“Hiljuti ilmunud ilukirjanduslik heietus endise Tartu narkopolitsei pealiku J. Pavlihhini sattumisest kadedate ja kurjade kaastöötajate vandenõu ohvriks (Rauno Võsaste “Hea ment“, Varrak 2018), mille väidetavaid tagamaid ja pseudonüümide taga peituvaid päriselu-tegelasi aitas paljastada ka EE artikkel (“Kes on kes Tartu politsei intriige paljastavas raamatus?“, Eesti Ekspress, 20. oktoober 2018), on küll tore muinasjutt, kuid tegelikus elus aset leidnud sündmustega pole sel õieti suurt midagi ühist. Tõe otsijatel tuleks esmalt tähelepanu pöörata prokuröri isikule mõlemas J. Pavlihhini kriminaalasjas,” kirjutab Telegramile Martin Villems, kes on hetkel kinnipidamisel Tartu Vanglas. Antud artikkel oli algselt mõeldud avaldamiseks peavooluajakirjanduses, ent ükski väljaanne ei olnud nõus seda tegema (hoolimata sellest, et loos lahti kooruva info leiab ka artikli all viidatud kohtudokumentidest).

On ju Riigiprokuratuuri staarprokurör Laura Vaik täiesti selgelt ja üheselt KAPO prokurör. Või vähemalt oli enne saatuslikku näpukat Savisaare kriminaalasja eeluurimisel. Kuna nii kõrgel tasemel sedasorti prohmakaid ei andestata, pole väga imestada, et endisest staarprokurörist viimasel ajal suurt midagi kuulda-näha pole olnud. Kes aga prokuratuuri töid-tegemisi jälginud on, teab hästi, et nii nagu ei hakka eriasjade (nt narko-süüasjade) prokurör erinõupidamiste (nt narkokohtute) kõrvalt tegelema moosivargustega, ei hakka ka KAPO staarprokurör tegelema mingi Tartu politsei sisekontrolli uurimisega. Veel üks vihje selle kohta, kustpoolt tuuled tegelikult puhuvad, on J. Pavlihhini vastu algatatud teine kriminaalasi, mis sai alguse riigisaladuse väidetavast lekitamisest juba Tartu vanglas vahi all viibimise ajal. Siin on selge analoogia endise kaitsepolitseiniku I. Põdraga, kelle vastu algatati sarnane kriminaalasi samuti karistuse kandmise ajal. Eks mõlemale anti mõista, et kui te üldse kunagi tahate vabadusse pääseda, siis igasuguse tõe avaldamine tuleb kohe kindlasti ära unustada. Niimoodi pandigi endine narkopolitseinike pealik lisaks karistuse kandmisele ka udujuttu ajama, sest eks me kõik taha elada vabana.

Vihje selle kohta, mis tegelikult juhtus, andis aga ka laiemale publikule J. Pavlihhin ise, esinedes ETV saates “Pealtnägija“. Sealgi tõstatus mingil põhjusel küsimus, kas tema “mahajooksmise“ taga ei olnud mitte KAPO karvane käsi. Meie uurivatel ajakirjanikel paistis olevat ka piisavalt teadmisi ja kogemusi, et prokurör Laura Vaiku KAPOga seostada. Saates esinedes J. Pavlihhin küll eitas kategooriliselt KAPO osalust, kuid justkui muuseas rääkis sellest, et just hiljaaegu osutas ta KAPOle hindamatut abi olulise rahvusvahelise kuriteo lahendamisel. Just see abi aga saigi Pavlihhinile saatuslikuks, ning siit me jõuamegi kogu loo võtmeni, ehk siis tuntud allilmategelase ja narkokaupmehe Kalmer Tiidoni, kes oligi see isik J. Pavlihhini esimeses kohtuasjas, kes konfidentsiaalse informaatorina oma töötasu rohkem kui 15 tuhande euro ulatuses J. Pavlihhinile loovutas. Millegipärast on nii kirjandusteos “Hea ment“ kui ka selle tagamaid valgustav EE artikkel sellest kogu loo võtmetegelasest lihtsalt mööda vaadanud.

