Ajalehe väljavõte kolm aastat enne Pätsi steriliseerimise seaduse heakskiitmist. Eesti eugeenika ja genealoogia selts õhutas juba tol ajal tõutervise parandamiseks sundsteriliseerimise legaliseerimist. Autor/allikas: Paris Pin-Yu Chen / Novaator. Taustafoto: phleum / Getty Images Signature + Canva.com

Ehkki eugeenika võib tunduda kauge ja võika teemana, millega tegelesid 19. sajandil britid ja hiljem natsid, pulbitses eesrindlik tõuteadus ka sõdadevahelises Eestis. Siin oli lühikest aega Natsi-Saksamaa teadlaste eeskujul seaduslik isegi steriliseerimine “tõu parandamise” tarvis, vahendab ERR.

Toome mahukast ERR-i artiklist välja mõned põnevamad seigad.

UCL-is hiljuti Eesti eugeenika ajaloost doktoriväitekirja kaitsnud Paris Pin-Yu Cheni sõnul polnud siinne tõutervishoid mitte üksikute hullunud teadlaste isikuprojekt, vaid tegi oma leviku, toetuse ja institutsionaliseeritud vormiga silmad ette nii mõnelegi Kesk-Euroopa suurriigile.

Kuidas läänest tulnud mõtted ja praktikad Eestisse jõudsid? Kes ja milliste vahenditega eestlaste tõugu sõdadevahelisel ajal parandasid? Kõigest sellest ja muustki rääkis Novaatorile parajasti Tartu arhiivides uurimistööd tegev Estophiluse stipendiaat Paris Pin-Yu Chen.

Laias laastus on Eesti eugeenika lool teadlase hinnangul kaks alguspunkti: Jaan Tõnisson ja Tartu Ülikool. Cheni sõnul oli Postimehe peatoimetaja ja hilisem peaminister vastutav esmaste eugeenika-alaste ideede Eestisse toomise eest.

Tartu Ülikoolis läks eugeenikaga tegelemine suurema hooga käima 20. sajandi esimesel kümnendil. Ehkki inimtõugude parendamist ei õpetatud eraldi ainena, kumas eugeeniline mõtlemine Cheni sõnul läbi siiski mitmete tollaste tippteadlaste loengutest. Üks neist oli meditsiini professor Jevgeni Šepilevski, kelle sulest ilmus keiserliku Venemaa esimene eugeenikavaldkonda puudutav raamat.

“Ka Eesti puhul ei saa üle ega ümber üleilmsetest trendidest – sellest, kuidas eugeenikat hingestav rassiline mõtlemine imperialismi ja kolonialismi koostoimel terves maailmas levis. Sinna lisaks konkreetsed rahvusvahelised organisatsioonid, mille kaudu seda teadmist edasi kanti,” selgitas Chen.

Üks selline organisatsioon oli rahvusvaheline eugeenika organisatsioonide föderatsioon, mille liikmeks sai Eesti 1928. aastal. Föderatsiooni ideoloogiale vastaks uurija hinnangul tänases maailmas kõige paremini valge rassi ülemvõimu taotleva seltskonna meelelaad.

Nagu iga muu teaduski, polnud eugeenika ei Eestis ega mujal seesmiselt kooskõlaline või pingevaba – suurim ebakõla seisnes erisuses positiivse ja negatiivse eugeenika vahel.

Positiivne eugeenika võttis sihiks ühiskonnale tarvilikuks peetud pärilike omaduste edasikandumise soodustamise. Selle mõttelaadi kohaselt tuli tähelepanu pöörata näiteks tervisehoiuteenuste kättesaadavusele, lapsetoetustele ja teistele piisavalt väärikaks peetud inimeste sünnituskordajat tõstvatele meetmetele.

Nagu aimata võib, töötasid nn negatiivsed eugeenikud äraspidise loogika alusel. Nende südameasjaks oli rahva tõugu solkiva elemendi paljunemisvõime piiramine. Selleks pakuti meetmeid sundsteriliseerimisest abielupiiranguteni.

Eesti eugeenikaloo kaks peategelast: Hans Madissoon ja Juhan Vilms

Madissoon, arst ja abielunõustamiskontori eestvedaja, tegutses Eesti eugeenika seltsi sekretärina ja oli kohaliku steriliseerimisseaduse agaraim eestkõneleja. “Ta oli vaadetelt täielik äärmuslane. Ta uskus, et kõik kriminaalid ja ühiskondlikest seksuaalsetest normidest kõrvale kaldujad tuleks steriliseerida või kastreerida. Õnneks ei jõudnud kõik tema arusaamad 1937. aastal kehtima hakanud seaduse viimasesse versiooni,” lisas uurija.

