Telegram avaldab täismahus Eesti Päevalehe artikli, milles Bill Browder veab ulatuslikku kampaaniat, et tema endise töötaja Sergei Magnitski avastused ei jääks tähelepanuta ja õiglus seataks jalule.

Bill Browder oli pikka aega edukalt Venemaal äri ajanud investor, kelle ettevõte Hermitage oli oma hiilgeajal väärt umbes 4,5 miljardit dollarit. Ühel hetkel läks ta Vene ametivõimudega tülli ja tema viisa tühistati.

Sergei Magnitski oli Browderi alluvuses töötav advokaat, kes avastas, et korrumpeerunud Vene ametnikud olid Hermitage’i nime ära kasutades petnud Vene riigikassast välja 230 miljonit dollarit. Umbes kümme miljonit sellest käis rahapesuskeemi kaudu läbi ka Eesti pankadest – Sampost ja Hansapangast.

Avastusele järgnes hoopiski advokaat Magnitski vangistamine. Tõendid näitavad, et teda peksti ja keelduti arstiabi andmast. Aasta pärast vahi alla võtmist Magnitski suri.

Mis on teid ajendanud seda kampaaniat nii ulatuslikult ette võtma?

Sergei Magnitskit piinati ja ta mõrvati vahi all viibides. Ta suri 37-aastasena 2009. aasta 16. novembril ja meil on tohutu hulk dokumentatsiooni, mis tõendab Vene riigiaparaadi seost sellega. Hoolimata neist tõenditest on Vene valitsus otsustanud kõik asjaga seotud isikud süüst vabastada ja kaitsta neid igasuguste tagajärgede eest.

Sellepärast peame me otsima õiglust väljastpoolt Venemaad. On kaks põhisuunda, kus me püüame õiglust jalule seada. Esiteks poliitiline suund, loomaks seadustikku, mis ei sanktsioneeriks Magnitski tapjaid. Teine suund on aga otsida üles inimesed, kes sellest rahalist kasu said, ja avalikustada nad kohtu alla andmise eesmärgil.

Mis kasu saab sellest teie firma Hermitage?

Hermitage’i jaoks ei ole siin majanduslikku kasu, see on võitlus õigluse eest. Sergei Magnitski oli minu vastutusel, ta võeti pantvangiks, et korrumpeerunud Vene ametnikud jõuaksid minuni. Ta tapeti selle tõttu, et ta minu heaks töötas, ja ma võlgnen talle, tema perekonnale ja mälestusele selle, et süüdlased võetaks kohtulikult vastutusele.

Teie juristid ja uurijad on avastanud väga keeruka rahajälje. Kas te juba teate, kuhu see lõpuks jõuab ja kes sellest otseselt kasu said?

Mõnes osas juba teame, mõnes ei tea, mõnes saame selle varsti teada.

Nii et see pole veel läbi?

Ei, see on alles algus. Iga kord, kui me informatsiooni juurde saame, viib see järgmiseni, mis omakorda näitab veel uusi kontosid ja asukohti. Lõppeesmärk on tuvastada kogu raha liikumine, kinnisvara arestitakse mitmes riigis, palju inimesi – nii lõplikke kasusaajaid kui ka võimaldajaid – läheb kohtu alla.

Kui kaugel see praeguseks on? Kui palju inimesi juba kohtu all on, kui palju vara arestitud?

Viies riigis on algatatud kriminaaluurimine – Šveitsis, Lätis, Leedus, Küprosel ja Moldovas – ja neid riike tuleb juurde. Võin praegu nimetada ainult mõned riigid, kus on külmutatud vara – Šveits ja Leedu –, kuigi seda on tehtud ka mujal. Politsei on mõnes riigis inimesi küsitlenud, kuid mul pole volitusi täpselt öelda, keda, kus ja kuidas.

Eesti sai samuti teie juristide käest taotluse algatada kriminaalasi. Kuidas valitsusasutused tavaliselt sellele reageerivad? On ju ebatavaline, et teie teete kogu uurimise ära ja siis saadate neile.

Umbes 99,9% maailma rahapesust jääb märkamata ja valitsusasutuste tähelepanuta ja ma ei räägi sugugi Eestist kuidagi eraldi. See on tõesti erakordselt ebatavaline, et erasektorist tulnud isikud, kes on niivõrd kõrgelt motiveeritud, avastavad sellise piire ületava kuritegeliku võrgustiku.

Teine asi on see, et riigipiirid ei takista meid, me jälitame seda raha igale poole. Riigi heaks töötavad ametnikud peavad riigi piiril peatuma.

See on ka Eesti puhul nii. Meie prokuratuur andis märku, et Eestis puudub alus kriminaalmenetlust alustada, sest raha tuli teistest riikidest ja liikus mujale edasi.

Ma ei ole kindel, kas olen sellega nõus. Pangad vastutavad selle eest, kui nende kontodel lubatakse raha pesta. Kui viia see loogiliselt äärmusteni, siis võiks ju öelda, et nii kaua, kuni keegi on välismaal ja teeb endale Eesti panka konto, võib ta pesta selle kaudu nii palju raha, kui tahab, ilma mingi kriminaalvastutuseta.

Mind üllatab, et nad on sellise seisukoha võtnud, kui tegelikult peaksid nad uurima pankade endi tegevust – mida nad teadsid või ei teadnud, kes lubas sellel juhtuda ja millised järelevalvemeetmed olid paigas.

Eesti juhtum on veel selle võrra jaburam, et kõigest paar nädalat varem oli hakanud kehtima karmim rahapesu tõkestamise seadus, mis nõudis pankadelt suuremat teadlikkust oma kontode kohta.

See tõstatab ilmselge küsimuse, mille te peaksite oma politseijõududele esitama: miks nad ei uuri neid pankasid, kes lubasid sellel juhtuda Kui keegi teadis, siis ta peaks vastutama.

Mis võiksid olla teie järgmised sammud?

Meil on kavas kaks suurt sammu. Üks on niinimetatud Magnitski seaduse, mis detsembris USA-s vastu võeti, laiendamine Euroopasse, nii et ka Euroopa Liit seaks Magnitski tapjatele viisakeelu ja külmutaks nende varad.

Kuidas sellega läheb?

Mulle tundub, et läheb päris hästi. Alustasime just paar nädalat tagasi Prantsusmaal ja Saksamaal Euroopa kampaaniat. Eile (kolmapäeval – toim) olin Iirimaa parlamendi ees tunnistamas – nemad on praegu Euroopa Liidu eesistujamaa.

Teiseks on meie prioriteet jätkata rahapesu uurimist, et kõik lõplikud kasusaajad selguksid.

Mis ulatuses ja meetoditega te seda teete?

Kui rahajälg on käes ja õiguskaitseorganid juba tegelevad sellega, siis on see lihtsalt raha jälgimise küsimus. Teisisõnu: sa ei saa seda enam varjata. Kõigist ülekannetest jääb maha jälg, iga ülekanne on tuvastatav. Nüüd töötavad ka eri riikide õiguskaitseorganid üheskoos Euroopa Liidu rahapesu tõkestamise üksusena.

Allikas: Eesti Päevaleht

Toimetas: Meeli Seermaa