Neile, kes varjupaika otsivad, on Eesti ilmselt kõige ebaatraktiivsem koht Euroopa Liidus. Eurostati andmetele tuginedes taotles siin eelmisel aastal varjupaika vaid 75 inimest. Inimõiguste aktivistid arvavad, et paljud, kes vajaksid abi, saadetakse piiril tagasi, ilma, et neil oleks üldse võimalik varjupaika taotlema hakata, kirjutab Marian Männi uudisteagentuuri IPS lehel.

“Me oleme Süüriast ja vajame kaitset,“ ütles 28-aastane veterinaar Eesti-Vene piiril, kui piirivalvurid ta põrandale surusid. Valvurid käskisid Süüria kodanikul ja tema sõbral tagasi Venemaale minna. Pahane mees rebis seejärel oma passi puruks.

Seaduse järgi peavad varjupaiga otsijad kaitset taotlema piiril. Kui nad seda ei tee või kui neil puudub kehtiv dokument, saadetakse nad väljasaatmiskeskusesse, kus neil on võimalik taotlus sisse anda.

Süürialane oli seega nüüd õnnega koos. “Need, kes taotlevad varjupaika väljasaatmiskeskuses, saavad vähemalt mingigi võimaluse,“ ütles Eesti pagulaste õiguskliiniku juhataja Kristi Toodo. Ta lisas, et paljud, kellel on dokument olemas, saadetakse lihtsalt piirilt tagasi Venemaale ja nendest ei tea õiguskliinik midagi.

“See on manipulatsioon,“ ütles Pakistanist pärit varjupaigataotleja Shaheed. “Nad ei võta taotlust piiri peal vastu ja samas ei paku ka ise mingit paberit või dokumenti, kuhu inimene saaks kirjutada oma soovid.“

Kohtus on varjupaigataotlejate sõna piirivalvurite vastu. “Me ei saa ühtegi juhtumit enne tõestada, kui meil pole piiril kedagi, kes toimuvat jälgiks,“ ütles Eesti Pagulasabi juhataja Kristina Kallas.

ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Amet (UNHCR) on aga aastaid pakkunud välja, et Eesti piiridel võiks olla sõltumatud vaatlejad, kes jälgivad piiril toimuvat, kuid tulutult. Kolm aastat tagasi toodi ühes raportis Eesti välja kui “märkimisväärselt väikese varjupaigataotlejate arvuga riik“ ja mainiti ka, et selle põhjuseks on “võimalik vähene ligipääs varjupaigataotlemise protseduurile inimestel, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, kuid saadetakse piirilt tagasi.“

Kaheksa teist Ida-Euroopa riiki, mis on ka Euroopa Liidu liikmed, on jõudnud UNHCR-iga kokkuleppele seoses piiril olevate sõltumatute vaatlejatega. Läti piiril on need vaatlejad olnud juba kaks aastat ning taotluste arv tõusis esimesel aastal 61-lt 335-ni.

Siseministeeriumi migratsiooni-ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ütles, et ei ole põhjust mitte usaldada piiril töötavaid administraatoreid. Ta seletas, et siiani ei ole ühtegi tõestust selle kohta, et mõni inimene oleks piirilt niisama tagasi saadetud. “Eestis on vähe taotlejaid, sest see lihtsalt ei ole pagulaste jaoks atraktiivne riik,“ lausus ta.

Üks Süüria kodanik on olnud väljasaatmiskeskuses juba kaks kuud teadmata, millal ta välja saab. Pärast kuut kuud tulutut ootamist võttis Pakistani pagulane Naveed-ur-Rehmaan oma taotluse tagasi. “Jah, mul võib tulla probleeme Pakistani terrorismirühmitustega, aga vähemalt olen ma seal vaba,“ ütles ta väljasaatmiskeskuses oodates. Maja on ümbritsetud okastraadist aiaga ja näeb välja täpselt nagu vangla. “Nad alandavad meid ja ma ei kannata seda enam välja,“ ütles pagulane.

Eelmisel aastal lahkus siit 17 inimest enne, kui nende taotluse üle otsus jõuti teha. Paljude jaoks on Eesti aga transiitriik ja uks Euroopa Liitu.

Lood selle kohta, kuidas erinevad riigid pagulasi vastu võtavad, levivad pagulaste seas väga kiiresti. Inimõiguste jurist Toodo usub, et see võib olla üheks põhjuseks, miks Eesti on nii ebapopulaarne. Teisest küljest on aga Eesti piir EL-i väliseks piiriks. “Meil on vastutus EL-i riikide ees,“ ütles Toodo ja lisas, et seetõttu saab ta ka aru valitsuse seisukohtadest.

Allikas: IPS

Foto: archtoronto.org

Toimetas Stinne Loo