“Kas koolitüdimus on midagi paratamatut? Või võiks olemas olla kool, kuhu tahetakse minna alati, kus tahetakse õppida,” küsib kirjanik Kerttu Soans sel suvel toimunud eksperimenti tutvustava artikli sissejuhatuses. Avaldame algselt Õpetajate Lehes ilmunud loo täiskujul.

Otsustasime LoovHariduse seltskonnaga küsida seda otse noortelt endilt. Mida kuulsime, oli sedavõrd selge ja oota­matult küps, et ideaalse kooli idee viis hariduseksperimendini Villevere vanas koolimajas, kuhu nädalaks kogunes 16 noort üle Eesti vanuses 15−21.

Palusime noortel luua koolimudel, vaimne ja füüsiline keskkond, kus nad tahaksid ise väga käia, kus nad tahaksid õppida. Noored olid ülesandest inspireeritud ja loominguvabadusest erutatud justkui esimese klassi lapsed.

Villevere vana, mälestustest läbi­imbunud koolimaja ja terve see kant oma sügavrikkumata loodusega toetas hariduse parema toimimise idee tunnetamist ja sõnadesse allalaadimist lausa maagilisel moel. Nii noored kui ka nende juhendajad – kõik me tundsime vaimse maailma kohalolu, toetust ja tingimusteta heatahtlikkust üksteise suhtes.

Imestusel polnud piire: kas me tõesti ei konkureeri? Kas ka need, kes ühtemoodi ei mõtle, sobivad sügavamal tasandil ühte ja samasse paati? Kas noored võivad tõesti olla targemad kui täiskasvanud? Kas autoriteediks kujunenud juhendaja kehtestatud distsipliin võib tõesti olla meeltmööda? Kas ma tõesti olen valmis ennast vabatahtlikult pingutama? Selmet päikest võtta või niisama mõnusalt aega surnuks lüüa?

Nädal intensiivset tööd, iseenda ja üksteise sügavat tundmaõppimist loovteraapiate toel ja eneseväljendusoskuse treenimist mõttetreenerite juhendamisel avas noorte „kanalid” sedavõrd, et juba enne laagri lõppu oli selge – Villevere hariduseksperiment ei jää viimaseks. Ideaalse kooli vormi ja sisu üldistelt kirjeldustelt liiguti juba konkreetsete tundide ettevalmistamiseni, mida esitletakse järgmise aasta veebruaris Tallinna ülikoolis tegevõpetajatele suunatud seminaril „Ideaalne kool sinu, minu ja meie jaoks”.

Suur käivitaja

Hariduseksperimendi käigus tahtsime meiegi leida vastust Eesti õpilasi piinava koolitüdimuse põhjuste kohta. Miks meie lapsed siis ikkagi ei ole koolis õnnelikud? Vaatamata sellele, et nad teavad ja oskavad vastata küsimustele, mida neile koolis esitatakse, ja saavad tulemusi, mis on väärt parimat hinnet.

Ka noored ise ei osanud esiti õnne ja rahulolu puudumise küsimusele vastata. Et mis see õnn üldse on? Iseendale ja üksteisele lähemale liikudes saime aga aru, et koolis jääb puudutamata inimese hing või ükskõik, kuidas me seda nimetame – jääb puudutamata SEE, mis vajab kontakti tingimusteta tunnustusega, mis ei pea olema sarnane millegagi ega kellagagi. SEE, mis noores inimeses tahab ennast ilmutada omas unikaalsuses ja haavatavuses. SEE, mille kaudu inimene ennast eelkõige just ise tundma õpib ja seeläbi ka empaatiliselt areneb ning teistega sügavamalt suhelda suudab.

Ei, see pole mitte kool kui institutsioon, mida ei armastata, vaid see on kooli vaimset ja füüsilist ruumi täitvast anonüümsusest sündinud tüdimus, pealiskaudsus ja põhjendamatute kohustuste rägastik (nii õpetajatele kui ka õpilastele), kus puudub loomeimpulssideks vajalik kaasaja puudutus. Kus puudub vigade kui võimaluste interpreteering, nende tunnustamine asjast arusaamise protsessis. Kokkuvõttes – koolis puudub suur käivitaja Inspiratsioon, kelle kohaolu vajavad nii õpilased kui ka õpetajad.

Liikumine etteantud ja ainukehtivate vastuste ja eeskujude suunas välistab inimese võimaluse ennast ise motiveerida, endale ise eesmärgid seada. Isegi siis, kui läheneme igale õpilasele individuaalselt, ei tarvitse me vabaneda üheülbastavast tulemusest, kui meie eesmärgiks on jõuda sinna, kuhu kõik jõudma peaksid. Olgu või individuaalse juhendamise kaudu.