K. Tiido on värvikas tegelane, kellele 1990. aastatel kuulus üks Tartu esinduslikumaid bordelle Võru tänavas; lisaks on ta mõnda aega nii vanglas veetnud kui ka Hispaanias elanud. Juhtiva Tartu narkoärikana oli koostöö narkopolitsei pealikuga talle aga igati äriliselt kasulik. Ühest küljest võimaldas selline tegevus tal lihtsal viisil konkurentidest või äripartneritest vabaneda ja teisalt garanteeris maksumaksja raha eest narkopolitsei pealikule makstud nn katuseraha tema äridele teatud puutumatuse. Selline ärimudel ja tihe koostöö valitud narkoärikate ja juhtivate narkoinspektorite vahel on aga pigem reegel kui erand — tuletame siinkohal meelde näiteks endist Keskkriminaalpolitsei narkopealikku V. Jääratsit või Helsinki narkopolitsei endist juhti J. Aarniot.

Märtsis Venemaal avaldatud dokumentaalromaanis “Paljasjalgsed ja komissarid“, mille Jaanus Piirsalu 18. mai Postimehes artiklis “Eesti narkokurjategija avameelses raamatus: selles äris õnneliku pensionini ei jõua“ kokku võttis, maalib endine krimiajakirjanik Aleksandr Barinov Eesti narkokurjategija ja politsei informaatori Heldur Luhteri mälestuste põhjal masendavalt usutava pildi organiseeritud narkoäri ja korrakaitseladviku sümbiootilistest suhetest. Valitud seltskonnal, keda raamatus esindavas tegelaskujus Marvos on lihtne ära tunda narkokurjategijat Tarmo Valingut, lubatakse tegutseda sisuliselt karistamatult, pressides tasuks infot konkurentide kohta. Sel moel vahele võetud uutele tulijatele pakutakse valikut: kas teed kuulekalt koostööd narkopolitseiga (raamatus komissar Kalle, kelle prototüüp on ilmselt Vallo Jäärats) ja teenid mõneks ajaks mugava äraelamise, või lähed vangi. Tõendite puudumine polevat Luhteri osutusel seejuures takistuseks: “Neil pole vaja sind konkreetselt narkootikumidega tabada. Kui see on liiga keeruline, siis sokutatakse sinu juurde lihtsalt võõrast narkootikumi.“

Ka maailma mastaabis on narkopolitsei ja narkoärikate tihe koostöö olnud enam kui problemaatiline. Sellest on kirjutanud ka tuntud Itaalia uuriv ajakirjanik R. Saviano oma raamatutes (eesti keeles ilmunud “Gomorra“ (2009) ja “NullNullNull“ (2014)). Kes siin nüüd kelle kaastöötaja on – seda ongi raske hinnata, sest eks ole see pigem partnerlus- või koostöösuhe ja on ju politseitöö ka niimoodi väga mugav ja lihtne, kui olulised töövõidud justkui kandikul serveeritakse (ning eks rahaline lisaboonuski kulu marjaks ära).

Asi hakkas hargnema sellest, kui KAPO vahistas K. Tiido seoses relvaärijuhtumiga…

… mille uurimise käigus ka üks KAPO agent Võrumaal oma otsa leidis. Vahistamisel toimunud läbiotsimiste käigus KAPO aga mingeid süütõendeid ei leidnud. Leiti küll suurem summa sularaha, kuid antud asjas see otseselt tõendiks ei sobinud. Nüüd tuligi KAPOle appi Pavlihhin, kes ilmselt tunnustuse ja karjäärivõimaluse lootuses veenis oma äripartnerit ja koostöölist KAPOga koostööd tegema. Selle koostöö raames juhatas K. Tiido KAPO töötajad oma peidiku juurde, kust lisaks helisummuti ja lasersihikuga automaatrelvale, mitmetele relvaosadele, salvedele ja padrunitele, lõhkeainele ja detonaatoritele leiti ka Eesti kõige laiema valikuga narkokaubamaja, kus oli suures koguses koguni viit eri keelatud ainet.

