Foto: erakogu

“Iga kord, kui arvad, et Covidist tingitud olukord ei saa enam hullemaks minna, tuleb uus pööre ja huvitav üllatus. Kaua sai oodatud elupäästvat vaktsiini, aga paraku ei ole koos selle tulekuga asjad mitte paremaks, vaid veel hullemaks läinud. Poliitikud on taganenud igast oma sõnast ja iga päev toob uusi piiravaid korraldusi nagu seeni pärast vihma. Üks poliitik ei tea, mis teine räägib ning ausalt öeldes ei jäägi enam muud üle, kui selle kõige üle nalja visata, sest muidu võib tõesti haigeks jääda. Mis siis tegelikult toimub, mida ükski poliitik oma silmaklappide tagant vaadata ei taha? Kui meil on juba 60% vaktsineeritud inimesi, kas meil on siis ka 60% vähem haigusjuhtumeid võrreldes eelmise aastaga? Vastus on üks suur ja rasvane EI,” kirjutab Telegrami kolumnist Merle Martinson. Tänaseks on selgemast selgem, et vaktsineerimine ei ole päästnud uutest koroonasse haigestumistest. Miks siis lõpuks juba avalikult ei tunnistata, et vaktsineerimine kui ainuvõimalik lahendus ei toimi? Selge on see, et poliitikud tahavad iga hinna eest oma häma edasi ajada, et mitte sooja kohta kaotada ega ennast lolliks tunnistada, aga kas poleks siiski aeg lõpetada vaktsiinist loobujate süüdistamine koroonanumbrite kasvus?

Sellist epideemiat ei ole meil eelneva kahe aasta jooksul ligilähedaseltki olnud. Iga riigi kohta, kus on kõrge süstitute tase, kuuleme täpselt sama lugu: uued koroonanumbrid on rekordilised. Kas see oligi siis süstimise eesmärk? Kui jah, siis on ju kõik väga hästi.

Eelmistel aastatel on olnud gripi, nüüd kaks viimast aastat koroonajuhtumite tõus alati ühel ja samal ajal märtsi lõpus ja lõppenud mai keskpaigas, nagu igal aastal varemgi. Sel aastal on aga teisiti. Ainus muutus on vaktsiinid.

Praegu antakse aga pidevalt uusi lubadusi, mis sama kiirelt uute väidete ja lubadustega üle kirjutatakse. Kas vaktsineerimine on päästnud rasketest haigusjuhtumitest ? Ilmselgelt ei ole.

Aina enam korrutatakse, et haiglasüsteemi kokkuvarisemise vältimiseks peavad kõik ennast vaktsineerima. Samas on andmebaase jälgides väga selgelt näha, et paljudes riikides, kus vaktsineerituse tase on kõrge, on ka uute haigestumisjuhtumite arv kõrge. Seevastu riikides, kus süstitute tase on madal, on ka haigusjuhtumite tase madal. Kas see ei anna vastust hetkeolukorra kohta? Pahalane on paljastatud, ta seisab püss käes keset tuba, püssirohu jäljed kätel, aga keegi ei taha tema poole vaadata…

Värske uuring näitab, et vaktsineeritute hulgas haigestumine ei vähene

Inimesed, kes ise ei viitsi andmebaase vaadata, saavad lugeda teaduslikku uuringut sellel teemal, mis selgelt asjakohase probleemi välja toob. Selles uuringus analüüsitakse ja kõrvutatakse 68 riigi andmeid. Tundub aga, et meie riigis on väga palju lugemisoskuseta poliitikuid, teadlasi, arste ja ajakirjanikke, sest muud moodi ei oska ma seletada seda ajakirjandusest igapäevaselt tulvavat laviini vaktsiinide ülistuseks ja kõikide mustamist, kes teaduslikele faktidele põhinedes vastuväiteid esitavad.

Aga rumal on muidugi see, kes vabandusi ei leia. Selliseid andmeid esitades tegelikult ei hakatagi hullupööra vastu vaidlema, vaid pidevalt tuleb jutt, et vaktsiin hoiab ära rasked juhtumid.

Minul tekib kohe küsimus, et miks siis meil vaktsineeritud isikud üldse koroonaga haiglasse satuvad ning koroonapatsientide numbritega paanikat tekitatakse. Kui haiglasse sattumine ei ole raske juhtum, siis mis on? Vaktsiin pidi need rasked olukorrad ära hoidma, aga ikka kuidagi saavad süstimata inimesed vastu päid ja jalgu, et just nemad on need, kes haiglasüsteemi kurnavad.

