Foto: 27416527  © Cammeraydave | Dreamstime.com

Detsembri virr-varris sai üsna vähe tähelepanu ERR-is kuu keskel ilmunud uudis “Mobiiliga saab esimest korda hääletada ilmselt 2025. aasta valimistel“, kus majandusminister Tiit Riisalo (Eesti 200) ütles, et tehniliselt on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning riigi infosüsteemi amet jõudnud mobiiliga hääletamise ettevalmistusega nii kaugele, et seda saaks juba 2024. aasta kevadel rakendada – kui vaid õiguslik pool poleks graafikust maha jäänud…

On tava, et valimistega seotud seadused peaksid olema vastu võetud vähemalt pool aastat enne valimisi, sel aastal toimuvad Euroopa parlamendi valimised aga juba juuni alguses. Riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe ütles, et mobiiliga hääletamist võib tõenäoliselt rakendada 2025. aastal toimuvatel kohalike volikogude valimistel.

Samal ajal on hästi teada, et juba arvuti teel toimuvate e-valimiste usaldusväärsus on suure küsimärgi all. Infovabaduse ja digiõiguste aktivist ning e-valimiste puudustele tähelepanu juhtiv Märt Põder juhtis antud teemal eelmisel aastal avalikkuse tähelepanu ja tegi e-valimiste kitsaskohad puust ja punaseks ka Telegram.ee-le antud videointervjuus.

Märt Põdra poole pöördusime ka seekord ning uurisime, mida arvab mobiilse hääletamise võimalikkusest tema. Vastuse avaldame täismahus.

Märt Põder: On täiesti mõtlematu minna edasi mobiilse hääletamisega, kuni pole selgust e-hääletuse osas

Siiani on lahendamata tõsised probleemid, mille tõi möödunud kevadel välja Riigikohus ja millele osutasid valimisvaatlejad. Ja mis veel kurioossem – isegi Riigikohtu esimees ja õiguskantsler on vastupidistel seiskohtadel, kas peaks algatama e-valimiste suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve. Riigikohtu esimees ütles valimiskaebustele vastates, et seda tuleks teha, aga õiguskantsler on korduvalt kinnitanud, et ei ole nõus seda tegema. Lahkarvamus on siin riigi kõige kõrgemate õigusametnike vahel. Pealispinna all on lahendamata e-hääletusega seotud sügavamad õigusküsimused, mille olemus on siiani ebaselge, sest nende üle pole olnud avalikku debatti. Kuni õigusküsimused on lahendamata, seni pole võimalik lahendada ka tehnilisi probleeme.

On täiesti mõtlematu minna edasi mobiilse hääletamisega, kuni pole õigusselgust tavalistel arvutitel läbiviidava e-hääletuse osas.

Siit kerkib kiuslik küsimus: miks seda mobiilset hääletust üldse praegu tahetakse läbi suruda? Selleks pole praktilist vajadust ja see ei lahenda tegelikke probleeme. Meil ei ole ju mingit häda sellega, et inimesed ei saaks hääletada? Valitsuserakondade poliitikud tahavad sellega teha järgmise auahne sammu, et panna lisaks veel üks trofee seinale – vaadake, meil on nüüd mobiilne hääletamine ka! Sellega soovitakse juhtida tähelepanu kõrvale sisulistelt probleemidelt e-hääletuse põhiseaduslike nõuetega, mille ees 20 aasta eest e-valimistega alustades silm kinni pigistati. Sisulise arutelu vältimise tulemusel on saanud e-valimistest usuküsimus. Kas miski võiks seda usku toita rohkem kui järjekordne rahvuslik ristiretk uue reliikvia nimel, milleks ongi nüüd need m-valimised? See pole demokraatia edendamine, vaid palverännak või ristiretk. Aga mille nimel seda siis tehakse?

Minu arvates on põhjus, et nii e-hääletus kui ka plaanitav m-hääletus on kasulikud hetkel võimul olevatele erakondadele. Nemad on ajalooliselt olnud e-valimiste ja m-valimiste pooldajad ja hetkel opositsioonis olevad erakonnad nii väga neid uuendusi ei poolda. Kalkulatsioon siin taustal on, et kui saame rohkem valijaid e-hääletama ja m-hääletama, siis annavad nad suurema tõenäosusega hääle nende parteide poolt, kes seda hääletusviisi propageerivad. See on niisugune mäng, et ei öelda otse valijale, et vali mind, aga teatakse, et kui suunan ta e-hääletama või m-hääletama, siis minu valimise tõenäosus kohe kasvab märgatavalt. See on samasugune valimistulemuste enda kasuks pööramine, nagu on olnud igasugused valimisringkondade piiride nihutamised. Ja niisamamoodi üritatakse ka saada oma selja taha rohkem m-valijaid. Tegelikult on see valijaga manipuleerimine, mitte sisuline valija enda poole võitmine. Eriti problemaatiline on seejuures, et seda kampaaniat uue valimisviisi propageerimiseks pannakse toetama riiklikud asutused ja seda tehakse meie ehk maksumaksjate rahaga.

M-valimiste täiendavaid ohte on välja toonud needsamad ametnikud, kes uut hääletusviisi on arendanud, aga peamine küsimus on: kui palju me võime usaldada neid suuri hiide, kelle keskkondades need mobiiltelefoni rakendused töötavad? Kuna e-hääletus pole sisuliselt vaadeldav ja valimistulemuse korrektsust ei saa kontrollida, siis m-hääletamine vähendab läbipaistvust veelgi. Kui e-hääletuse tulemusi võltsitakse, siis pole meil juba praegu ühtegi head võimalust sellest teada saamiseks – tahetakse, et lihtsalt lepiksime sellega, aga see pole inimlikult võimalik. Kuni taandame e-valimised usuküsimuseks ega aruta asju sisuliselt, seni probleem ainult kasvab, kuni see lõpuks plahvatab. See on hullumeelne totalisaator, mis on ajendatud soovist, et ehk saab niiviisi veel veidi rohkem hääli, sest seni on ju saanud. Aga tegelikult me ohustame sellega demokraatiat kui niisugustel õiguslikel savijalgadel valimisi aina laiendame ja siiani eksisteerivaid probleeme ei tahagi lahendada.

Märt Põder

Toimetas Mariann Joonas