Inimene, eriti noor inimene, peaks saama pidevat tagasisidet, et ta on suutlik, et ta on justkui uuenduste allalaadija, juba jalgupidi tulevikus, ja et tema ideed on need, mis loovad maailma, kus me homme kõik elame. Selline
ootus kasvatab kohusetunnet, mis ei ole sündinud stressist, vaid loovast eneseväljendusest ja loomupärasest aususest iseenda vastu.

Villeveres kogesime seda nälga avatud suhtlemise ja lahke tunnustuse järele, mida noored on tundnud. Saime aru, et kool on üles ehitatud pigem konkurentsile ja väljast seatud kohustustele kui koostööle, võimalustele ja sisemistele valikutele. Et ka need head ideed, mida ülevalt poolt on püütud süsteemi valada, ei hakka seal tööle, sest süsteem ei suuda ega taha neid oma sisseharjunud ja enam-vähem töötavasse vormi sulatada. Kuidas me noortega selliste tõdemusteni jõudsime?

Alustasime laagrit sisekaemusliku tutvumisega. Istudes ringis, rääkis iga noor ja vana, kes laagris osales, oma haridustraumast ehk -armist. On tähelepanuväärne, et mitmekümneaastasest vahest hoolimata olid traumad sarnased ja suurem osa valusaid läbielamisi on saadud algklassides kas kunsti- või muusikatunnis, ka kehalise kasvatuse tunnis, edasistes kooliastmetes on loovuse allasurumist kogetud eelkõige kirjandite kirjutamises. Aastakümneid püsinud õpetaja „nii ei tehta” on kärpinud paljude eneseväljendusjulgust. Kui sellist lauset kuuleb juba esimeses-teises klassis, mil õpetaja on vääramatu autoriteet, võib eneseusaldus kaduda igaveseks ja lapsest kasvada olemasolevat kordama jääv masin-inimene, mis/kes eales ei julge öelda midagi, mida keegi teine juba öelnud ei oleks.

Teadlik enesekasvatus

Jah, koolis on puudus õpetajatest, kes oleksid oma ametist vaimustunud. Nagu õpilased, nii tüdinevad aastate möödudes õpetajadki. Siiski on neid, kes armastavad pedagoogilist tööd ja näevad seda ülimalt loomingulisena, kellel on südames kutse õpetada. Kui koolis on mõnigi selline, hoiab see üleval ka teiste õpetajate meeleolu ja sealtkaudu õpilaste oma. Vaimustunud seisund on parim motiveerija eneseületuseks, pingutuseks. Kuid nagu õpilased, nii vajavad ka õpetajad eduelamusi, mis tasakaalustaksid pingutusele kuluvat energiat, mis isegi ületaksid seda, et ei saaks tekkida vaimustuse defitsiiti.
Villevere laagris kogesime kõik, kui huvitav on ennast ületada, kuidas eneseületus ongi see, mille kaudu saame kogeda oma ainukordsust ja piiritut potentsiaali, mis meis on. Koolisüsteemi tuleks tuua õpetused, mis suunavad õpilase teadliku enesekasvatuse juurde. Mille kaudu õpilane saab kogeda endas varjul olevaid andeid ja põhjatut pealehakkamist, julgust ja miks mitte ka trotsi alati paremaks saada.

Inimene peaks teadma, mille järgi ta oma valikuid teeb, millised on tema alateadlikud väärtushinnangud, mis panevad teda reageerima asjadele ja olukordadele just nii, nagu ta seda on harjunud tegema. Peaks teadma, et tal on võimalik oma käitumist muuta, kui ta seda tahab. Teadma, et muutused ei ole rasked, kui osata selleks piisav põhjus leida. Kui põhjus kasvamiseks, õppimiseks ja paremaks saamiseks tuleb inimese seest, siis on see alati tulemuslikum kui väljast sunnitud ettekujutuste järgimine.

Noor inimene vajab kontakti eelkõige iseendaga. Individuaalne lähenemine õpilasele tähendab nii seda, et õpetaja suhtub õpilasse kui indiviidi, kui ka seda, et õpilane ise saab selles protsessis endaga tuttavaks ja suudab hirmuvabalt oma individuaalsust kogeda.

Me ei saa inimeselt küsida, kas ta on koolis (ja ka väljaspool kooli) õnnelik, kui tal ehk polegi arusaamist, mida õnn tema jaoks tähendab. Vahel võib piisata teadlikkuse õhkõrnast kasvust, mõnest harjutusest või vaatenurga muutmisest, et leida kontakti oma sisemise rõõmuga ja üllatuda – ups, ma olengi ju õnnelik inimene! Lihtsalt otsisin endas kellegi teise loodud õnnemudelit, õiget õnne vastust, usaldamata enda sisetunnet, oskamata ennast õnnele häälestada.

Kerttu Soans

Allikas: Õpetajate Leht

Vaata ka: LoovHaridus

Foto: Shutterstock