Lõpuks ilmselt ei ole ju vahet – inimene on lihtsalt inimene, vajab abi ning sellega võiks kogu see vaidlus lõppedagi.

Kuna need numbrid on aga hakanud alt vedama – vaktsineerimata ja vaktsineeritud isikuid ühe või kahe doosiga on haiglaravi vajavate isikute hulgas võrdselt, siis öeldakse nüüd, et üksnes intensiivravi vajavate patsientide hulk loeb, et vaid nemad on tõsised juhtumid.

Rünnakud vaktsineerimata inimeste vastu jätkuvad

Intensiivravi vajavate patsientide hulk on aga kenasti minimaalne, jällegi olenevalt päevast on seal protsent vaktsineeritute ja vaktsineerimata isikute vahel erinev, aga ilmselgelt ei saa keegi täna enam väita, et vaktsineeritud isikud ei satu intensiivi ega sure koroona tagajärjel, sest statistika ütleb, et satuvad küll ja samamoodi nagu süstimata isikudki. Jällegi jääb siis täiesti mõistatuseks kogu see rünnak süstimata isikute suhtes.

Sealt edasi tuleb aga kiidulaul, et vaktsineerimata isiku haigestumisel oleks muidu veel hullemini läinud. Uuringud aga näitavad, et vaktsineerimine on haigestumisse kunstlikult sekkunud ja hoopis tõstnud juhtumite arvu – ikkagi saab tuua pigem näitena, et enamik isikuid täna haiglaravile ei oleks sattunud, kui me poleks süstimise otsust teinud nii laialdaselt seda peale surudes.

Nutulaul meditsiinisüsteemi kokkukukkumise ja personali vähesuse ning väsimuse osas on aga teadagi üsna mitukümmend aastat vana lugu. Tegelikult on ka artikleid, mis toovad selle pikaajalise probleemi esile, aga hüsteeriat levitav inimene selliseid artikleid ei ava.

Kuhu meie meedikud siis jäid? On välismaale läinud või vallandatud…

Kogu selle tohuvabohu juures aga vaktsiiniusku inimene ei märka, et meil on tegelikult personali nii palju, et vaktsiinist keelduvad meedikud vallandatakse. Samuti on meil piisavalt meedikuid, et saata nad välismaale, aga mitte oma haiglatesse.

See nutulaul haiglasüsteemi kokkukukkumisest ja tehtavad otsused on omavahel väga suures vastuolus. Olen üsna kindel, et Sparta spordiklubi omanikku ka ei vaevuta vabatahtlikuna tööle võtma Covidi osakonda, kuigi ta on selle variandi välja pakkunud. Eelmisel aastal said paljud mu tuttavad sealt eitava vastuse, kuigi ka siis sai iga päev kuulata sama muret, kuidas kõik peavad küsimusi esitamata painduma iga meetme osas, sest haiglad ei pea muidu vastu.

Kolmandale hooajale läheme aga taas vastu ilma, et haiglamahtude osas oleks mingeid muudatusi tehtud. Jälle lükatakse teised meditsiiniabi vajavad inimesed lihtsalt kõrvale ja süüdistatakse isikuid, kes on saanud koroona olukorras, kus riigi otsused uhavad hoolega pandeemiakatlale tuld alla. Mina soovitan, et kui sa ei taha oma haigusega kogu aeg kellegi lükata- tõmmata olla vastavalt sellele, kas sa oled oma probleemiga tulutoov või mitte, siis on aeg oma tervis enda kätesse võtta ning see korda teha.

Ärme unusta kogu selle hulluse juures ära, et koroona pealt on haiglad hiigelkasumeid teeninud. Siit tuleb ka soovimatus kaasata erahaiglaid, kes on näidanud valmisolekut appi tulla. 

Kui probleemi tahetaks päriselt lahendada, siis ei tehtaks selliseid otsuseid. Kogu see hirmutamine rakendatakse ainult ühe vankri ette – kõik süstla otsa, maksku, mis maksab. Suva neist noortest meestest, kes peale seda südamepõletikus on ja enam elada ei jaksa! Suva neist noortest naistest, kes pimedaks jäävad ja enam oma last ei näe. Peaasi, et süstla otsa, mis siis, et see ei hoia ära nakatumisi ega raskeid juhtumeid. Väga väsitav on selline loogikavigadega kommunikatsioon meditsiinisüsteemi ja valitsuse poolt!

