Advokaat Leon Glikman räägib Postimehe arvamusportaalile, et tema hinnangul ei esinda riigikohus reformierakondlaste ringkaitset, kuid see ei tähenda, et nad vahel eksivad, sealhulgas VEB fondi sertifikaatide hüvitamise kohtuotsuses. Üldiselt hindab ta riigikohtu tööd väga heaks, erinevalt mõnest muust organist. Telegram avaldab artikli täiskujul.

Kuidas suhtute VEB fondi kohtusaagasse? Kas riigikohtus oli teie hinnangul tegu ringkaitse või õigusemõistmisega? Kas tegu on pretsedendi loomisega? Mida võiksid õigusinimesed sellest protsessist õppida?

Ma ei saa menetluses mitteosalenud isikuna ja kõigi materjalidega tutvumiseta “puusalt tulistades” konkreetseid järeldusi teha. Kindlasti oli tegemist õigusemõistmisega. Võistlevas menetluses paratamatult keegi võidab ja keegi kaotab. Kõigile vastuvõetavaid lahendeid olen ma oma 32-aastase advokaadipraktika jooksul harva näinud.

Ringkaitse ja muud vandenõuteooriad ma välistan, kuna riigikohus on langetanud riigi vastu ja eraõiguslike isikute põhiõiguste kaitseks tunduvalt fundamentaalsemaid tulemeid põhjustanud otsuseid, meenutame siinkohal maksuintressi- ja suhkrutrahvi lahendeid, käibemaksu kumulatsiooni keelamist jne. Seega oli ikkagi tegemist sõltumatusvande andnud tippjuristidest riigikohtunike enamuse siseveendega.

Eestis ei kehti pretsedendiõigust, küll on aga riigikogu kohtulahendid kõige olulisemad seaduse tõlgendamise allikad, mida peavad nii alama astme kohtud kui ka menetlustes osalevad juristid arvesse võtma.

Kui kvaliteetseks loete riigikohtu otsust advokaat Indrek Leppiku viidatud puuduste valguses? Kas on eksitud põhimõtte vastu, et samade isikute vahel selgeks vaieldut enam ei arutata? Kas VEB fondi asjas on praegu kaks jõustunud kohtuotsust, mis on vasturääkivad? Kuidas suhtute sellesse, et riigikohus on heitnud korduvalt madalama astme kohtutele ette, et üllatusliku lõppjärelduse puhul ei lasta kaebajatel oma arvamust väljendada, kuid nüüd käitub ise samamoodi? Kas kohtul on kohustus vastata otsuses menetlusosalise kaalukaimatele argumentidele?

Riigis ei tohi olla ütegi avalik-õiguslikku valdkonda, kus kodanik ei oleks õigustatud sõnavabadust teostama. Põhiseadus ei sätesta ka kohtulahenditele immuniteeti võimaliku kriitika suhtes. Kuna otsus on juba tehtud, siis kindlasti ei saa kolleeg Leppiku väiteid käsitleda ka kohtu mõjutamisena. Respekteerides riigikohtu otsust, kaldun isiklikult pigem nende riigikohtunike poole, kes jäid eriarvamusele.

Kuna kohtu ette võidakse tuua erinevaid asjaolusid ning ka vaidlusesemed ei pruugi kattuda, siis on kahe otseselt mittekattuva kohtuotsuse olemasolu iseenesest võimalik.

Riigikohtu üldkogu otsuses on kaebajate seisukohad iseenesest välja toodud, ent kas nad olid kõigis küsimustes ärakuulatud, pole mulle teada. Kui tegemist on esimese otsusega isiku vastu, siis võib tõepoolest tõstatuda põhiseaduse 24. paragrahviga tagatud siseriikliku kaebeõiguse puudumise küsimus, mida võiks riigikogu kaaluda seadusemuudatuse tegemisel.

Igasse kohtulahendisse on programmeeritud vea võimalus, mille kõrvaldamiseks on loodud kaebeõiguse institutsioon. Mõistan õigusliku lahenduse keerukust, kuna otsuse tegi kõrgeima kohtu üldkogu. Kui kaebajad pole rahul riigikohtu otsusega, siis on neil õigus esitada kaebus Euroopa inimõiguste kohtusse. Väidetav ebaaus menetlus ja omandiõiguse rikkumine on Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. artikli ja 1. lisaprotokolli kaitsealas, mistõttu jään huviga võimalikku lahendit ootama.

Kui hästi on riigikohus oma tööga ja seaduse piirides püsimisega seni hakkama saanud? Kas riigikohust puudutavad seadused vajaksid muutmist või vajaksid nad paremat «järelevalvet»? Kas peaks tekitama võimaluse kaevata riigikohtu otsuse peale, kui see on puudulik ja/või kui sellele ei eelne madalamate kohtuastmete otsused? Kas nende võimaluste praegune puudumine on põhiseaduslik, kooskõlas õigusteaduse alusprintsiipidega?

Ma olen mitmete riiklike institutsioonide tegevuse suhtes üsnagi kriitiline, aga riigikohtu tööd hindaksin küll väga heaks, mis ei tähenda, et ma peaksin kõigi riigikohtu seisukohtadega sajaprotsendiliselt nõustuma. Minu veendumus on, et mitte keegi pole andnud neist olulisemat panust põhiseaduslikkuse tagamisel. Julgen väita, et riigikohtuta puuduks eraõiguslikul isikul kaitse laamendava täitevvõimu vastu. Samuti poleks ka tsiviilõigus ja -kohtumenetlus, millest sõltub normaalne tsiviilkäive ning majandustegevus, sellisel modernsel tasemel, nagu nad seda praegu on.

Ainsaks võib-olla norivaks etteheiteks võib olla pisut leige suhtumine põhiõigusi ebapiisavalt tagavasse kriminaalmenetlusse, sealhulgas sh jälitustegevusse, ehkki viimasel ajal on riigikohus olukorra leevendamiseks palju ära teinud.

Meile võivad riigikohtu otsused meeldida või mitte, kuid mitte midagi tõhusamat vaidluste lahendamisel kui mitmeastmeline sõltumatu kohtusüsteem pole inimkond suutnud välja mõelda. Isegi olukorras, kui mõnes asjas tehakse väliselt näivalt ebaõige otsus, poleks midagi hirmsamat, kui idee panna kohtud kellegi järelevalve alla, kuna sõltumatu kohtumenetluse lõpetamine surmaks õigusriikluse.

Advokaat Indrek Leppik kirjutas esmaspäevases Postimehes arvamusloo, kus väitis, et riigikohus eksis hiljutises VEB fondi otsuses oluliste õigusmõistmise põhimõtete vastu, kuid Eestis pole kellegi poole kaevata, kui riigikohus seadust ei järgi.

Riigikohtu nõunik Ulrika Eesmaa lükkas eile Postimehe arvamusportaalis ümber Leppiku kahtlused, et hiljutine VEB fondi sertifikaatide kohtuotsus võis olla ringkaitse, ning väitis, et kohus oli jõudnud otsuseni korrektselt.

Allikas: Postimees

Loe lisaks ka Tanel Kerikmäe arvamust selle kohta, et Riigikohtu otsuseid peaks kritiseerima hakkama.

Toimetas Mariann Joonas