seal vallandamise aluseks välja pakutakse. Asjakohases kontekstis on see täielikult õigustühine. Seega kui mõni koolijuht soovib seda teed minna ja õpetaja selle vaidlustab, siis lisaks kaotusele seab koolijuht kaalule ka oma töökoha.

Toon siin välja soovitatud töölepingu seaduse paragrahvi 88 punkt 1 lõike 2 teksti: „Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine).“ Kuidas on see kõik seotud näiteks testimise nõudele mitteallumisega?! Ei olegi – miks peaks vaba inimene kohanema oma põhiseaduslike õiguste piiramisega või kuidas on vähenend terve, mittevaktsineeriva ja mittetestiva õpetaja töövõime?!

Täna on nii koolijuhtidel kui ka töötajatel oluline mõelda selge peaga ja teada oma õigusi ning kohustusi. Kool on siiski haridusasutus, mille eesmärk on lastele parimate teadmiste ja oskuste edasiandmine. Vaktsineerimise propageerimine, vaktsineerimine ja laste puhul ka lapse ning mõlema vanema nõusoleku saamine peab olema meditsiiniasutuste töö, mida teostatakse meditsiiniasutustes. Kool on õppeasutus.

Teiseks ei saa mainimata jätta nii valitsuses, Haridus- ja Teadusministeeriumis kui ka ühiskonnas laiemalt lokkavat loogikakriisi.

Värskemaid näiteid seesugusest käitumisest oli 23. augustil toimunud haridusvaldkonna pressikonverents, kus Rektorite Nõukogu esimees Mart Kalm toonitas teadusliku maailmavaate tähtsust ning pakkus välja, et mittevaktsineeritud tudengid kannavad maske ning solidaarsuse mõttes võiks ettevaatlikumad vaktsineeritud tudengid ka maske kanda. Teinekord ei teeks paha ka juhtkonnal käia maskiga.

Siinkohal on paslik välja tuua veel mõned asjakohased näited

• Kui viirust kannavad ja levitavad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, siis testima peab vaid vaktsineerimata inimesi.
• Kui lähikontaktsetena võivad nakatuda ja viirust edasi kanda nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata õpilased, siis eneseisolatsiooni või testimiskohustus langeb vaid vaktsineerimata õpilastele.
• Kui antud viiruse puhul on riskirühmaks peamiselt vanemaealised inimesed ning lapsed põevad haiguse läbi kergemalt, siis haridusasutustes, kus tegeletakse noorte harimisega, on ministeeriumi poolt seatud kõrgeim eesmärk – vaktsineerida 90% töötajaid.
• Kui fakt on, et maskid ja visiirid viirust kinni ei pea ja on erinevatel põhjustel pigem tervisele kahjulikud, siis viirustõrje nimel tehakse nende kandmine ikkagi kohustuslikuks.
• Kui tänaseks on teada, et ülisuure vaktsineerituse tasemega riigid nagu Island ja Iisrael on täna kõige suuremate viirusepuhangutega piirkonnad ning üha enam seatakse vaktsiinide loodetud efektiivsus ja ohutus kahtluse alla, Eestis aga püütakse inimeste vaktsineerimise protsendid ikkagi kiirelt maksimumile lähedale saada.
• Ei peeta patuks laste meelitamist vaktsiinisüstile jäätist ja kinkekaarte jagades.

Olen noor inimene, kuid olen seisnud mõlemas Balti Ketis ning mõlemad korrad õige asja eest. Loodan, et ka seekordne inimeste isoleerimine ja inimõiguste rikkumine on mööduv nähtus ning inimesed mõtlevad jätkuvalt oma peaga ning tunnetavad südamega, mis õige, mis vale. Loodan, et saame taas vabalt hingata. Loodan, et ei pea korraldama salajasi koosviibimisi ja massimeeleavaldusi. Loodan, et ka jõuluvana ära ei keelata ja ta võib mõne kuu pärast julgelt majast majja midagi tõestamata sisse astuda. Loodan, et pole veel hilja võtta aru pähe ja parandada meelt.

Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Robert Kiviselg

Foto: ekraanikuva; fotol haridus- ja teadusminster Liina Kersna haridusvaldkonna ühisel pressikonverentsil 23. augustil