“Ma proovisin kanepit esimest korda oma 21. sünnipäeval. Sõbrad olid minu jaoks ette valmistanud spetsiaalse rituaali: läksime Männiku karjääri äärele noorte männipuude alla, vaatasime päikeseloojangut ja seal sain oma esimese kanepikogemuse. Iga psühhoaktiivse ainega on nii, et esimene kord kontrollib aine sind, mitte sina teda. Hiljem õpime läbi kogemuse ainet tundma, kontrollima ja rännakut suunama. Minu esimene kogemus oli positiivne – naersin üle pika aja südamest ja naer on tervislik, nagu me teame! Kõik tajud olid teistsugused, muusika tundus palju kihilisem ja harmoonilisem, toit maitses eriti hästi, inimesed olid toredad ja sõbralikud. Edaspidi eksperimenteerisime sõpradega aeg-ajalt veel kanepiga, seda alati rahulikult oma kodus, kuulates muusikat ja rääkides juttu. Ka meie vestlused olid täiesti uue kvaliteediga. Kohe algusest peale tundsin, et see taim sobib mulle (tubakas ei ole kunagi sobinud ega tõmmanud) ja mul ei ole kanepiga seoses olnud ühtegi negatiivset kogemust,” alustas Telegramile oma loo jutustamist kodanikuühiskonna aktivist ja Eesti Kanepiliidu asutajaliige Madis Masing, kes on elanud riikides nagu USA, Austraalia, Kanada ja Jamaika, kus kanep on normaalne nähtus ja elu üks osa. Intervjuu teises osas pajatab Masing lähemalt sellest, kuidas ta Eestis kanepikasvatamisega võimudele vahele jäi ning jagab oma vanglakogemust.

Madis, kas “Kanep rikub su elu” on müüt?

Kanep ei riku, seadused rikuvad! Ma tunnen väga vähe omavanuseid sõpru-tuttavaid, kes poleks kordagi elus kanepit proovinud, aga ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks kanepit proovides jäänud elu hammasrataste vahele – kõigil on pered, tööd, projektid, hobid ja kõik on hästi.

Kanepi antipropaganda sai alguse Ameerikast ja kulmineerus 1937. aastal taime täieliku keelustamise ning demoniseerimisega. Kanep jõudis Ameerikasse peamiselt Mehhiko immigrantidest tööliste õhtuse lõõgastusvahendina. Kõigepealt väitis propaganda, et kanepit proovivad inimesed lähevad hulluks ning hakkavad inimesi tapma, vägistama ja piinama. Kanepi juured pidavat ulatuma põrgusse! Kui seda aga ei kinnitanud praktika ega statistika, siis hakati rääkima, et kanep põhjustab skisofreeniat ja teisi vaimuhaigusi. Kolmas suurem avaliku arvamuse mõjutamine väitis, et kanep on hüppelaua-narkootikum, mille järel hakkab inimene kasutama kõiki teisi kättesaadavaid meelemürke ning lõpetab süstiva narkomaanina, kes on à la valmis oma tütre ja vanaema uute dooside eest maha müüma. Tänaseks pole mitte ükski nendest väidetest leidnud kinnitust ning teaduslikult on need ümber lükatud. Hüppelaua-meelemürk on hoopis alkohol. Tean kümneid, kui mitte sadu inimesi, kellel on kanep aidanud alkoholismi-hüppest pehmelt maanduda ning kes enam tilkagi ei joo.

Mis puudutab skisofreeniat või psühhoosi, siis tõsi ta on, et ka tänasel päeval on väga suur osa psühhiaatriahaiglasse sattuvatest noortest meestest tarvitanud enne seda kannabinoide. Samas, me ei tea, kui paljud neist on sinna sattunud sünteetiliste kannabinoidide tarvitamise tõttu, mis on ohtlikud ja ettearvamatud. Ületõmbamist  ja -tarvitamist aitaks ennetada reguleerimisega kaasnev nõue, et THC (tetrahüdrokannabinoid) sisaldus peab olema igal tootel märgitud. Minu seisukoht on see, et kui inimesel võib olla mõneks vaimuhaiguseks eelsoodumus, siis on tark mitte kanepit proovida või olla sellega väga ettevaatlik. Seega, tihtipeale kuritarvitamise puhul ei ole küsimus mitte kanepis, vaid tarbitava ürdi või toote THC sisalduse protsendis.