Mugav on ettesöödetud numbritega leppida

Ma olen täiesti nõus, et meie meedikud peaksid saama inimväärset palka ka ilma ühe haiguse ümber käiva paanikata ning tuleb parandada ka oskust oma tervist hoida, mitte haigust otsida. Kui me rohkem tervislikele eluviisidele tähelepanu pööraksime, kaoksid paljusid elustiili-haigused meie süsteemi koormamast ära ning tervisekassa ei tunduks enam lõputu musta auguna, kuhu tohutult raha loobitakse, aga ikka jääb puudu.

Siin ma küll vaataks arstide poole pikema pilguga, sest seni, kuni meedik ise ei saa aru, kui oluline tervise hoidmise ja haigusest tervenemise juures on toitumine, liikumine ja stressist hoidumine, siis ei ole meil lootust tervishoiusüsteemi tegelikule toimimisele ning nutulaul jätkub.

“Arstid ise ei tea ja ei luba ka teisel teada“ suhtumine on kuritegelik. Nõu antakse autoriteetselt ametipostilt ja selline suhtumine on tervistkahjustav. Me ei saa sellisele käitumisele läbi sõrmede vaadata.

Muidugi on väga mugav kõiketeadva Delfi ja terviseameti ette söödetud numbritele puhkama jääda – oma aju kasutama ei pea. Nii on ka väga lihtne numbritega trikitada ning arusaadav, et uudiseid iga päev tuimalt kuulav inimene on hirmu tõttu kangestanud ja ei saa kuidagi aru, miks kaasmaalane talle mingeid muid narratiive ette laob, uskumata poliitikute juttu kõiki kaitsta.

Ma mõistan, et tundubki täiesti vastutustundetu, et kõik ei kuuletu korraldustele, kõik ei paindu ega torma süsti saama. Sellise info juures, mis meile täna peavoolumeediast tuleb, ei saagi ju üldse teisiti tunda. Samas pole ju kuigi keerukas terviseameti lehelt seda kõike ise järele kontrollida. Eriti kuna üldjuhul inimesed, kes üritavad veel viimases hädas infot välja anda, et kaasmaalane ehk ei saadaks teda siiski koonduslaagrisse ja ei sooviks tema surma, esitab andmed, millele ta toetub, kenasti ise.

Mida ma aga üldse ei mõista, on see, kui kaasmaalane rahulikult palub end kuulata ja mõnda dokumenti lugeda, siis vastatakse sellele juba hüsteeriliselt. Samuti ei mõista ma ka seda, kuidas enda käitumist ei osata kontrollida, kui seda oodatakse vestluskaaslaselt. Kui sa ründad, ei süvene, ei hooli lihtsama info kontrollimisest, on selge, et ka teine pool muutub hüsteeriliseks – tema tunneb ju samuti ohtu oma elule. Ja nii me omavahel muudkui kakleme, mõlemal erinevatel põhjustel surmade ja vigastuste hirm silme ees. Ühine mure võiks ometigi ju liita. Üksteise hirme võiks mõlemad pooled mõista ning üksteisel lihtsalt lasta olla just sellisena, nagu inimene ise tunneb, et ta olema peab.

Kaitsva vaktsiinipassi illusioonist hoitakse kümne küünega kinni

Uuringud näitavad selgelt, et täna oleme me täpselt samal pulgal, oled sa süsti saanud või ei. Nakkusohtu ei ole vaktsiin suutnud ära hoida. Vaktsineeritud isik on selles osas võrdne mitte-vaktsineerituga.

Kui palju teadustöid ja uuringuid peab tegema, et sellest aru saadaks? Milleks kogu see tsirkus ja sund vaktsineerimise ümber kogu selle passidraamaga. Ma saan veel aru poliitikutest, kes oma eesmärke täitma peavad, aga miks tavakodanik sellist asja peale suruda aitab? Huvitav on see meie hoolimine – väga kahepalgeline.

Kuidas iseenda lausetest aru ei saada – kui ühelt poolt nõustutakse, et vaktsiin ei hoia nakatumist ära ning vaktsineeritud isik on nakkusohtlik, siis kuidas saab vaktsineerimispass haigust ära hoida?

Ilmselt tekib illusioon sellest, et siis ei tule uut karantiini ning teiste kogemusi ei uurita. Endiselt püsib illusioon, et kui soovitud 70% kätte saadakse, siis kaob haigus päevapealt ära. Selle unistuse nimel ollakse valmis üle 150 000 kaasmaalase trampima, peaasi, et mina ise saan oma passiga ringi liikuda… Ja süstimata isikud on vastutustundetud? Päriselt? Ilmselgelt on kõikides riikides kõik numbrid laes, ka neil, kellel süstituse tase on 95% ning piirangud jätkuvad. Kui valitsus pole siiani ühtegi lubadust täitnud, siis kui naiivne on inimene, kes arvab, et nüüd kuidagi teisiti läheb? Võib-olla siiski näitaks päriselt hoolivust üles ja lõpetaks selle survestamise ära?

