Foto: Pixabay / PDPics

Avaldame kirja ühelt Telegrami lugejalt, kes küsib: miks ikkagi on Eestis nii palju vähkkasvajasse haigestumist. Muidugi mängivad siin oma rolli eluviis ja geenid, aga kas siin võiks olla oma osa ka keskkonnasaastel ja toiduainete koostisel, küsib ta ja ütleb, et teema väärib igal juhul läbipaistvat uurimist. Avaldame lugeja kirja anonüümselt, autori nimi on toimetusele teada.

Tere, Telegrami toimetus!

Lugesin just teie artiklit koroonast ja vähist. Leian, et praegune teadusnõukoja juht liialdab. Mina olen vaktsineerimata ja ei sattunud 2021 suve lõpust alates pikale raviteele mitte koroonaga, vaid just 3. staadiumi vähiga. Ja ei saanud ma mingit koroonat ka haiglas, kus PERHi Mustamäe haigla keemiaravi osakonnas õnneks ei nõutud ka maski, kuna oli eelnev testimine.

Keemia siis haigla keskkonnas 5 päeva jutti kolmel korral, kahenädalaste taastumispausidega kodus. Kiiritus 35 päeva intensiivselt igal argipäeval, kus käisin kodunt iga päev. Selles ambulatoorses keskkonnas oli juba see maskinõue koridorides ja pistelistel arstivisiitidel. Ka hilisemad ravijärgsed korduvad järeluuringud ja konsultatsioonid maskiga. Üks pikk kompuuteruuring, mida mulle kahel korral ravijärgselt jälgimisena teostati, seal sain erikokkuleppel olla maskita, aga lühemal uuringul teistes osakondades mitte. Õnneks leidub selles küsimuses ka väga mõistvaid ja vastutulelikke osakonnajuhatajaid.

Mida ma eriti tahan rõhutada – üks teie kommentaator tegi väga hea tähelepaneku, et Tartu onkoloogiaosakond on vähihaigeid täis. Just nimelt! Kinnitan, et Eestis on reaalne vähiepideemia. Kõik osakonnad on patsiente täis. Korduvravile saabuvatele lisanduvad pidevalt uued. Ise ootasin ka pärast diagnoosi saamist ravi algust vähemalt kaks nädalat siruli maas ja püüdsin alternatiivse meetodiga end vormis hoida. Ja kes loeb peavoolumeediat, siis peaaegu igapäevaselt on artikkel, et mõni kuulsus või tavaline inimene on vähki haigestunud. See pole normaalne.

Keemia ja kiirituse osakondades ning onkoloogiakeskuse polikliiniku ruumides on kenad noored neiud, keskealised elujõulised naised, paljud neist ravi tõttu kiilaspäised, mida on nii harjumatu vaadata. Samades kohtades noored teismelised lapsed. Igas vanuses inimesed, kuni pensionärideni.

Meelde on jäänud üks väga tähenduslik telelõik aastate tagant. Kunagi Tallinna Televisiooni ajal üks minule tundmatu teadlane ütles väga kahtlase kindlusega eetris, et aastate pärast tuleb tohutult vähaigeid juurde. Ja see on nüüd reaalselt käes. Ta teadis midagi põhjapanevat, see oli ilmselge. Olen teemast rääkinud ka tuttavale pikaaegsele arstile, et meil on väga imelikud ajad ja arengud ühiskonnas. Ja see koroona on selle kõige juures minu jaoks nagu läbikukkunud estraadikava.

Minu väga kurnav, kuid õnnestunud ravi lõppes 14. detsembril 2021. Siis läks kodus veel kaks nädalat ravimõju tõttu hullemaks ja sealt edasi hakkasin tasapisi toibuma. Mind toetati kõrvalt holistiliselt, tegin ise endaga palju vaimset tööd ja tänaseni kasutan vastavaid toetavaid abinõusid. Minu kurgupiirkonna haigus oli õnneks selline, mis küll ohtlik ja suurelt juba levinud, kuid kergemini ravile alluv. Väidetavalt olevat see rohkem suurte suitsetajate ja alkoholilembeste probleem.

Siin ongi mõttekoht, et kui ma olen olnud viimased 8 aastat täiskarsklane (ka enne seda mitte joodik) ja mittesuitsetaja kogu elu, siis milles võiks olla point? Muidugi, loogilisi soodustajaid leidub veelgi, kuid kas võiks siin olla oma osa ka keskkonnasaastel ja toiduainete koostisel? Teema väärib igal juhul läbipaistvat uurimist.

Elan nüüd üldiselt normaalset elu, olles kolme kuu tagant jälgitav. Varakevadel 2022 õppisin uuesti käima ja sööma.

Nüüd toetan moraalselt mitmeid kaasmaalasi, kes sama teed käimas või kelle ravi algamas. Peamine on neil huvitavatel ja heitlikel aegadel vastu pidada!

Ilusaid saabuvaid pühi ja pidulikku aastalõppu soovides Telegrami toimetusele ja lugejatele.

Olge terved!