Poliitikavaatleja Andres Laiapea keskendub Telegramile koostatud igakuises ülevaates “Poliitiline Karussell” ehk POLKA Eesti poliitikaelu peateemadest sel korral apteegireformile ja koroonakriisile. Tuleb välja, et nendel teemadel on huvitavaid kokkupuutepunkte, mis ulatuvad kaugele ajalukku.

PS. Kel lugeda pole mahti, saab artiklit kuulata Laiapea enda poolt sisse loetuna (pleier artikli lõpus).

Lõppev kuu on olnud hea näide sellest, kui kiiresti võib poliitiline päevakord tänapäeva avatud maailmas muutuda. Kui vahepeal ei oleks jõudnud meile kohale koroonakriis, oleks Eesti poliitikaelu peateema praegu tõenäoliselt apteegireform, mis peaks pärast viieaastast üleminekuaega 1. aprillil viimaks lõpule jõudma.

Kui see reform, mille sisuks on ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamine ning apteekide pidamise õiguse jätmine ainult proviisoritele, 2015. aastal Riigikogus heaks kiideti, hääletas selle vastu kõigest kolm saadikut. Riigikogu otsus oli vastuseks Eesti Proviisorite Koja poolt 2014. aastal esitatud kollektiivsele pöördumisele, millega taotletigi ravimiseaduse muutmist ja sellise omandipiirangu kehtestamist, mille kohaselt peab enamusosalus apteegis kuuluma proviisorile. Põhjenduseks toodi, et see kaitseb apteegiteenuse sõltumatust ja kvaliteeti, sest proviisori puhul tasakaalustab ärihuve tema kutse-eetika.

Parlamendi järgmises koosseisus, 2018. aastal, hakkasid sinna pääsenud EKRE esindajad nõudma apteegireformi peatamist, tuues põhjenduseks, et see ähvardab viia eelkõige maal ja väikelinnades asuvate apteekide sulgemiseni ning raskendada ravimite kättesaadavust. Täpselt samal ajal esitas apteegireformi vastu töötanud Eesti Apteekide Ühendus, mis esindas ravimite hulgimüüjatega seotud ketiapteeke ehk nende omanike ärihuve, parlamendile omapoolse kollektiivse pöördumise. Aasta hiljem, vahepeal oli astunud ametisse Riigikogu uus koosseis, järgnes neilt teinegi pöördumine, mille peale Eesti mõjukaima oligarhi Margus Linnamäe taskupoliitikud algatasidki Riigikogus eelnõu apteegireformi tühistamiseks.

Eelmise aasta detsembris hääletas Riigikogu selle eelnõu menetlusest välja, aga tänavu veebruaris algatas EKRE samasisulise eelnõu uuesti. Eesti Apteekrite Liit ja Eesti Proviisorite Koda märkisid selle peale Riigikogu sotsiaalkomisjonile saadetud pöördumises, et kogu Eesti ravimisektor on allutatud paari suurettevõtja kontrollile, kes on muutnud apteegiteenuse osutamise enda jaoks rahapumbaks, takistades normaalset konkurentsi. Üle poolesaja maa-apteekri pöördus ka otse EKRE fraktsiooni liikmete poole, selgitades, et suurim tugi apteegiteenuse pakkumisele maapiirkondades on just see, kui apteegireformil lastakse lõpuks toimida.

Maa-apteekrid tõid oma pöördumises välja, et probleemid algasid siis, kui Riigikogu võttis 1996. aastal kiiresti vastu seadusemuudatused, millega apteekide pidamine muudeti tavaliseks ettevõtluseks, millega võib tegeleda igaüks. Kuni selle ajani olid apteegid osa tervishoiusüsteemist ja neid said pidada ainult proviisorid. Apteegireformi tagasipööramine tähendaks, et jätkub toona alanud trend, mis viib maapiirkondade jäämiseni korraliku apteegiteenuseta. EKRE fraktsiooni liikmeid apteekrite selgitused ei huvitanud. Nemad, Isamaa ja osa keskerakondlastest hääletas ikka Linnamäe ja teiste ravimiturgu kontrollivate suurärimeeste huvides. Tänu keskerakondlaste lõhenemisele ning opositsiooni häältele lükati aga apteegireformi tühistamine ka veebruaris tagasi.