Praegu võib kindlalt välja öelda, et vaktsineerimine ise on tekitanud meile selle olukorra, kus haiglad on rahvast täis väljaspool hingamisteede nakkuste suure leviku hooaega. Imelik, et seda numbrite ebakõla märkasid paljud kodanikud, aga poliitikud ja mis veelgi hullem, teadusnõukoda ei tea sellest nagu midagi?

Kas teadusnõukoda laseb ennast poliitikutel lihtsalt ära kasutada või eirab teadlikult fakte?

Millal hakkavad teadusnõukoja liikmed toetuma selgelt teaduslikele järeldustele, mitte vaid matemaatilisi mudeleid koostades hirmutavaid prognoose koostama?

Või neid kasutatakse lihtsalt poliitiliste eesmärkide saavutamisel ära? Sellisel juhul on mul väga kahju, aga teadusnõukoda võiks ise märgata, et nad on siiski palgatud päriselt lahendusi otsima, et haigust seljatada ja ühiskonda hoida, mitte selleks, et nuputada välja järgnevaid võtteid, kuidas aidata poliitikutel rahvast ahistada ning tegelikke ravivõimalusi varjata. Seejuures veel haiguspuhanguid suurendades. Praegu oleme me ju sisuliselt sellel teel, et juba novembris-detsembris läheb riik järjekordselt kõvasti lukku. Mis siis saab veel märtsis?

Ilmselgelt on midagi totaalselt valesti ja kui teaduslikud faktid ise näitavad selgelt, et selle jama keskmes on vaktsineerimised, siis oleks aeg hämamine lihtsalt lõpetada.

Vaktsiin ei ole olnud võluvits olukorra lahendamiseks, saan aru, et sellele oli kogu lootus ja ootus rajatud ning taheti proovida, aga nüüd juba on elu ise näidanud selle lootuse läbikukkumist. Andmeid on piisavalt igast maailmanurgast, et sellel ei ole loodetud tulemust ja kui asjaolud näitavad aina hullemat suunda, siis tark inimene lõpetab sellise tegevuse, mitte ei lähe veel suurema hooga sama viga kordama.

Iisrael, kelle ainuke edulugu on kõrge vaktsineerituse tase, aga muus osas ette näidata totaalne tervishoiusüsteemi kollaps nii raskete Covidi juhtumite kui ka vaktsiinist tulenevate suurenenud tervisehädade osas, on välja toonud, et vaktsiinide tõhusus langeb iga nädal kolossaalselt. Nii et kui me ei taha inimesi iga nädal üle süstima hakata, võiks lugeda mõningaid uuringuid.

Juba praegu on juba meditsiinitöötajatele sisse suratud kolmas süst, kuigi ei ole ju täis veel see lubatud aastagi. Hooldusõed on samas olukorras – juba surutakse peale kolmandat süsti. Mitu süsti peab siis inimene saama enne, kui ta aru saab, et vigane toode ei saa toimida?

Meie perearstid ägavad patsientidekoorma all, kelle tervis ei ole enam endine pärast kahte doosi vaktsiini. Mis siis veel pärast kolmandat saab? Aeg oleks viga lihtsalt tunnistada ja see peatükk lõpetada.

Aga ei saa lõpetada? Miks?

Siit tulevad ilmselt mängu poliitilised huvid. Me jätkuvalt ei tea, millised lepinguid meie poliitikud on allkirjastanud. Näiteks WHO-ga, et saada kogu seda rahalist toetust. Me võime vaid arvata nende otsuste järgi.

Samuti ei tea me, millised lepingud on ravimifirmadega nii riigil kui ka WHO-l. Washington Post on välja uurinud mõned punktid – näiteks viieks aastaks andmete varjamine on üks nendest nõudmistest. Valitsus ei ole teinud asju läbipaistvalt ning enda rahva huvides, vaid soosides ravimifirmat. Meie aga oleme nende lepingute osaks ning peaksime teadma, mis nende sisu on.