Olgu veel ära öeldud, et THC on ainus psühhoaktiivne kannabinoid kanepis. Illegaalsel turul on aga väga raske teada kanepi THC protsenti, eriti kui tegu on tüki, või, õli või mõne kulinaarse tootega.

Tänaseks on avastatud mitukümmend erinevat kannabinoidi ning sadakond ühendit. Lihtsustatult öeldes: kaks olulist kannabinoidi on varem mainitud THC, mis mõjutab eelkõige meie teadvust, olles psühhedeelse toimega ja CBD,mis mõjub kehaliselt lõõgastavalt ja mida ravikanepi sortides on rohkelt. Sotsiaalministri määrusega ära keelatud THC on paigutatud kõige ohtlikumate ainete nimekirja koos heroiini, metamfetamiini ja muu sellisega. N-ö narkootilise ja ravikanepi vahe ongi tegelikult juriidiliselt THC sisalduse protsent. Lubatud määraks on ärilistel huvidel 0,2%, et välistada 0,4% THC sisaldusega sortide kasvatamist õli- või kiukanepina. Need null-koma-midagi protsendid nagunii joovet ei tekita. Kui võrrelda alkoholiga, siis on tegu keefiri ja kaljaga.

Loomulikult on kõik sordid ja ka taimed erinevad, rolli mängib kasvatamise viis ja mismoodi mingisugune sort kellelegi mõjub. Osad ürdid teevad meid pigem „pilve” (high – sativa), teised „kivisse” (stoned – indica). Samuti mängib rolli THC ja CBD vahekord ning teiste kannabinoidide (CBG, CBC, CBDL, CBL, CBE, CBT…) sisaldused. Usun, et tuleviku meditsiin suudab erinevate haiguste leevendamisel soovitada spetsiaalseid kanepisorte ning ideaalset kannabinoidide sisaldust. Ravikanepi puhul on tegemist spetsiaalselt välja aretatud liikidega, kus on viidud THC protsent võimalikult nulli ja CBD võimalikult kõrgeks. Kui tarvitada nn ravikanepit, siis mõjutab see su keha aga mitte psüühikat. Mina olen tundnud, kuidas keha muutub avatuks ja lõõgastunuks ning tekib mõnus rammestus, mida saab võrrelda jooksmise järgselt tekkiva nn runners high´ga.

2007. aastal Tais olles tutvusin ühe vanema prantsuse maalikunstnikust daamiga, kes suitsetas noorena hästi palju kanepit ja see avas tema enda sõnul temas palju luuke. Aga nüüd, vanana on tal need nn luugid juba avatud ja seetõttu ta enam kanepit ei vaja. Minu hinnangul jõuavad paljud noorena kanepit tarvitanud inimestest varem või hiljem selleni, et iseenesest kas vähendatakse koguseid või loobutakse üldse. Kanep ei tekita meis füüsilist sõltuvust, kuna lipiidsena lahkub ta kehast väga aeglaselt. Küll aga võime kanepi puhul näha psühholoogilist sõltuvust, kus inimene eelistab kanepi toel lahkuda tavareaalsusest.

Milline on kanepikultuur teistes riikides?

Ma olen elanud kokku ligi kuus aastat erinevates nn kanepi-ühiskondades. Poolteist aastat Chicagos Illinoisis USA-s, ja kuigi tol ajal oli kanep seal keelatud, siis väga paljud suitsetasid ja seda oli kerge  saada. Kaks aastat elasin Austraalias, ka seal on ametlikult kanep keelatud, kuid samuti on seda võimalik hõlpsalt  saada ja see on üldjuhul tolereeritud. Kui näiteks jääd klubi suitsuruumis jointiga vahele, siis küsitakse vaid, miks sa seda siin teed.