Arvestades seda, et ketiapteekide omanikud on apteegireformile kuni viimase ajani vastu punninud, on tehtud ka reformi toetajate poolt mitmeid ettepanekuid muudatusteks, mis võimaldaksid nüüd sujuvamat üleminekut. Eelmise aasta detsembris, kui reformi tühistamine Riigikogus läbi kukkus, pakkus sotsiaalminister Tanel Kiik välja, et reformi lõpuleviimine võiks toimuda etapiviisiliselt 2023. aasta jaanuariks ja proviisoromandi nõuet võiks täpsustada selliselt, et see võib jaguneda ka mitme proviisori vahel. Apteekrite liit ja proviisorite koda avaldasid sellele toetust, kuid lisasid, et etapiviisiline üleminek proviisorapteekide süsteemile võiks lõppeda 2021. aasta 1. aprilliks.

Käesoleva aasta veebruariks oli keskerakondlane Kiik aga oma ettepanekutest taganenud. Hoopis sotsid (täpsemalt: varem tervishoiuvaldkonna eest ministritena vastutanud Helmen Kütt, Jevgeni Ossinovski ja Riina Sikkut) olid need, kes algatasid jaanuaris eelnõu ravimiseaduse muutmiseks, mis nägi ette etapiviisilist üleminekut järgmise aasta 1. jaanuariks ja võimalust jagada apteegi proviisoromand mitme proviisori vahel (tingimusel, et neile kuulub enam kui 80% üldapteeki omava ettevõtte osadest või aktsiatest ja valitsev mõju ning vähemalt üks neist töötab seal samas üldapteegis juhatajana), aga ühtlasi sooviti kehtestada ka karmimaid karistusi tegevusloa omamisega seotud piirangute rikkumise eest.

Minu meelest olid need kujunenud olukorras täiesti mõistlikud ettepanekud, kuid parlamendis ei toetanud neid keegi peale sotside. Riigikogu sotsiaalkomisjonis tegi ettepaneku see eelnõu tagasi lükata komisjoni keskerakondlasest esimees Tõnis Mölder, kes oli alles detsembris üks apteegireformi tühistamise eestvedajatest. Helmen Kütt, varasem kauaagne Viljandi sotsiaalameti juhataja, kes oli sotsiaalminister aastatel 2014/2015, mil apteegireform heaks kiideti, tegi ettepaneku seda toetada, aga jäi komisjonis toimunud hääletusel üksi. Eelnõu tagasilükkamist toetasid kõik ülejäänud sotsiaalkomisjoni liikmed. Riigikogu täiskogu istungil olid selle tagasilükkamise vastu samuti ainult sotsid.

Nii olemegi jõudnud tänaseks olukorda, kus keset koroonakriisi peaks lõppema apteegireform, mis ähvardab tõesti viia paljude apteekide sulgemiseni. Ravimiameti andmed näitavad loetud päevad enne 1. aprilli, et siis kehtima hakkavatele nõuetele ei vasta 80 apteeki. Samas on praegu menetluses veel hulk taotlusi omandivormi muutmiseks. Lõpuks võib suletavaid apteeke olla alla poolesaja, kuid seegi on suur arv.

BENU Apteek Eesti OÜ tegi ettepaneku apteegireformi lõplik jõustumine (vähemalt valitsuse poolt väljakuulutatud eriolukorra lõppemiseni) ajutiselt peatada, kuid sotsiaalimister Kiik ei pidanud seda vajalikuks. Proviisorite koja juht nimetas BENU ettepanekut nüüd koguni vastutustundetuks ning küüniliseks katseks kasutada eriolukorda ära apteegireformi tagasipööramiseks. See võib ju tõesti nii olla, aga…

Mina olen apteegireformi pooldaja, pean seda põhimõtteliselt õigeks, kuid leian, et praeguses olukorras olnuks mõistlikum selle reformi lõplik jõustumine edasi lükata. Kui valitsus peab uut koroonaviirust COVID-19 tõesti nii ohtlikuks, et selle leviku tõkestamiseks tuli kuulutada riigis välja eriolukord ja kehtestada üsna rangeid piiranguid, jääb tegelikult sügavalt arusaamatuks, miks seda ei tehtud.

