Eesti kirjakeelega käib väljasuremise müüt kaasas juba selle tekkimisest alates. Meie keel on väga hästi arenenud, kuid saabuva rahvastikukriisi valguses muutuvad eesti keele kõige suuremaks vaenlaseks eestlased ise. Suhtume põlastavalt aktsendiga rääkivatesse väliseestlastesse ja oleme pidevas kaitseseisundis, rääkis emakeelepäeva loengus Tartu ülikooli emakeeleõpetuse professor Martin Ehala, vahendab TÜ teadusuudiste portaal Novaator.

Ehala sõnul nimetasid juba Faehlmann ja Kreutzwald eesti keelt hääbuvaks. Nüüd, ligi 170 aastat hiljem pole eesti keelel maailma ligi 6000 keele hulgas midagi häbeneda.

Arengutasemelt oleme samal pulgal kõige suuremate keeltega. Eesti keel on riigikeel ja Euroopa Liidu ametlik keel. Selles keeles saab õppida nii algkoolides kui ülikoolis. Me kirjutame eesti keeles romaane ja luuletusi, teeme teatrit ja filme. Keeletehnoloogia on arenenud sama hästi kui suurtel keeltel.

Iga aastaga teeb üha rohkem muret rahvastiku väljavool ja Eestisse jääjate vananemine. Ehala sõnul peab arvestama sellega, et keel vajab elusolekuks ressursse ehk raha. Kui eestlased ei suuda seda enam pakkuda, hakkab keel hääbuma. Eestlase kestmine ei sõltu Ehala arvates mitte niivõrd rahvastikuprotsessidest vaid sellest, kuidas me eestlust mõistame.

Tüüpiline eestlane on seotud maailmapildiga, mida Ehala nimetas Väike-Eestiks. Õige eestlane räägib emakeelena eesti keelt, elab Eestis ja teostab end eesti kultuuris. Eestlane armastab Tammsaaret ja Kivirähki ning poetab laulupeol pisara. Paraku jääb Väike-Eesti demograafiliste muutuste tõttu üha väiksemaks.

Ometi on selle kõrval olemas Suur-Eesti: sinna kuuluvad Eestis elavad ja eesti keelt oskavad muulased, Soomes ja Brüsselis töötavad eestlased, üle kogu maailma segaperedes sündinud lapsed, kelle üks vanem on eestlane.

“Praegu on Suur-Eesti Väike-Eesti soovimatu laps, teda ignoreeritakse ja tõugatakse eemale,” sõnas Ehala. Me ei loe nii-öelda pooleestlasi enda hulka ning arvame ka aktsendiga rääkijad eestlaste hulgast välja. Väike-Eesti ei talu kaksikidentiteeti ja nõuab täielikku lojaalsust eestlusele. See maailmapilt on suures mõttekrambis ja kaitseseisundis. Iga kriis – pronksiöö, Gruusia sõda, Krimmi praegused sündmused – suurendab seda krampi veelgi.

Väike-eestlased usuvad, et kui olla piisavalt tubli ja töökas, siis võib midagi paraneda. Ehala väitel on see pettekujutlus. Inimesed, kes räägivad, et kahaneva rahvastikuga Eestis on puhas loodus ja tore elada, vääriksid Darwini auhinda kitsarinnalisuse tõttu väljasuremise eest.

Professor pakkus välja, et praegu on viimane aeg asuda kiiresti Väike-Eestit ja Suur-Eestit ühendama. Rahalist tuge peaks pakkuma üle kogu maailma tegutsevatele eestlaste kooridele, pühapäevakoolidele ja laste mängurühmadele. Samuti on vaja toetada kultuurivahetust väliseestlastega.

Suur-Eesti peab kasvama ka Eesti enda sees – eri rahvused peavad saama koos elada ja töötada, mitte elama eraldatult üksteise kõrval. Selleks tuleks soodustada kõikvõimalike töökohtade teket, kus eri rahvusest inimesed tegutseksid koos.

Suur-Eesti ehk idee erineva kultuuritaustaga inimeste kooselust võikski Ehala arvates olla eestlastele sobilik väljakutse. Eestluse eksistentsi probleemid on seotud eestluse vaimulaadiga. Eestlaste viimane suur moraalne eesmärk oli vabaks saamine. Praegu meil sellist sihti silme ees pole.

Professor Martin Ehala ettekannet saab vaadata UT TV-st.

Allikas: Novaator

Foto: Andres Tennus / Tartu Ülikool

Toimetas Mariann Joonas