Foto: POLKA

Radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea räägib oma järjekordses monoloogis meedia mõjust inimestele, koroonakriisi mõjust meediale ja Marti Kuusiku juhtumist.

Artikli lõpust leiad ka video, et artiklit kuulata/vaadata autori enda esituses.

Kõigepealt veidi sisuturundust ehk tasuta reklaami. Hollandi ajaloolane Rutger Bregman on kirjutanud (tänavu ka eesti keeles ilmunud) raamatu pealkirjaga “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”, kus ta argumenteerib, et vastupidiselt ammusest ajast levinud ettekujutusele nagu oleksid inimesed loomu poolest halvad, isekad elajad, kes tegutsevad vaid omakasu silmas pidades, näitab ajalugu tegelikult, et inimene on juba algusest peale loomu poolest hea, altruistlike kalduvustega, kuid heade kavatsustega võib olla sillutatud, nagu öeldakse, põrgutee. Bregman kirjutab sellest, miks head inimesed muutuvad halvaks, kuidas empaatia pimestab ja võim inimest rikub. Minu arvates väga ajakohane lugemine.

Muu hulgas heidab ta kive klikimeedia kapsaaeda, tuues välja, et praegusel digiajastul on need uudised, millega inimesi igapäevaselt toidetakse, muutes nad sisuliselt justkui narkosõltlasteks, järjest äärmuslikumad, sest tähelepanu võitmiseks ja säilitamiseks on vaja kuidagi šokeerida ja hirmutada.

“Olen kasvanud usus, et uudised aitavad meil areneda. Et kohusetundliku kodanikuna on meie kohus lugeda ajalehti ja vaadata õhtuseid uudistesaateid. Et mida rohkem me jälgime uudiseid, seda paremini oleme informeeritud ja seda tervem on meie demokraatia. Seda mantrat räägib palju vanemaid ikka veel oma lastele, teadlased aga on jõudnud väga erinevale järeldusele. Kümnete uurimuste andmetel ohustavad uudised vaimset tervist,” kirjutab Bregman. “Inimesed, kes jälgivad uudiseid, on palju tõenäolisemalt valmis nõustuma niisuguste väidetega nagu “enamik inimesi hoolib ainult iseendast”. Nad usuvad sagedamini, et meie kui indiviidid oleme abitud muutma maailma paremaks. Nad on tõenäoliselt sagedamini stressis ja masenduses.”

Selline negatiivne tajunihe tekitab ärevust, põhjustab meeleolulangust, kutsub esile põlgust ja vaenulikkust teiste vastu. Meeldivad sõnumid on inimeste jaoks aga üldiselt igavad, need ei mõju kuidagi ärritavalt ega köida suurt tähelepanu ning nende abil on palju raskem müüa nii reklaami kui ka tellimusi.

Samas kaitsti Tartu Ülikoolis äsja doktoritöö, millest tuli välja, et nähes positiivseid, rõõmsaid näoilmeid kaldub info talletamise ja töötlemise võimekus inimestel paranema, negatiivsete ilmete puhul nõrgenema.[1] Seega, pannes need kaks asja kokku, saame psühholoogiliselt efektiivse meedia lihtsa valemi: hirmuta inimesi, aga tee seda naeratava näoga – tekita neis ühest küljest ebakindlust, kuid paku samal ajal ka turvatunnet, mida just selle tekitatud ebakindluse tõttu otsitakse – nii saad muuta inimesed endast sõltuvaks, tekitada neis psühholoogilise sõltuvuse, mis sunnib neid ikka ja jälle sinu juurde tagasi pöörduma.

Bregman nimetab uudiseid narkootikumiks, millest ongi juba tekkinud üks tänapäeva suurimaid sõltuvusi. Seda võrdlust edasi arendades jõuab välja selleni, et ajakirjanikud on sisuliselt nagu narkodiilerid, suured meediamajad aga lausa narkokartellid, mida juhivad narkobossid. Telegram ja mina ise ei ole siin ilmselt samuti patust puhas.

Ma ei kutsu muidugi kedagi üles uudiste jälgimist täielikult lõpetama, sest selleks peaksin tegema seda ju kõigepealt ise, kuid seoses saabunud suvega kuluks paljudele kindlasti ära väike meediadieet. Selle asemel, et raisata aega sotsiaalmeedias, pidevalt uudistega kursis olemisele või lõputute kommentaaride ja arvamuste lugemisele ja kuulamisele, nagu see siin, minge parem õue, lugege mõnda head raamatut või tehke midagi muud, mis teie enesetunnet parandab! Uudisvoos loksumine seda üldjuhul ei tee. Ka järgnevalt jutuks tulevad teemad on rohkem masendavad kui toredad.