Peaks olema ju täiesti selge, et apteegid ongi nüüd ühed peamised kohad, kus võib puutuda kokku veel diagnoosimata nakatunutega, kes otsivad sealt enese arvates rohtu tavalise külmetuse või nohu vastu, kuid aitavad (enese teadmata) levida sellel koroonaviirusel just nendes inimrühmades, keda peetakse kõige haavatavamateks: eakate ja haigete hulgas, kelle organismi vastupanuvõime on mõne teise haiguse poolt juba nõrgestatud. Isegi kui apteegireformi tulemusel paneb 1. aprillist uksed kinni vaid mõnikümmend apteeki, suurendab see nüüd oluliselt inimeste kontsentratsiooni (see tähendab ka ohtu viiruse levikuks) nendes, mis jäävad avatuks.

Uus koroonaviirus ei pruugi küll olla nii surmav nagu senistest andmetest paistab, sest sellesse nakatumine on maailmas täna tõenäoliselt tugevalt aladiagnoositud, kuid selle potentsiaalset ohtlikkust ei maksa ka alahinnata. Gripist tingitud tüsistuste tõttu suri Eestis 2017/2018 hooajal 94 ja 2018/2019 hooajal 57 inimest. Tänavu on surnud (22. märtsi seisuga) kümme, kusjuures nad kõik olid vaktsineerimata. Surijate arv on langenud ilmselt tänu sellele, et hooldekodude elanikud saavad lasta ennast nüüd gripi vastu vaktsineerida tasuta. Teistele maksab see 15-20 eurot. Koroonaviiruse vaktsiini veel ei ole. See muudabki selle paljude silmis nii ohtlikuks, et levivad lausa maailmalõpumeeleolud.

Kesk- ja Lõuna-Ameerikast on leitud säilmeid oma aja kohta suurtest linnadest, mis sealsete põliselanike poolt mingil seletamatul põhjusel hüljati, aja möödudes džunglisse mattusid ja unustati. Ühe hüpoteesi kohaselt viis nende mahajätmiseni see, et linnade kasvades muutus järjest keerulisemaks nende varustamine toiduainetega. Ümberkaudsed maad kurnati välja ja varustusteed venisid lõpuks lihtsalt liiga pikaks. Teise hüpoteesi järgi aga põhjustasid linnade hülgamise suured haiguspuhangud, mida ei suudetud seal kuidagi kontrolli alla saada. Tõenäoliselt võis määravaks osutuda kombinatsioon mõlemast.

Kas meie tsivilisatsiooni võib tabada nüüd samasugune saatus? Kas inimkond jääb ellu vaid hajutatud suguharudena, kes elavad üksteisest eraldatuna mingisuguse kogukondliku autarkia tingimustes? Ei usu. Vahepeal on siiski toimunud tehnoloogia ja arstiteaduse, aga ka ühiskondlike struktuuride märkimisväärne areng. Kohati võib-olla ka taandareng.

Meditsiinidoktor Jaak Uibu, kes oli aastatel 1989-1991 Eesti peasanitaararst ja tervishoiuministri asetäitja, leidis ajalehes Tartu Postimees, et meil puudus nüüd valmisolek koroonaviiruse epideemiaks, sest 1997. aastal likvideeriti Profülaktilise Meditsiini Instituut, kus tehti rakendusliku iseloomuga teadustööd epidemioloogia, viroloogia, mikrobioloogia ja hügieeni valdkonnas. Tema hinnangul on toimunud Eestis epidemioloogia allakäik, taandareng, mis nüüd kriisi puhkedes valusalt tunda andis.