Sarnaselt Madissooniga töötas ka teine Eesti eugeenika võtmekuju Juhan Vilms abielunõustajana, andes abivajajatele nõu Tallinnas. Kuulsa riigimehe Jüri Vilmsi vend Juhan jõudis Cheni sõnul eugeenikani läbi karskusliikumise ja juhtis Eesti eugeenika seltsi Tallinna haru. Tema südameasjaks oli eugeenikaga tegelemine läbi kohaliku kehakultuuri edendamise.

“Madissoon ja Vilms on kindlasti kõige olulisemad. Nad tuuritasid ringi ja andsid avalikke loenguid. Nad kirjutasid lehtedes ja koostasid pamflette. Mõlemad olid Eesti eugeenika seltsis väga aktiivsed. Kõik teised on neist kahest märksa vaoshoitumad,” selgitas Chen.

Asutused ja Eesti valitsus kui eugeenika eestvedajad

Eesti eugeenika selts loodi 1924. aastal Tartus, kuid selgelt negatiivse eugeenika suuna võttis selts alles 1930. aastate alguses.

Kuna 1930. aastatel alustas selts koostööd ka Eesti rahvuslaste klubiga, sai oluliseks teemaks immigratsiooni piiramine, mis oli valdav Ameerika eugeenikute sõnumites.

Teine asutus, millel lasub Cheni hinnangul sõdadevahelises Eestis eugeenikaasja ajamise eest ajalooline vastutus, on Tartu Ülikool. “Eugeenika sai endale 1939. aastal ülikoolis kodu, kui loodi eugeenika instituut. Hans Madissoon õpetas ülikoolis eugeenikat puudutavatele materjalidele tuginedes küll juba varem, kuid 1939. aastal said nad endale konkreetse institutsionaliseeritud vormi,” selgitas uurija.

Cheni sõnul tuli otsene surve instituudis tegutsenud õppetooli moodustamiseks valitsuselt.

Streriliseerimisseadus ja eeskuju Natsi-Saksamaa

Värske õppetool oli Cheni sõnul avatud maailma eugeenika tippteadusele. Seal töötanud uurijad käisid õppereisidel Natsi-Saksamaa eugeenika keskustes. Koostööd tehti nii Müncheni, Frankfurdi kui ka Breslau instituutidega. Teiste hulgas külastasid eestlased Saksa eugeenika suurkuju ja Hitleri eeskuju Eugene Fischeri loenguid. Tema mõtted kujundasid Cheni sõnul Eesti eugeenikute vaateid isegi kirjasõnas. Näiteks kasutas kohalik eugeenika selts Fischerit oma käsiraamatu koostamisel.

Eugeenikast ei jäänud puutumata ka ülikoolis tegutsenud seltsid ja korporatsioonid, põnevat rolli selles loos mängisid ka naisõiguslased.

Lisaks jääb 1930. aastate teise poolde Eesti eugeenikainstitutsioonide loo võikaim peatükk – 1936. aastal heaks kiidetud ja 1937. aasta kevadel kehtima hakanud steriliseerimise seadus. Teadaolevalt steriliseeriti Eestis 41 inimest, kellest suurem osa olid naised.

Paris Cheni sõnul on Eesti eugeenika loo võtmekoht see, et kohalik tõutervisehoid kujutas üldrahvalikku ettevõtmist. See tähendab, et eugeeniliselt ei mõelnud mitte ainult üksikud asjaarmastajad, vaid sellealast keelt, hoiakuid ja ettevõtmisi võib leida kõigist ühiskonna kihtidest.

1935. aastal toimus Tallinnas eugeenika kongress, millest sai Cheni sõnul mitmeks kuuks kohaliku meedia peateema. Teisel rahvusliku kasvatuse kongressil astusid üles nii Eesti eugeenikud, ühiskonna koorekihi esindajad kui ka Konstantin Päts.

Ehkki Saksa okupatsiooni ajal õitses eugeenika Eestis lühiajaliselt edasi ja Tartu Ülikoolis tehtud rassiteadus kogus tuure, sulgesid Nõukogude võimud instituudi lõplikult.

Loe pikemalt: ERR Novaator

Toimetas Mariann Joonas