Koroonakriisi mõjust meediale

Lugesin hiljuti Ekspress Grupi majandusaasta aruannet,[2] mida aktsionäride üldkoosolek ei ole veel kinnitanud, kuid kus toodud arvud peavad tõenäoliselt paika. Selle aruande kohaselt oli Ekspressi grupeeringu puhaskasum eelmisel aastal 2,54 miljonit eurot, kasvades aasta varasemaga võrreldes tervelt 80%. Koroonakriisi ehk kehtestatud eriolukorra mõjul toimus siis teises kvartalis tuntav käibelangus, mis jätkus trükiteenuste osas ka edaspidi, kuid digimeedia näitajad püstitasid rekordeid: tellimuste arv kasvas Balti riikides kokku 73%; kogu meediasegmendi käibest moodustavad digimeedia tulud juba 71%; Eestis on Ekspress Grupil enam kui 81 tuhat tasulist, üle 1-eurost digitellimust – see moodustas aasta lõpuks umbes poole kõigist Eesti meediaväljaannete digitellimustest.

2019. aastaga võrreldes kahanes müügitulu peamiselt koroonakriisi mõjul aga kokkuvõttes siiski 4,2 miljonit. Kasum kasvas eelkõige tänu sellele, et kulusid hoiti samal ajal kokku 5,4 miljonit. See hõlmas palkade vähendamist pea kõikides Ekspress Gruppi kuuluvates ettevõtetes. Ühtlasi taotleti aktiivselt toetusi erinevatest riiklikest abimeetmetest. Aasta lõpuks olid taastunud hästi küll digitaalse meedia reklaamimahud, kuid mõnes muus osas oli seis veel üsna nutune. Eriolukorra ajal tekkis ka maksuvõlg, enam kui 1,6 miljonit eurot, mille tasumine jätkub praegu Maksu- ja Tolliametiga sõlmitud maksegraafiku alusel.

Postimees Grupp ei ole börsiettevõte, nii detailset majandusaasta aruannet ei avalikusta, kuid töötas juba varem küllaltki suure kahjumiga. Nende majandusaasta kestab 1. maist 30. aprillini. Eelmisel aastal avaldatud aruande kohaselt oli puhaskahjum 5,6 miljonit eurot, osaliselt väljendus selles juba ka koroonakriisi mõju.[3] Kui 2019. aasta lõpus oli selles kontsernis palgal kokku 776 inimest, siis käesoleva aasta esimeses kvartalis vaid 602. Esmapilgul küll suur arv, aga ka erinevaid väljaandeid ja meediakanaleid on seal palju. Käive on neil nüüdseks siiski taastunud ning isegi ületab veidi koroonakriisile eelnenud taset. Neilgi on toimunud digitellimuste arvu kiire kasv, millega kaasnes paberlehtede tiraažide jätkuv langus.

Eesti Meediaettevõtete Liitu kuuluvate väljaannete, põhitegijad ongi seal just Ekspress Grupp ja Postimees Grupp, digitellimuste arv on eelmise aasta veebruari ehk koroonakriisile eelnenud ajaga võrreldes tänaseks peaaegu kahekordistunud.[4]

Miks on need arvud olulised? Ühest küljest näitavad need muidugi digitaalse klikimeedia võidukäiku, mille kahjulikust mõjust oli juba eelnevalt juttu. Teisest küljest selgitavad aga sedagi, miks leidsid aset ning miks jätkuvad nende suurte meediakontsernidega seotud kanalites ja väljaannetes rünnakud nii Telegrami kui ka Eesti Rahvusringhäälingu veebiportaalide vastu. Asi on mitte niivõrd üksikute ajakirjanike isiklikes kiiksudes, vaid hoopis selles, et käimas on terav konkurentsivõitlus, kus need näiliselt võimsad, kuid tegelikult savijalgadel kõikuvad kontsernid, mille jaoks digimeedia tasulised tellimused ja reklaamitulud on muutunud sisuliselt elutähtsaks, üritavad surmata kanaleid, mis konkureerivad nendega veebis publiku tähelepanu pärast. Ööpäevas on siiski ainult 24 tundi. Ja aeg, mida ka suurimad uudistenarkarid saavad pühendada meediasisu tarbimisele, on paratamatult piiratud.

Usun, et Herman Kelomees, Heliis Raudsik ja teised sellised tuntud Telegrami-vastased meediatöötajad ajavad enda arvates täiesti õiget asja, kuid lõpuks on nad siiski vaid tööriistad kontserni ärihuvide teenistuses. Kui seda tööd ei teeks nemad, teeks seda ilmselt keegi teine. Kaadri voolavus on neis suurtes meediamajades tegelikult üsna suur. Ekspress Grupis vahetub igal aastal enam kui viiendik töötajatest. Üks põhjus on see, et paljud noored ajakirjanikud põlevad kiiresti läbi. Veidi vanemad, kellel on juba väikesed lapsed, leiavad aga sageli tasuvama ja rahulikuma töö näiteks pressiesindaja või kommunikatsioonispetsialistina mõnes riigiasutuses. Nii jäävadki paika peamiselt avalikkuse tähelepanu nautivad edvikud ja siis need inimesed, kes üritavad kasutada meediat relvana mingi oma agenda läbisurumiseks. Selle tulemusel kannatavad aga erapooletus ja objektiivsus.