Mul on hea meel, et peavoolumeedias on siiski veel mingil määral uurivat ajakirjandust olemas. Neid lepinguprobleeme ja ulmelisi nõudmisi saame täna avalikult lugeda. (Algandmed Washington Posti artiklile leiad siit. )

Meie ajakirjandus võiks ka nüüd selle arutu sopaloopimise ja inimestel hamba vereleajamise lõpetada ning hakata oma päris rolli täitma – lepinguid, erinevaid andmeid välja nõudma. Praegu teebki ajakirjanduse tööd tavakodanik ja selle üle peaks tänulik olema.

Vahel ajab mind veidi itsitamagi, kui esitan andmeid, mida eriti vaadata ei taheta. Visatakse nina peale, et „sa ei ole ju arst!“. See on teada tõde, et kui argumendid saavad otsa, siis lihtsalt ründa isikut ükskõik millega, et tema teadmiste väärtust vähendada. Kes see ikka vabatahtlikult soovib tunnistada, et ta on väga sügavalt rappa jooksnud ja teisi selle käigus veel alandanud ja halba soovinud. Me siiski sisemas päriselt olemegi kõik toredad ja head inimesed, lihtsalt hüsteeria toob meie loomalikud küljed esile. Aga minu isik ei muuda teadust ega numbreid mitte kuidagi, need jäävad püsima.

Kinnisvaramaaklerist sotsiaalminister hoiab tõe portfelli…

Miks ma itsitan? Sest silmagi pilgutamata võetakse tõe pähe iga sõna meie terviseministrilt, kelle kohta üsna hiljuti selgus, et tegemist on … kinnisvaramaakleriga. Ega selles midagi halba ei olegi, aga ma olen üsna kindel, et ta ei ole ühtegi terviseteemalist koolitust läbinud, viroloogia algtõdesid uurinud või muul moel end täiendanud inimkeha toimimise alal. Mind ajab itsitama inimeste võime endale ise kärbseid pähe ajada ning igal sammul iseendale vasturääkivaid väiteid kuhjata.

Minu jutt on lühike: ma ei vaidle ühegi isikuga, kes ei ole samas mahus teadustöid, statistikat, uuringuid läbi lugenud nagu mina. Ja päriselt – Delfi ei ole teadustööde portaal.

TrialSite’i leheküljelt, mis on seevastu teadusele pühendunud ametlik lehekülg, saame lugeda tasakaalukat infot, aga ka analüüse, miks meil ei lasta arstidel kasutada tõhusat ennetavat ravi ja seda poriga loobitakse ning naeruvääristatakse. Iga kord, kui sa sellega kaasa lähed, sead sa inimesi enda ümber tegelikult ohtu. Mis siis, kui see on tõsi ja vaktsiini müügi huvides päriselt varjatakse tegeliku ravi võimalusi ning lastakse inimestel surra? Kas see ei tasuks vähemalt uurimist? Kui see on tõsi, siis see on ju kriminaalne nii süstitud kui ka süstimata isikute suhtes.

Meil seisab viiruste hooaeg alles ees ja selge on, et ka kolmas süst ei päästa kedagi, vaid viib neljanda süsti jutuni, nagu seda seninägematu pandeemia küüsis rabeleva Israeli näide oma 95% süstitute tasemega on juba ette näidanud. Nüüd on aeg päriselt end kokku võtta ja paar tervist toetavat sammu ette võtta, et vältida riski haiglasse sattumise osas.

Ma oleksin täna väga tänulik, kui kõik need inimesed, kes väidavad, et nad toetuvad teadusele enda otsuseid tehes, hakkaks mõtestama, mis see teadus ikkagi on. Delfist seda ju ei leia. Klikimeedia on ületanud igasugused mõistlikkuse piirid ja isegi ei näe vaeva, et oma väiteid millegagi, kasvõi pooltõdedega tõestada. Delfi pealkirjad ei ole samuti teadustööd ega uuringud.

Kui see on sinu elu osa ning sa oled sellega rahul, siis olgu nii. Ma ei näe ühtegi süstist loobujat kuskil tänavanurgal karjumas, et vaktsiinide rahastus tuleb ära võtta või Delfi tuleb ära keelata. Kui mõni isik seda siiski teeb, siis on ta ise väga valesti aru saanud vabast tahtest ja valikuvabadusest. Eks igas inimgrupis on oma ullikesed. Süstist loobuv isik on siiski täiesti tavaline, rahulik, teadustöid lugev, lahendusi otsiv ning vahel ka hirmust sanktsioonide ees veidi kurjaks minev inimene, samamoodi nagu vaktsiinipooldaja ise. Vaktsiinist loobuja ainus soov on ilma survestamiseta, ilma hüsteeriata ja teadusele toetuva otsuse langetamise võimalus.

Merle Martinson

Foto: erakogu