Ilmselt said KAPO agendid väga hästi aru, mis tegelikult toimub, kuid Eesti Vabariigi ja narkopolitsei maine säästmiseks ei käsitletud seda asja mitte narkoärika poolt juhtiva narkopolitseiniku äraostmisena, vaid politseinikupoolse omastamisena. Omastamise uurimine ei kuulu aga teatavasti KAPO kompetentsi. Nii kingitigi see uurimine politsei sisekontrollile.

See pole kaugeltki esimene kord, kus KAPO eesti mainekujunduse nimel uurimisi ära kingib. Tuleb meelde näiteks A. Kaldmaga seotud narko- ja relvaveofirma uurimise käigus Leedus maha võetud narkolaadungi juhtum, mille uurimine kingiti leedukatele ilmselt selleks, et Eestis avastatud narkokogused ei tõuseks hüppeliselt tuhandeid protsente, sest tegemist oli rohkem kui poole tonni hašišiga ja selles asjas oli juba niigi kätte saadud märkimisväärne kogus keelatud aineid. Staarprokurör L. Vaik aga ilmselt ei usaldanud oma kaitsealust tunnistajat kellegi teise hoolde, sest tolleks momendiks oli Kalmer Tiidost saanud võtmetunnistaja ka mitmes relvaprotsessis. Nii sai Laura Vaik kontrollida kogu K. Tiidoga seotud uurimist. Riigiprokuratuur sisuliselt keeldus K. Tiido narkokuritegude uurimisest ja ignoreeris neile pakutud tõendusmaterjali laialdasest narkoärist. Ometi oleks ju pidanud Eestis seni avastatutest kõige laiema valikuga narkokaubamaja kaasa tooma põhjaliku juurdluse. Lisaks kõigele oli asjas ka viiteid sellele, et lisaks enda poolt hangitud ainetele müütas K. Tiido ka J. Pavlihhini töös tekkinud “ülejääke“.

Ilmselt oli antud staarprokurörile jõukohane veenda kohut, et varasemalt korduvalt karistatud üks suuremaid Lõuna-Eesti narkodiilereid ei vääri Eesti kõige laialdasema valikuga narkokaubamaja eest üldse mingit reaalset karistust. Peideti ju see narkokaristus talle alles aastaid hiljem kokkuleppemenetluses määratud karistuse hulka, mis loeti kantuks juba varasemalt relvaäri eest mõistetud, niigi miinimummäärast eriteenete eest veel aasta võrra väiksema ja tolleks ajaks juba ära kantud karistuse hulka. Seda kõike olukorras, kus paljude kohtuotsuste ja senise kohtupraktika kohaselt ei oleks kuidagi saanud ja tohtinud kahe samal ajal sooritatud ja kaht eri õigushüve riivavat esimese astme kuriteo eest mõistetud karistust sel moel üksteisega kaetuks lugeda. Jääb ainult imestada Riigiprokuratuuri staarprokuröri veenmisoskust, kes suudab mängleva kergusega ühe sõrmenipsuga kogu senise kohtupraktika pea peale pöörata. Tegelikult tõestab see juhtum aga lihtsalt veelkord kurba tõsiasja, et Eesti kohtud on prokuratuuri jaoks lihtsalt kummitempel, mida saab ja võib oma suvast lähtudes kasutada nii, kuidas parasjagu tundub parem ja kasulikum olevat.

Martin Villems, Tartu Vangla 1. üksuse kinnipeetav

____________________

Vaata ka: Jääratsi riigikohtu põhilahend (3-1-1-97-06) ja temaga seotud ringkonnakohtu otsus (nr 1-05-983), Pavlihhini kohtuasi (3-1-1-113-13), Tiido relvad (1-12-5992), Tiido narko (1-16-407)

Lisaks soovitame lugeda Martin Villemsi sulest Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartiklit: “Kinnipeetav: riik rikub meie inimõigusi ja muudkui maksab. Kas seda tehakse meelega?” (Eesti maksumaksjal võib rahvusvaheliste õiguskaitse-instantside süüdistuste ja nende lahendite valguses tekkida õigustatud küsimus, miks peab Eesti riik vangidele alatasa kopsakaid kahjutasusid maksma.)

Foto: Flickr

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6