Queenslandi piiri lähedal on väike linnakene nimega Nimbin, kus kanep on ametlikult keelatud, aga reaalsus on see, et enamus elanikest kasvatavad, müüvad ja suitsetavad kanepit. Nimbinisse sõidetakse kokku sadade ja tuhandete kilomeetrite kauguselt, et osta kvaliteetset ja kindlat kraami. Nimbin on üks edukas sotsiaalne eksperiment hipilinnakesest, asudes väga looduskaunis kohas, lehmade, mägede, jõgede ja kängurute keskel. Seal toimub aastaringselt palju kanepiteemalisi üritusi, seal hulgas ka kanepiolümpia, kus võisteldakse näiteks jointide keeramises ja bongide ehitamises. Sealsed inimesed on võib-olla veidi uimasemad ja nende näod on veidi kortsus, aga need kortsud peegeldavad rõõmu. Kui neid eluaegseid suitsetajaid kõrvutada alkohoolikutega, ei kannata see võrdlust, sest me kõik teame, kui kiiresti võib alkohol inimese läbi põletada ja milliseks muutuvad kuritarvitajad.

Kolm kuud elasin Kanadas, kus liigub samuti palju kanepit. Suur osa Kanadas kasvatatud kanepist müüakse maha USA turul, seega majanduslikult on see neile väga kasulik. Mina elasin Vancouver Islandil, kus statistika kohaselt on iga kuues majapidamine kanepikasvatus. Seal oli üks Keila suurune linn, kus oli kuus suurt kanepikasvatuse poodi (growshop) ja neis müüdi kogu varustust kanepi kasvatuseks – äri toimib, inimesed on rahulikud, võimud mõistlikud. Aeg-ajalt ikka jõudis uudistesse, et üksikud kanepikasvatajad võeti kinni, aga üldjuhul võeti nad vahele näiteks elektri varastamise eest või mõne muu säärase lolluse pärast nagu näiteks purjus peaga sõitmine. Minu andmetel käitub seal politsei vastupidi kui Eestis ja konfiskeerib kanepi kasvatamise tehnika, taimed jäetakse alles. Eestis konfiskeeritakse taimed ja tehnika jäetakse alles.

Jamaikal elasin ka kolm kuud. Seal oli tore vaadata suuri rummi-reklaame “Jamaica’s biggest LEGAL export”, kusjuures legal oli kirjutatud roheliselt.

Ehk siis – ma olen elanud pikalt piirkondades, kus tarbitakse palju kanepit, poliitikud ja võimud on sellest teadlikud ning saavad aru, et kanep ei ole ohtlik narkootikum. Universaalne kogemus kanepi legaliseerimisel ja tolereerimisel on see, et vägivald ja kuritegevus vähenevad, inimesed kuritarvitavad vähem alkoholi, tubakat ja kangeid narkootikume. Meil on piisavalt tõestusmaterjali, et reguleerimise ja legaliseerimise mõju nii indiviidi kui ka ühiskondlikul tasandil omab positiivset efekti.

Milline on kanepitarvitamise pahupool?

Leian, et enne tarvitama hakkamist peaks isiksus olema välja arenenud. Kanepit igapäevaselt tarbivad noored võivad jääda oma mulli sisse: söövad rämpstoitu ja mängivad telekamänge, neist saavad wannabe’d. Selline inimene räägib ja unistab hästi palju, aga teeb vähe ja see ei ole kanepitaime sõnum! Kanep on rituaalne taim, ta on siin, et aidata meil areneda vaimselt ja spirituaalselt. Ma usun, et psühhedeelsed väetaimed annavad tugevatele isiksustele juurde, kuid võivad nõrgematelt midagi olulist ära võtta.

Kindlasti ei poolda ma kanepi tarbimist liiga noorelt ning ilma teadlikkuse ja taotluseta.

Mainisid enne intervjuud, et kanepi puhul võiks kehtida “5 L-i reegel”. Mis see täpsemalt on?

