Foto: Andres Keil

Helilooja ja kitarrist Oleg Pissarenko ei ole tuntud mitte ainult oma maheda muusika, vaid ka vahedate sõnavõttude tõttu. Olgu need mõtted lendu lastud siis kas kontsertidel või Olegi lehel Facebookis – ikka kõnetavad need paljusid. Omaette oskus on ka see, et kuigi mees puudutab ka üsna karme ja valusaid teemasid, teeb ta seda väga tundlikul ja vägivallatul moel, nii et loetust jääb helge ja positiivne mulje. Usutlesime Olegi tema järgmisel nädalal toimuva suure kontserdi eel. Lisaks on meil rõõm teatada, et sõnavõlur esineb ettekandega ka 26. märtsil toimuval Telegrami konverentsil.

On vähe muusikuid, kes oma mõttemaailma nii julgelt kuulajatele avavad. Kui palju on sul aega lugeda kommentaare oma postitustele ja kas/kuidas need sind mõjutavad?

Tagasiside on alati väga oluline, kõlagu see stamplausena või mitte. Kuna muusika tegemise juures on tähtsaimal kohal minu jaoks just selle sisu, kasutan erinevaid võimalusi, et lugude taga peituvat sõnumit levitada. Pean selles osas sotsiaalmeediat väga tõhusaks kanaliks, seal tekib otsene mõttevahetus inimestega, kes minu mõtetest kas lugu peavad või nende vastu inimlikku huvi üles näitavad. Enamasti on tegemist olnud väga huvitava ja minu jaoks olulise informatsiooniga, mis minuni nende kommentaaride kaudu jõudnud on.

Jagad oma mõtteid ka kontsertidel. On sul meiega jagada mõni lugu sellest, kuidas su sõnad inimesi puudutasid?

Jah, kuna mõtteavaldused lugude vahel on lühikesed ja nende sisu on omamoodi kontsentraat, eluteel kogetu ideeline kokkuvõte, olen tihti tajunud nende vahetekstide tugevat mõju. Kord Ukrainas esinedes tulid peale kontserti minu juurde kohalikud noored ja olles nendest ideedest vaimustuses, väitsid, et kui ma hakkaksin loengupidajaks või n-ö “õpetajaks”, tuleks nad mulle kohe jüngriteks. See oli küll veidi imelik tunne, sest loengupidajaks ma end küll ei pea. Olen muusik, kellele meeldib maailma asjade üle arutada, filosofeerida ja on ülimalt tore, kui teinekord õnnestub kedagi oluliste küsimuste üle mõtlema panna.

Lavaartisti vs õpetaja roll. Ilmsalt ei saa küsida, et kumb sulle rohkem meeldib. Aga küsiksin nii: mida sulle kumbki roll kõige enam pakub (pakkus)?

Pean end eelkõige muusikuks, artistiks. Laval olles tunnen, et see on õige koht ja et artisti roll on mulle antud millekski oluliseks. Olen seda tunnet püüdnud eneseimetluse vajadusest eristada ja leidnud, et olen selles veendumuses siiras.

Kuna olen õpetaja ameti maha pannud, saan rääkida selles vaid mineviku võtmes. Õpetaja kui inimese hingeseisund on suunatud teiste aitamisele, teistele teadmiste ja kogemuste andmisele. Selles mõttes on siin oht enda vajadusi mitte piisavalt märgata või nendest tahtlikult mööda vaadata. Teisest küljest aga annab see inimesele kindlasti väga vajaliku kontakti noorema põlvkonnaga, sealt lähtuval energial on kindlasti tähtis roll õpetaja heaolutundel ja ametiga kaasnevate raskustega toimetulekul. Olen teinud õpetaja tööd 10 aastat Tartus ja saan öelda, et olen nende aastate eest tänulik, eriti noortele muusikutele, kellega sai koos palju aega veedetud ja koos Tartu muusikaelu kujundatud.

Võtad üsna palju sõna ühiskonna erinevate toimimistahkude teemal. Millised on sinu arvates Eesti elu valupunktid, millega kiiremas korras tegeleda tuleks. Ja kas see tegeleja peaks olema valitsus või saaksid inimesed ka ise suurema töö ära teha?

