Pagulaste teema on võtnud sel nädalal eriti vihase pöörde, pannes loodetavasti paljusid mõtlema selle peale, et viha ei aita kuidagi olukorda lahendada. Eriti kui võtta arvesse seda, et kannatajateks ei ole ainult pagulased või teisest kultuurist pärit migrandid ja turistid, vaid ka eestlased ise. Üheks selliseks näiteks on Hiiumaal sündinud Nigeeria päritolu Carl Tuulik, kes on oma eksootilise välimuse tõttu seni kaasmaalaste jaoks olnud pigem positiivne nähtus, kuid viimase poole aasta jooksul on suhtumine kardinaalselt muutunud.

Carl, palun räägi, milline on su elu viimasel ajal Eestis olnud?

Olen selle suve jooksul tajunud päris tublisti, et olukord on väga keeruline. Võin näidete põhjal seletada, milline minu elu välja näeb. On ilus pühapäevane päev ja lähen Tabasalus poodi, vastu tuleb kaks kolmekümnendates meest. Ma näen juba eemalt nende meeste nägudest, et neil on tõenäoliselt minuga mingi probleem. Idee poolest peaksin ma sellise pilguga harjunud olema, sest olen terve elu Eestis elanud ning sellist silmavaadet kogenud mitu korda. Need tüübid aga tulid mulle kallale. Õnneks oli ümberringi inimesi, kellel oli mõistus peas ja tulid appi. Seda olukorda võiks sel suvel korrutada umbes kümnega.

Kuigi olen Eestis elanud 20 aastat, on sellised asjad sündinud just viimasel ajal, kui päevakorras on pagulaste teema.

Teine näide. Kõnnin linnas, vastu tulevad kolm minuvanust noormeest ja hakkavad sõimama: “Kuradi pagulane, kuradi neeger, mine tagasi sinna, kust sa tulid, mida sa tahad siit!?” Selle peale küsin mina selges eesti keeles, et “Kuidas palun? Ma olen Hiiumaal sündinud, mida te minust tahate?” Selle peale vastatakse tavaliselt: “T*ra, mind ei koti.”  Väga hästi argumenteeritud!

Selliseid olukordi on minuga viimaste kuude jooksul juhtunud väga palju. See on kummaline, kuidas osa eestlasi arvab tõsimeeli, et kui nemad ei salli mustanahalisi või vihkavad teisi rasse või ajavad neid Eestist välja, siis see ongi patriotism ja esiisade armastamine ning rahvuslikkus. Tegelikult on selle puhul tegemist raskekujulise ja äärmiselt sügava rassismiga. Eestis elavad inimesed ei tea enamasti mitte midagi oma esiisadest, teatakse vaevu 100 aasta tagusesse aega ja see on kõik.

Kuidas sa tajusid Eesti elu enne, kui pagulaste teema üles võeti?

Kõik oli palju ilusam, rahulikum, inimesed ei olnud nii vihased. Praegu on tajuda väga palju viha ja see on väga kurb. Alles paar aastat tagasi oli kõik palju tšillim.

Mulle kui mustanahalisele eestlasele oli paar aastat tagasi siin kõik pigem positiivne. Mu välimus aitas teistega lihtsamini suhelda ja tutvusi luua ning inimesed olid pigem avatud. Aga nüüd, tohutu hirmukülvamisega, on see kõik liikunud hoopis teise suunda. Meedial on väga suur jõud. Ja kui avalikkuses tuntud inimesed, näiteks kunagi olulisel positsioonil töötanud naispoliitik, lihtsalt külvavad vihkamist ja viha täiesti valimatult, siis paratamatult me liigume hirmuühiskonna suunas.

Millal sa Hiiumaalt ära kolisid?

5-aastaselt, aga ma käin seal ikka aeg-ajalt.

Kas sa märkad erinevust saarte ja Mandri-Eesti vahel? Kas saartel elavad sõbralikumad inimesed või praegu pole enam vahet?

Hiiumaaga on see teema, et väga paljud teavad, kes ma olen, ja selles mõttes on lihtsam. Saaremaal ma pole nüüd käinud, aga kokkuvõttes arvan, et pigem ei ole sellel vahet, kas ma lähen saartele või olen mandril. Palju sõltub sellest, millises inforuumis inimene on.

Mis sa tahaksid öelda nendele inimestele, kes on rassiviha täis?

Lihtne sõnum oleks “Tšill, eestlased! Armastage rohkem ja vihake vähem”. See muudaks juba väga palju. Aga üldiselt tuleks ikka enda peaga mõelda ja oleks vaja, et arvamusliidrid …  sel teemal pead tõstaksid. Sest praegu käib lihtsalt vihane lahmimine ja üldistamine. Paljudel puudub üldse oma kogemus. Lihtsalt võetakse üle meedia vahendusel leviv suhtumine, mis on justkui popp ja mängib inimeste hirmudel.

Oma peaga mõtlevad inimesed võiksid tekitada diskussioone, mitte rünnata neid, kes rassiviha täis on. See käib mõlema poole kohta – need, kes vihkavad, võiksid ka vahelduseks oma peaga mõelda, mitte ainult vihata. Selle arvelt, et käib üldistamine, kannatavad meie oma lähiringi inimesed.

Kas see, et ma olen mustanahaline, tähendab, et ma pole eestlane? Sest praegu tundub, et selline arvamus on populaarne. Aga ma olen eestlane. Kahjuks ei saa seda täna öelda uhkustundega, on lihtsalt valusalt piinlik.

