Foto: Markus Spiske on Unsplash

Kuigi asjaosalised räägivad sellest praegu alles tingivas kõneviisis, näib erakondade Eestimaa Rohelised ja Eesti 200 ühendamine olevat veel vaid vormistamise küsimus. Selline samm võib tulla kõige enam kasuks aga hoopis sotsidele ja Vasakliidule, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Olgu kohe öeldud, et ma ei ole kõnealusel teemal erapooletu vaatleja. Andsin viimastel eurovalimistel enda hääle rohelistele just selleks, et veenda asjaosalisi sellise erakonna ja selle kaudu poliitikaga tegelemise jätkuvas vajalikkuses. Juba enne neid valimisi oli õhus mõte ühendada Eestimaa Rohelised sotsidega, kelle ridadesse olid selleks ajaks jõudnud juba erakonna eelmised juhid Züleyxa Izmailova ja Johanna-Maria Tõugu.

Rohelised said Eestis kahe aasta eest toimunud eurovalimistel 2246 häält, neid toetas 0,6% valijatest. Asjaolusid arvestades oli see minu arvates rahuldav, aga muidugi mitte hea tulemus. Erakonna eksistentsiaalne kriis jätkus. Tartus ja Tallinnas tuldi eelmisel aastal kohalikel valimistel välja oma nimekirjadega – häältesaak jäi siis sisuliselt samaks nagu eurovalimistel. Riigikogu valimistel toetaks erakonda küsitluste kohaselt ikka vaid ümmarguselt 1–2% valijatest. 2023. aastal koguti 1% häältest, 2019. aastal 1,9%. Viieprotsendiline valimiskünnis asub kättesaamatus kauguses.

Eestis on erakondade põhiliseks sissetulekuallikaks, millest rahastatakse valimiskampaaniaid, riigieelarvest tehtavad eraldised. Riigikogus esindamata erakonna jaoks on oluline koguda parlamendivalimistel vähemalt 2% häältest, sest siis hakatakse sellele maksma riigieelarvest 30 tuhat eurot aastas. Rohelistel õnnestus see piir ületada viimati 2011. aastal ehk 15 aastat tagasi. Juba üle kümne aasta on erakond püsinud vaid oma liikmete entusiasmi najal, saamata riigilt sentigi.

Kandidaatide ülesseadmisel Riigikogu valimisteks peab erakond tasuma iga registreerimiseks esitatud kandidaadi eest kautsjoni valitsuse kehtestatud kuutasu alammäära ulatuses. Praegu on see 946 eurot. See teeks 125-liikmelise täisnimekirja eest kokku 118250 eurot. Erakond saab kautsjoniks makstud raha tagasi, kui pääseb parlamenti, ületab viieprotsendilise valimiskünnise. Nii on Riigikogus esindatud erakonnad, mis rahastavad ennast ise heldelt riigieelarvest (igal aastal eraldavad nad endale sealt praegu kokku üle viie miljoni euro), loonud endale konkurentsieelise, piiravad sisuliselt vaba poliitilist konkurentsi. See on äärmiselt ebaõiglane, kuid selline on Eesti tänane reaalsus, kus erakondadel tuleb tegutseda.

On mõistetav, et kirjeldatud asjaolusid arvestades tunneb erakonna Eestimaa Rohelised juhtkond end olevat jõudnud ummikusse, kust väljumise võimalusena nähakse ühinemist erakonnaga Eesti 200. Izmailova ja Tõugu järel üritas ju rohelisi reanimeerida ka Evelyn Sepp, kellele olukord mõjus lõpuks nii frustreerivalt, et ta pani jaanuaris ameti maha. Nagu nüüd Eesti Ekspressist lugeda võis, kohtusid roheliste praegused juhid kevadel ka sotside ja Vabaerakonna esindajatega.

Sotside juhid ei olnud erakondade ühendamisest huvitatud. Neil praegu reitinguga probleeme ei ole. Tänu varasemate roheliste kaasamisele on suudetud luua erakonnale juba avalikkuses piisavalt roheline kuvand, aga suurema hulga sarnase mõtteviisiga inimeste ühinemine võiks hakata mõjutama tõsiselt selle poliitikat. Sotsidel ei ole karta kandidaatide puudust. Nende ridades on juba niigi palju ambitsioonikaid tegelasi, kes unistavad tähtsatest positsioonidest ja kõrgetest kohtadest valimisnimekirjades. Roheliste lisandumine tekitaks nüüd enne valimisi sotside seas üksnes asjatuid pingeid.

Vabaerakonnaga ühinemine ei annaks rohelistele juurde praktiliselt midagi. Sellest erakonnast on jäänud küll alles käputäis aktiviste, kuid rahaline seis ei ole parem roheliste omast ja reiting on nii marginaalne, et küsitlusfirmad ei too seda enam isegi eraldi välja.

Eesti 200 istub seevastu endiselt valitsuses, saab riigieelarvest jätkuvalt priskeid eraldisi ja vajab enne valimisi hädasti ümberpakendamist, et kindlustada inimesi kõrgepalgaliste töökohtadega, mida täites saaks jätkata avalike vahendite kantimist erakonnale lähedal seisvatele isikutele. Nemad näevad rohelistes päästerõngast, mis võiks aidata neil poliitikas pinnale jääda.