Probleemi juured ulatuvat seega tagasi samasse aega, kust hakkasid arenema need hädad, mille lahendamiseks on mõeldud apteegireform. Eestis oli toona võimul paremtsentristlik valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus. Koonderakond saatis ennast mõned aastad hiljem laiali. Valimisliidu teisest poolest sai aga Rahvaliit, mis kujundati hiljem ümber EKRE-ks. EKRE tugev vastuseis apteegireformile väljendas seega ka suurt poliitilist järjekindlust – Linnamäe ja teiste suurärimeeste huve kaitstes võideldi ühtlasi sellise süsteemi säilimise eest, millele panid kunagi aluse EKRE enda poliitiliste eelkäijate valikud. Nii et kui EKRE poliitikud ning kõrgepalgalised propagandatöötajad otsivad nüüd süüdlasi, kellele näpuga näidata, peaksid nad vaatama ka peeglisse.

Aga küsimus ei ole muidugi ainult ühes erakonnas, vaid laiemalt valitsevas neoliberaalses ideoloogias ehk pettekujutelmas, et asjad toimivad pea igas valdkonnas kõige paremini siis, kui need jäetakse turujõudude hoolde ning riigipoolne sekkumine on võimalikult väike. Alati see nii ei ole. Eriti just väikestel turgudel võivad kujuneda välja sisuliselt eramonopolid-kartellid, mis tegelikult pärsivad (kuritarvitades oma domineerivat positsiooni) vaba konkurentsi. Sellisel juhul on riigipoolne sekkumine rangemate regulatsioonide kehtestamise kaudu õigustatud, ja ka vajalik.

Palju on kritiseeritud nüüd Terviseametit. Toodud välja, et selle 2017. aastal ametisse astunud peadirektor ei oma meditsiinialast ettevalmistust. Ta on õppinud haldusjuhtimist, töötas varem pikalt kodakondsus- ja migratsiooniametis ning mõned aastad politsei- ja piirivalveametis. Kindlasti võiksid selliste valdkondlike asutuste juhid tulla vastava valdkonna spetsialistide hulgast. Poliitilisel tasandil ehk ministrite tasemel võib erialane seotus oma vastutusvaldkonnaga kujuneda aga ka probleemiks, sest tegelikult käib pea igas valdkonnas tsunftisisene võitlus piiratud ressursside pärast.

Uibu tõi oma artiklis välja, et Profülaktilise Meditsiini Instituudi “likvideerimine toimus Eesti tippteadlaste soovitusel, kelle hinnangul oli asutuse teadustase rahvusvahelises plaanis nõrk, aga vajaduspõhisust ei arvestatud, otsustas tippteadlaste rahaarmastus.” Sotsiaaliministriks oli sel ajal Tiiu Aro, kes töötas varem Tartu Ülikooli naistekliinikus. Tema allkirja kannab määrus, millega Tallinnas asunud Profülaktilise Meditsiini Instituut liideti Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudiga. See pika ja lohiseva nimega asutus pandi hiljem kokku veel kahega – nii sündis 2003. aastal Tervise Arengu Instituut.

Tervise Arengu Instituut teeb kahtlemata väga tänuväärset tööd ja seal on tegelikult olemas ka eraldi epidemioloogia ja biostatistika osakond, aga tähelepanu nendele teemadele on olnud vahepeal ilmselt tõesti väiksem kui siis, mil Uibu juhtis nõukogude ajal loodud sadade töötajatega sanitaar-epidemioloogiateenistust, mis reorganiseeriti 1990-ndatel tervisekaitseteenistuseks. Tervisekaitseinspektsiooniks, mille peadirektoriks Aro 1999. aastal sotsiaalministri kohalt lahkudes asus.