Kas on olnud olukordi, et kui keegi sind sõimama hakkab ja sina vastad talle puhtas eesti keeles, et siis on hakatud vabandama?

Mõnikord on seda juhtunud, aga väga harva. Sellisel puhul on nad nagu pahviks löödud ja ei oska eriti midagi öelda.

Kas sa oled märganud, et paljudes teistes riikides on rassiviha samamoodi just viimasel ajal teemaks tulnud?

Jah, nii see on. USA-s on samamoodi, aga seal on see teema natukene raskemgi veel, aga samas teisest küljest on seal ka lihtsam. Olen ise USA-s käinud ja kogenud, et seal on tänaval jalutada lihtsam kui hetkel Eestis, sest vihkavad pilgud eristuvad siin rohkem.

Lõpuks on jõudnud ka siinsesse meediasse teated politsei vägivallast ja rassivihast USA-s. Loodetavasti see, et need juhtumid on tulnud avalikkuse ette, aitab kaasa sellele, et teema võetakse avalikku arutellu.

Kummaline on ka see, et niivõrd paljud justkui avatud mõtlemisega inimesed lähevad rassivihaga kaasa. Kuulasin kunagi regulaarselt Rootsi alternatiivuudiste raadiosaadet „Red Ice Creations“, mille saatejuht on viimase aasta jooksul hakanud täielikuks natsiks, pooled saated on „white power’i” sõnumiga. Olen seda märganud ka mõne enda tuttava puhul, kes on justkui kursis kõigega, mis maailmas toimub ja saab aru meedia propagandast, aga just need pagulased on neile siiski pinnuks silma jäänud.

Jah, nii see kahjuks on. Tuleb ikkagi jääda iseendaks ja mõelda selge peaga ning säilitada kaine mõistus.

Minu meelest on kogu see pagulaste teema täiesti lambist võetud. Probleemi saab ära lahendada siis, kui maailmas lõpetataks igasugune sõjategevus. Senikaua, kuni Eesti läheb kaasa NATO ja ÜRO “rahu valvamise“ ja muu lollusega, ei olegi võimalik pagulasi vältida. Nii kaua, kui keegi teenib sõja pealt hiigelkasumeid, on maailmas ka pagulased.

Nii see on.

Sa oled ise muusik ja sul on suur tutvusringkond. Kas sa oled märganud ka enda tuttavate hulgas, et pärast pagulasteema üleskerkimist on suhtumine sinusse muutunud?

Minusse suhtumine pigem muutunud ei ole. Inimesed teavad ja tunnevad mind. Samas aga, vaadates tuttavate Facebooki-postitusi, tundub, et suhtumine teistesse rassidesse on kahjuks muutunud küll. Inimesed on väga suures segaduses iseendaga, käib lihtsalt pime vihkamine.

Üks meie eestivenelasest sõber ütles hiljuti, et kohalikel venelastel on viimasel ajal elu Eestis kergemaks läinud, vähemalt pole nad mustad või moslemid, rohkem nagu oma joped.

(Carl naerab ja vangutab pead.)

Kuidas sa praegu enda tulevikku Eestis näed?

Praegust olukorda arvestades ei näe ma oma tulevikku Eestis. Mul on lihtsam elada kuskil mujal, sest pole mõtet teha oma elu ise veel raskemaks.

Rasside segunemine ja rahvaste rändamine toimub niikuinii. Sellele ei saa kätt ette panna. Vaevalt et me tahame olla riik, kus erinevad rahvused ja rassid peavad hirmus ja vihkamises elama. Peame selle probleemiga, et kujundada siinne suhtumine sallivamaks, tegelema nüüd, mitte seda tulevikku lükkama.

Mul on väga raske ette kujutada seda tunnet, et ma ei saa omaenda kodus tunda end kodus. Põhimõtteliselt keegi astub sinu kodu uksest sisse ja hakkab sind sõimama.

Eile tulid mulle kaks meest tänaval vastu ja hakkasid küsima: “Kus su kodu on? Kus su kodu on?”  Ma vastasin, et “Kuidas palun? Kas sa arvad, et ma ei saa sinust aru?” Selle peale hakkasid nad lihtsalt kogelema.

Kas mõni inimene on üksi ka hakanud sinuga tüli norima või on nad kambaga alati?

Üldjuhul ollakse ikka mitmekesi, sest ei juleta üksinda eriti midagi öelda, pigem pomisetakse omaette.

Ükskord, kui olin sõbraga koos linnas, tuli üks tüüp, kes küsis mu sõbralt, et “Mida sa teed selle mustaga? Tapa ta ära.“

Mõnikord astutakse tänaval mulle järsku ligi ja üritatakse ehmatada lihtsalt: “PUHHHH!“ See on lihtsalt koomiline.

Kas naised ka vahel tulevad tüli norima?

Seda juhtub harva, aga mõned korrad on siiski ette tulnud. Pigem on meeste seas viha ikkagi rohkem. Mõned kardavad, et mustad tulevad ja võtavad nende naised ära. Ja pärast võtavad neilt töö ka ära… Ja siis veel öeldakse, et mustanahalised on laisad.

Õnneks on Eestis ka palju iseseisvalt mõtlevaid inimesi, kes mõistavad olukorda ja kes soovivad selle lahendamiseks midagi teha. Just nende inimeste sõnavõttusid oleks vaja rohkem näha ja kuulda.

Küsitles ja toimetas Hando Tõnumaa

Fotod: erakogu

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.