Mulle tundub, et Eesti ühiskond viibib mingisuguses ohu või hirmutunde seisundis ja seda juba pikemat aega. See on väikese riigi ja kultuuri kohta ühtepidi loogiline, teisest küljest ei võimalda see aga inimestel end lõpuni vabana tunda ja vabalt tegutseda, ma kahtlustan. Samas oleme kohati vastuolulised, nagu mulle üks Tartu sõber selgitas, et eestlane hea meelega joob venelasega saunas viina, kuid riigipiiri palub valvata siiski ameeriklasel. Kui asjale vaimsest küljest läheneda, algab prii lapse ilm siiski inimese seest. Kui oled enda sisemuses vaba, prii laps, siis suudad enda potentsiaali parimal moel enda ja teiste huvides rakendada. Aga kordan siinkohal veel kord ühte mõtet, mida olen loo nimega “Tonic Dominant” juurde kirjutanud: Meie elus on hulk asju, mis oleks kui loodud selleks, et domineerida meie reaalsustajude üle. Need on meile hästi tuntud nähtused ja vaevused: rahavõim, sõjad, meedia valed, pangalaenud jne – “baasdominandid”. Muusikas on olemas mõiste “dominant”, mis laheneb reeglina “toonikasse” – antud süsteemi alusesse. Ühiskondlikud “baasdominandid” on aga just nii mõeldud, et mitte kunagi ära laheneda!

Sinu sünnilinn on Narva, kus veetsid ka esimesed 17 aastat oma elust. Oled öelnud, et sul on selle linnaga pigem helged mälestused, samas enamus kaasmaalasi veidi pelgavad seda paika. Mida peaks tegema, et Narva eestlastele kodune tunduks?

Arvan, et kui inimene peab endast lugu, suudab ta austada ka teisi ja vägagi teistsuguseid inimesi. Venelased ja eestlased on kultuuriliselt üpris erinevad, aga nende inimeste hulgas, kes endaga heas kontaktis on ning kel teisest rahvusest piisavalt häid sõpru on, leidub rohkem ka tolerantsi ja teineteisemõistmist. Nende inimeste puhul on loomuliku patriotisimi ja rahvustunde kõrvale tekkinud soov teistega hästi läbi saada ja otsida ühiseid, kogukondi ühendavaid elu aspekte. Kes otsib, see leiab. Kes otsib Narvas probleemi, kindlasti leiab selle. Kes tahab aga Narvas end koduselt tunda, teeb selleks kindlasti ka vajalikud sammud. Need otsused on igapäevapoliitika ülesed.

Paljud on avaldanud arvamust, et kunstis-muusikas oleme me sisenenud justkui uude kuldajastusse, luuakse nii palju väärt kunsti ja muusikat. Mida sellest arvad?

Ma arvan, et tänapäeval tehakse kunsti ja muusikat nii palju, et selles orieneerumiseks on vaja palju aega ja tarkust. Mitte alati pole mainstream just see, mis kvaliteedile viitab, ja samas ka vastupidi, suure kunsti sildi all tehtav pole alati see kvaliteetne, vajalik ja inimest ülendav. Samas aga fakt, et valikuvõimalusi on palju, tekitab ka suuremat konkurentsi ning selles kerkivad n-ö pinnale just need tõeliselt head ja vajalikud, vähemalt võiks nii loota.

Muusika ja iidolitega on huvitav lugu. Paljud tahavad, et nende iidolid püsiks puudutamatutena, teistele jälle imponeerib vooluga kaasa minemine. Mida sina arvad sellest, et Adam Lambert koos Queeniga tuuritab?

See on väga keeruline küsimus, sest siin on väga palju erinevaid huvisid mängus – bändi, produtsendi, publiku, fonogrammi omaniku jne huvid ja need kõik on väga erinevad. Selle pärast öelda, et nii või naa oleks õigem teha, on raske! Emotsionaalselt muidugi on minu jaoks Queen ilma Mercuryta nõrk, sama mis oleks Kino ilma Tsoita.

Oled öelnud: “Kui sa ükskord päriselt ärkad, siis taipad, et kõik on võimalik” – Alkeemia küsis sinult, et mida see päriselt ärkamine tähendab. Meie küsiksime, et mis kõik on võimalik ja kuidas täpsemalt. Kas me elame sinu arvates nn Matrixis?

Ma jagan seda arvamust, mis pole kindlasti väga uus, et oleme oma meelte vangid mingis mõttes. Ühtepidi, meile antakse nägemise, kuulmise ja teiste meelte kaudu võimalus maailma kogeda, teisalt aga on nende samade meelte kaudu meie teadvusse justkui kinni kiilunud võimalikkuse ja võimatuse piiride konkreetne jaotus. Vimasel ajal tajun järjest selgemini, et inimkonnal on tulemas suur läbimurre reaalsuse tajumise osas. Midagi on juba juhtunud, keegi on juba mõistnud ja kirjutanud, aga selleni, et kogu inimkond uut sorti reaalsuse tajumist loomulikuks pidama hakkaks, on veel veidi aega vaja. Praegu saan ainult rääkida, et tajun muutusi ja seda uut seisundit nimetangi Päris ärkamiseks.