2010. aastal sündis Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide Teabekeskuse ühendamisel Terviseamet. Aro jätkas ka selle juhina. Kuni 2017. aastani, mil ta astus Reformierakonda, kandideeris kohalikel valimistel ja valiti Saaremaa vallavolikogu juhiks. Seega asub ta praegu ühes koroonapuhangu kohalikus epitsentris. Intervjuus Kadi Raadiole tunnistas Aro avameelselt, et tema varasem töökogemus on tulnud selles kriisis pigem kahjuks. Näiteks usaldas ta Terviseameti endise juhina märtsi alguses sellest asutusest tulnud seisukohta, mille kohaselt ei olnud põhjust jätta Saaremaal ära Itaalia-Eesti võrkpallikohtumist. Ilmselt just selle kohtumisega seoses pääses viirus Saaremaale ja hakkas kiiresti levima.

Kohalikud võimud tahtsid kohtumise esialgu ära jätta, kuid mõtlesid Terviseametilt saadud ametliku seisukoha tõttu ümber. Vallavanem Madis Kallas, kellel diagnoositi hiljem ka endal nakatumine koroonaviirusesse, selgitas Eesti Ekspressile: “Mind veendi ümber. Tiiu Aro ütles, et peame lähtuma sellest, mida professionaalid ütlevad.”

1996. aastal, kui kaotati apteekide proviisoromandi nõue, oli sotsiaalministriks reformierakondlane Toomas Vilosius, kes töötas enne poliitikasse sukeldumist pikemat aega kirurgina, tõustes ühtlasi Haapsalu keskhaigla peaarstiks. Aro kandideeris 1999. aasta parlamendivalimistel Koonderakonna nimekirjas, pärast selle kadumist paaril korral Keskerakonna ridades, aga Vilosius kuulub Reformierakonda alates selle asutamisest. Peaministriks oli siis Tiit Vähi, Koonderakonna juht, kes tõusis üsna varsti pärast poliitikast lahkumist Silmet Grupi etteotsa.

RAS Silmet ärastamine leidis aset 1997. aastal, üht võtmerolli mängis seejuures Margus Linnamäe. Kui Vähi suundus 1999. aastal Silmet Grupi nõukogu esimehe kohalt juhatuse esimeheks, sai uueks nõukogu esimeheks just Linnamäe. See oli aeg, mil pandi (riigi omandisse kuulunud varade ärastamise teel) alus Eesti tänaste oligarhide varandustele. Silmet erastati (ajakirjanduses ilmunud teadete kohaselt) võltsitud garantiikirju kasutades.

Neil, kes on jõudnud seda juttu siiamaani jälgida, on tekkinud võib-olla küsimus, mis on kõigel sellel pistmist Eesti tänaste probleemidega. 1990-ndad on ju ammu möödas. Apteegireformi enam tagasi ei pöörata. Milleks seda kõike meenutada?

Esiteks, oligarhide mõju ei ole meil kuhugi kadunud. Apteegireformiga said suured ravimiärikad küll napilt vastu näppe, aga saabuva majanduskriisi tingimustes muutub kohalik ajakirjanduslik-poliitiline kompleks tõenäoliselt taas kuulekamaks oma leivaisadele. Seda lihtsalt põhjusel, et kriisi süvenedes suureneb järsult konkurents tööjõuturul – ajakirjanikud ja poliitikud muutuvad ettevaatlikumaks, et mitte kaotada kättevõidetud kohti, sest ebakindlates oludes on inimestel uusi sissetulekuallikaid raskem leida. Täna ei puhkeks Postimehe töötajate hulgas enam mingit mässu. Kõik on õnnelikud, kui kriisi mõju neile piirdub suure palgakärpe, mitte koondamisega.

Ajaloost on teada, et sellistel murrangulistel ajajärkudel on toimunud alati suur varade kantimine ja sahkerdamine. 1990-ndad tulevad nüüd ilmselt tagasi ka selles osas. Valitsuse plaanid teha kriisi leevendamiseks Eesti majandusse suuri rahasüste on ühest küljest küll täiesti mõistetavad, aga teisest küljest valitseb nüüd eriti suur oht, et avalikke vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt. See tähendab teatud väikese ringkonna, kelle kätte on juba niigi koondunud suur osa kohalikust kapitalist, veelgi suuremaks rikastamiseks. Sellises olukorras on sõltumatut, kriitilist ajakirjandust vaja rohkem kui kunagi varem, kuid praktikas saab seda olema järjest vähem.

