“Poliitilise Karusseli” (POLKA) kümnendas osas jutustab radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea kõigepealt ühe vana muinasjutu, peatub USA presidendivalimiste mõjul poliitilistele jõujoontele Eestis, räägib Eesti valitsuse kohalikus peavoolumeedias suurema tähelepanuta jäänud otsusest kuulutada “Jumala partei” terroristlikus organisatsiooniks ning ennustab, et Eesti järgmiseks presidendiks valitakse Ülle Madise.

Artikli all on võimalik POLKA´t kuulata ka Andres Laiapea enda esituses.

Üks vana ja tuntud idamaade muinasjutt räägib, et Kaldea kuningas Belsassar korraldas kord suure peo. Kui seal oli juba ohtralt veini joodud, kasutades selleks templist toodud kuld- ja hõberiistu, ning ebajumalaid kummardatud, ilmus järsku nähtvale käsi, mis kirjutas seinale: menee, menee, tekeel, ufarsiin. Kuningas ehmatas ning lasi kutsuda kohale nõiad ja tähetargad, et nad selgitakseid talle nende sõnade tähendust, aga… ei osanud neist keegi seda kirja lugeda. Lõpuks toodi kuninga ette Taaniel, Juuda vangide hulgast, kelle arusaamist, taipu ning erilist tarkust oli Belsassari isa Nebukadnetsar kunagi kõrgelt hinnanud. Taaniel meenutas, et Jumal oli andnud Nebukadnetsarile kuningriigi ja võimu, au ja hiilguse, aga kui ta süda suurustas ja ta vaim muutus ülemeelikuks, tõugati ta oma kuninglikult aujärjelt, aeti ära inimlaste hulgast ja pidi elama nagu loom, kuni ta mõistis, et inimeste kuningriiki valitseb Jumal, kes tõstab selle üle, keda tema tahab. Taaniel märkis, et Belsassar teadis kõike seda, kuid ei alandanud oma südant, vaid tõusis taevaisa vastu, prassis ja ülistas ebajumalaid – seetõttu saatiski Jumal käe, mis kirjutas seinale need sõnad. “Menee” tähendas, et Jumal oli lugenud ära tema kuningriigi päevad ja teinud sellele lõpu. “Tekeel” tähendas, et teda oli kaalutud ja leitud kerge olevat. “Ufarsiin” tähendas, et tema kuningriik oli tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele. See oli prohvetlik ennustus. Veel samal ööl Belsassar tapetigi.[1]

See lugu salapärasest kirjast seinal on meile tuntud Piiblist, kuid selle analooge leiab tegelikult juba varasemast ajast. Loo moraal seisneb lühidalt öelduna selles, et valitseja, kes võlgneb oma positsiooni Jumalale, peaks jääma alati alandlikuks, mitte muutuma kuidagi hooplevaks ja üleolevaks. Tänapäeval ei usu Jumalasse muidugi enam isegi paljud neist, kes nimetavad ennast kristlateks, kuid see sõnum peaks olema siiski igaühele arusaadav. Piiblist võib leida selle ka lühemas sõnastuses: “Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.” (Õp 16:18)

Nii. Moraalijutlus on peetud. Nüüd räägime poliitikast.

Märkisin oma eelmises ülevaates, ligi kuu aja eest, et mulje, nagu oleks valitsuskriis Eestis läbi, võib osutuda petlikuks. Sama mõtet tuleb korrata ka täna. Eesti Päevaleht ja Delfi valisid vahepeal EKRE esimehe Martin Helme küll Eesti kõige mõjukamaks inimeseks,[2] kuid tegelikult on EKRE püsimine valitsuses muutunud ebakindlamaks kui kunagi varem. Ja see ei ole enam mingi mööduv pinnavirvendus. Kui EKRE suudab jääda võimule vähemalt nii kauaks, et nende lubatud abielureferendum kevadel tõesti toimub, on see tõeline poliitiline meistriklass, sest tähtede seis muutub nende jaoks lähematel kuudel järjest ebasoodsamaks.