Kanepit ei tohi teha:

1. Liiga palju
2. Liiga tihti
3. Liiga vara (hommikul)
4. Liiga noorelt
5. Liiga sassis (samaaegselt teiste psühhoaktiivsete ainetega)

Liiga palju – lõpuks on see ikkagi kõik individuaalne. Kelle jaoks palju, kelle jaoks mitte. Välismaal elades olen eksperimenteerinud erinevate sortide ja kogustega ning võin öelda, et kanepi mõju all olen õppinud toime tulema väga paljude ülesannetega. Iga taim on erinev ja palju sõltub inimese enda vaimsest seisundist. See kehtib ka teiste psühhedeelsete taimede kohta. Tuleb arvestada keskkonda ja situatsiooni ehk aega ja ruumi. Keskkond peaks olema turvaline, kus inimene saab end tunda vabalt. Situatsioon peab olema selline, et on aega ja pole muid kohustusi. Inimesed, kellega koos seda tarbitakse, peaksid olema need, keda saab usaldada. Seltskonnas peaks olema ka mõni kogenum n-ö šamaani või teadja rollis, et hoida ruumi ja jälgida, et ei toimuks kuritarvitamist kogustes ja tarbimise viisides.

Liiga vara, juba hommikul kanepit suitsetama hakata on kindlasti vale.

Mis on olnud sinu jaoks peamine põhjus kanepi tarvitamiseks?

Ma olen bioloogide poeg, olen maal üles kasvanud ja loodusega kogu aeg lähedane olnud. Ma ei pea ennast alkohoolikuks ega ole kanget alkoholi kuritarvitanud, pigem võtan ma energiat aeg-ajalt lahjast alkoholist. Peamine põhjus kanepi tarvitamiseks on olnud see, et see võimaldab vaatenurkade paljusust. Ehk kui ma olen tegelenud mõne mõtteülesandega, siis olen suutnud ennast viia samaaegselt mitmele positsioonile – olla vaatleja, analüüsija (see, kes võtab suure asja juppideks) kui ka sünteesija (see, kes paneb suure asja juppidest kokku). Siinkohal ma saan ka aru, miks skisofreenikutel kanep nii hulluks tõmbab – sest ta võimendab. Skisofreenikutel tekib ilmselt sama efekt, aga nad ei ole sellest teadlikud.

Kõige lõpuks taandub kõik energiale ja vibratsioonile. Kanep ja alkohol muudavad meie teadvusseisundid ühe astme võrra. Kanep tõstab vibratsiooni astme võrra kõrgemale, aga alkohol langetab astme võrra madalamale. Alkohol muudab meid primaarsemateks, kanep spirituaalsemateks. Minule on andnud annab kanep energiat, aga näiteks minu üks hea sõber jääb alati peale tarvitamist uniseks ja läheb magama. Eks keha teab ise kõige paremini, mida me parasjagu vajame.

Kanep on aidanud mul ka mõttemudeleid luua ja ekstrapoleerida ehk mingite punktide alusel n-ö tulevikku ennustada. See on pragmaatiline tee leida enda missioon, mida võib teha ka mediteerides, aga mõnele sobib see pragmaatiline viis paremini. Kanep on aidanud mul tõmmata maha tausta fooni, mind ei sega enam mingid mõtted, et “kurat, ma pean seda tegema ja sinna minema”. Ta on aidanud mul fokuseerida ja keskenduda ühele asjale korraga.

Kanep suurendab loovust, selle üle ei vaidle isegi legaliseerimise kõige suuremad oponendid, vaid tunnistavad seda. Loovus on see, et sa paned erinevad asjad ja ideed uutmoodi kokku ja tekkib innovatsioon. Ajutasandil tekivad uued sünapsid ja otseteed närvirakkude vahel.

Ma usun, et kuritarvitamine väheneks legaliseerimise korral samuti, sest keelatud viljad on alati magusamad. Kui kanep oleks lubatud, siis ei peaks üldse tegema selle hankimisest ja tarvitamisest nii suurt numbrit, ning kanepit tarvitataks vastavalt individuaalsetele vajadusele.