Eelmise aasta aprillis kirjutas Eesti Ekspress seoses siis äsja möödunud valimistega, et esineb suur anomaalia Isamaa ja EKRE poolt deklareeritud reklaamikulude ja uuringufirma Kantar Emor poolt mõõdetud reklaamimahtude vahel, mis näib viitavat nende parteide varjatud rahastamisele. Iisraeli peaminister Binyamin Netanyahu anti hiljuti kohtu alla samalaadse skeemi tõttu, mis hõlmas kokkuleppeid riigi suurimaid päevalehti kontrollivate oligarhidega, et teda kujutataks meedias positiivsemas valguses. Eestis lunivad suured meediakontsernid nüüd ise valitsuselt toetuspakette, mis mõjutaksid ilmselt vältimatult ka nende ajakirjanduslikke käsitlusi. Kes maksab, see tellib muusika.

Teiseks, tänaste otsuste mõju võib anda ennast tunda alles aastate pärast. Apteekide proviisoromandi nõudest loobumine ei viinud üleöö olukorrani, kus muutus aktuaalseks selle taastamine. Profülaktilise Meditsiini Instituudi ning sanitaar-epidemioloogiateenistuse järk-järguline demonteerimine süsteemi korduva reorganiseerimise ja optimeerimise käigus pani küll muretsema erialaspetsialiste, kuid ei ületanud enamasti isegi uudistekünnist. Meditsiinivaldkonna krooniline alarahastatus ei olegi ju enam ammu mingi uudis – kärbitud on kõikjalt, kust vähegi võimalik, aga kriisiolukorras maksab nö. rasva puudumine karmilt kätte.

Meedia on võrrelnud uut koroonaviirust Hispaania gripiga, mille ohvriks langes 1918-1920 maailmas kokku kordades rohkem inimesi kui siis äsja lõppenud maailmasõjas. Rahandusminister Martin Helme spekuleeris valitsuse pressikonverentsil tuhandete või lausa kümnete tuhandete hukkunutega. Rahustades samas inimesi, et paanikaks ei ole põhjust, sest valitsus tegutseb. Uus koroonaviirus näib küll olevat palju ohtlikum kui tavaline gripp, aga kui selle levikut suudetakse ohjeldada, ei pruugi selle tõttu Eestis surra nüüd rohkem inimesi kui mõnel varasemal aastal grippi.

Eesti on olnud grippi suremuselt Euroopas juba pikalt esirinnas ning ühtlasi ka ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus eakaid ja teisi riskigruppe ei vaktsineerita tasuta. On ilmselge, et nende asjaolude vahel valitseb kausaalne seos. Vaktsineerida tuleks teatavasti igal aastal. Kui hooldekodude elanikke nüüd tasuta vaktsineerima hakati, langes kohe ka suremus. Gripiga seotud ravikulud võtsid eelmisel aastal haigekassa eelarvest üle kolme miljoni euro. Veelgi laialdasem vaktsineerimine, mille tulemusel väheneks haigestumine, aitaks kokkuvõttes säästa ilmselt ka raha, mitte ainult inimelusid. Haigekassa tahab küll võimaldada seda edaspidi tasuta kõigile üle 65-aastastele, aga millal see ükskord juhtub, ei ole teada. Jääb ainult üle loota, et praegune koroonapaanika avab lõpuks rahakraanid ka selle jaoks.

Probleem on muidugi selles, et Eestis ja maailmas laiemalt koroonaviiruse leviku ohjeldamiseks rakendatud meetmed ähvardavad tõmmata majanduse nii kooma, et selle paugu mõju saab olema palju suurem ja laastavam kui koroonaviirusel endal, aga sellel teemal peatun pikemalt juba järgmisel kuul, kui olukord on muutunud veidi selgemaks.

Andres Laiapea

Foto: erakogu