Muutunud teadvusseisundid. Milline on sinu suhe erinevate teadvusseisundite ja neid seisundeid soodustavate ainetega? Alustades tubakast ja alkoholist, lõpetades…

Ma ei propageeri ühegi aine tarvitamist või mittetarvitamist. Armastan veini väheses koguses ja heas seltskonnas, aga ei pea seda ainuvõimalikuks või ainuõigeks lõõgastumise vormiks. Inimene elab nii, et on aeg teha tööd ja on aeg puhata ning seda viimast tuleb ju ka osata hästi teha! Puhkuse all mõtlen ka oma sisemaailma korrastamist ning selles osas võivad nii muusika, kunst kui ka erinevad ained või praktikad olla abiks – kui arukalt tegutseda.

Mida arvad erinevatest vandenõuteooriatest? 911? Farmaatsiatööstus? Sõjad? Lame maa? Jne.

Hoian end pidevalt kursis, kaasa arvatud Telegrami kaudu tuleva informatsiooniga ja selles osas tunnen, et piir n-ö normaalsuse ja vandenõuhulluse vahel on üldiselt nihkumas teise kohta. Oma rolli mängivad nii vandenõuteoreetikute hullumeelsetana näivate väidete tõeksosutamine (sh peavoolu meediakanalite kinnitusel) või siis peavooluteaduse avastused, mis kinnitavad varem veidrustena tundunud teisitimõtlejate väiteid maailma tõelise olemuse kohta.

Millisena näed tulevikku isiklikul, Eesti ja maailma tasandil?

Me peame liikuma maailma poole, mida olen nimetanud kujundlikult mõiste abil Prii Lapse Ilm. Ja seda nii isiklikul, ühiskondlikul kui ka ükskõik millisel muul tasandil. Tõeliselt vabade inimeste maal on kõik võimalik, seega arvan ma, et sisemise vabaduse teemaga tuleb meil kõigil väga tõsiselt tegeleda. Ja seda vähem leidub siis meie hulgas kindlasti ka neid, kes tänavatel vägivaldselt käituda tahaks, minu meelest selline käitumine on inimese suure sisemise kurbuse ja vabaduse puudumise tagajärg.

Sõnavabadus ja mõttevabadus. Kuigi me elame justkui vabas ja demokraatlikus ühiskonnas, kus kehtib sõnavabadus, siis tundub, et me ei mõista selle vabaduse tähendust. Pean silmas seda, et mõni asi tundub nii tobe või utoopiline, et sellest ei juleta isegi mõelda. Ja miks ei juleta mõelda? Kas põhjus on kartuses jääda naerualuseks või on selles midagi muud?

Näen, et kuigi paljud mõtlevad inimesed julgevad teha seda teisiti, jääb siiski alles arvestatav hulk tugevaid mõtlejaid, kes on valmis arutlema vaid peavoolu reeglistiku raamides. Oma roll on selles haridussüsteemil. Kõik teadmata ja tõestamata tekitab paljudes ebakindlust, hirmu, millest ei aita alati vabaneda loogikal põhinevad arutluskäigud või teadluse tõestused. Sellepärast on need, kes oma vaistule tuginedes laiemalt mõelda ja tunnetada julgevad, siiski veel vähemuses. Aga see vahekord võib varsti muutuda.

Ja mida arvad sellest, et sõnavabadusega peaks kaasas käima vastutus. Kus läheb piir sõnavabaduse ja selle vabaduse väärkasutamise ehk vihakõne vahel?

Ilus mõte on see, et õiges vabaduses on täpselt nii palju lubatud, kuni hakkad oma vabaduse piire laiendades teistele liiga tegema. Vastutus on vabadusega kaasnev nähtus kindlasti, kuid usun, et tõelises sisemises vabaduses sündinud otsused on oma loomult väga puhtad, vastutus käib nende langetamisega loomulikul viisil kaasas.

Mida on oodata sinu ettekandelt Telegrami konverentsil?

Ettekande pealkiri on “Muusika kui vaimne ärataja”, räägin läbi muusiku ja isikliku kogemuse prisma nn päris ärkamisest. Ilmselt kaasan ka kitarri, muusika aitab kindlasti minu ettekannet paremini mõista ja tunnetada.

Uuri lähemalt: Oleg Pissarenko koduleht

Telegrami konverentsi 2016 koduleht ja Facebook

Loe/kuula ka Olegi intervjuusid portaalis Alkeemia ja saates “Hallo, Kosmos!”

Foto: Andres Keil

Küsitles Mariann Joonas

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.