Ja vastavalt tervislikele vajadustele…

Just. Eestis on arstidel lubatud ravikanepit välja kirjutada, aga reaalsus on see, et mitte ükski ei ole seda teinud. Õigusteadlased ja ka mitmed arstid räägivad, et kanep tuleks legaliseerida, aga lõpuks on see ikkagi poliitiline otsus. Ma olen varasemalt  tõmmanud kanepit koos Riigikogu liikmetega ja paljude Eestis väga mõjukate ja edukate inimestega. Jää on sulamas! Nulltolerantsi poliitika tagajärjed on kõikjal üle maailma teada – narkootikumide vastane sõda on läbi kukkunud, ÜRO vaatab järgmisel aastal oma deklaratsioonid üle ning oodata on lõppu 80-aastasele pimedale perioodile, mil üks universaalsemaid ravimtaimi oli keelatud ning selle kasvatamise eest pandi inimesi vangi!

Sattusid eelmisel aasta lõpus ka ise seoses kanepiga seadusega pahuksisse. Kas seaduse mõttes suur kogus kanepit, mille politsei Sult konfiskeeris, oli ainult su enda tarbeks kasvatatud?

Jah, see oli minu enda tarbeks. See kogus, mis minult konfiskeeriti, oli keskmise tarvitaja umbes aastane kogus.

Kanep on ära keelatud ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooni alusel ja kohe selle artiklis nr 1 seisab,  et kanepi puhul peaks arvestama ainult õit ja latvasid. Eestis arvestatakse kõike – õit, lehti, varsi, juuri, seemneid. See ongi endiselt Eestis probleemiks, et täidetakse rahvusvahelisi juhiseid ja määrusi vähemalt 100%, kuid võimalusel keeravad ametnikud sinna veel samapalju otsa.

Kanepi levikut ei peata minu hinnangul Eestis ega maailmas enam miski. Ainus, mis me teha saame, on inimesi informeerida ning ennetada väär- või kuritarvitamist. Kanepiturgu tuleb riiklikult reguleerida, see on kõigi huvides.

Kehtiv ÜRO deklaratsioon ütleb ka juba väga selgelt, et ei tohi piirata teaduslikel ja meditsiinilistel eesmärkidel kanepi kasvatamist ning tegeleda tuleb eelkõige kuritegeliku maailma rikastumise peatamisega.

Kas võimuorganid ei tea neid asju?

Minu kogemusel on arstide ja politseinike teadmised kanepist vähesed või ühekülgsed. Toon ühe näite oma isiklikust kogemusest.  Ma olin juba kuus päeva viibinud arestimajas, kui mind viidi Tartu vanglasse. Seal küsis arst, kas ma olen viimase aasta jooksul kasutanud mingeid ravimeid. Vastasin, et ühte olen – kanepit. Tekkis paanika, pidin kohe uriiniproovi andma ning mind saadeti joobe tuvastamiseks perearsti juurde.

Olenemata sellest, et olin olnud juba kuus ööpäeva vahi all, pani perearst mind tegema igasugu huvitavaid asju – pidin kõndima mööda joont, silmad kinni nina katsuma jms. Arst kirjutas lõpuks paberitele, et “väidab, et ei ole narkojoobes”. Minu hinnangul need alkoholijoovet hindavad testid ei näita kanepijoovet. Eesti ametiisikud peaksid peeglisse vaatama ning küsima endalt, mida nad tegelikult kanepist teavad peale selle valearusaama, et kõik narkootikumid, seal hulgas kanep, on palju hullemad kui alkohol. Aeg on väärad müüdid ümber lükata.

Järgneb homme.

Küsitlesid Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas

Intervjuu II osa leiad siit.

Madis Masingut saab kuulata 3. aprillil Salme Kultuurikeskuses toimuval Telegrami konverentsil ning 15. märtsil Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” (järelkuulamine).

Fotod: erakogu

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.