Foto: Andres Tennus / Tartu Ülikool

Teeme kohe alguses ühe väga olulise asja selgeks – me ei eita viiruse olemasolu, vaid kahtleme väga sügavalt selles, et praegu laastab maad pandeemia ehk laustaud, millest vabanemise ainsaks võimaluseks ja õiglaseks hinnaks on ühiskonna sulgemine ja piirangud.

Terviseamet ja kohalikud meediahiiud teatavad, et viimase kahe nädala jooksul tuvastati päevas keskmiselt 653 koroonaviirusesse nakatunut. Jätame korraks kõrvale fakti, et PCR-testiga ei saa määrata, kas inimene on nakatunud (ja nakkusohtlik) või mitte, sest see test ei suuda eristada n-ö elus viirust ja surnud viiruse jääki. Kuid oletame, et see number (653) reaalselt näitabki seda, kui palju inimesi on nakatunud. Kui see number 653 jagada Eesti rahvaarvuga (1 329 000), siis saame tulemuseks 0,049% inimestest. Ütleme, et kui inimene on haige/isolatsioonis keskmiselt 2 nädalat, siis laias laastud samal ajal võivad haiged olla 14 korda see arv inimesi, mis teeb 0,7% rahvastikust. See tähendab, 99,3% inimestest on terved (või vähemalt teadaolevatel andmetel koroonavabad).

Aga milleks on siis vaja teha sellist hirmukampaaniat?

Haiglad on ülekoormatud!?

Meedikute, eriti haiglaõdede puudus ei ole pelgalt viimase aasta probleem ja selles ei ole süüdi koroona. See on viimaste aastakümnete probleem, mille on loonud muu hulgas nigelad palgatingimused meil ja mitmekordse sissetuleku võimalus Skandinaavia riikides, mis põhjustab professionaalide Eestist lahkumise. Talvised hooajad, eriti suurte gripilainete ajal, on korduvalt meie meditsiinisüsteemi proovile pannud. Jah, meie meedikud ongi tublid ja tunnustamist väärt! Aga seda mitte ainult koroonaajal, vaid igal ajal! Ja viimane aasta on eriti teravalt näidanud, kui oluline on see süsteem korda teha. Alles eile pööras õdede palgaküsimusele tähelepanu ka ERR.

Kunstlik pandeemia on läbi!

Kunstlikku pandeemiat jätkab ainult punnitatud arvudega mängimine pideva hirmutamistaktika ja ähvardustega stiilis “kui ei vaktsineeri ja maski ei kanna, oled potentsiaalne mõrvar” à la Popov. Kui pandeemia tõestamine vajab kodanike veenmiseks selliseid piiranguid ja ähvardusi, siis pole see enam pandeemia, vaid plaandeemia.

Meie juhid pole enam ammu tundnud huvi elanikkonna tervise pärast. Vaimse tervise drastilisest halvenemisest ja laste enesetappude arvu suurenemisest rääkimine on pigem tabu, tervisliku toitumise ja liikumise olulisusele rõhumisest rääkimata. Meie ekspertide selgitused ja hämamised, sh vigased mudelarvutused, on pehmelt öeldes segadust külvavad!

Valitsuse teadusnõukoja juht Irja Lutsar ütles Delfile, et tema lähinädalatel riiki avama ei kiirustaks. Iga inimene teab, et kevade ja suve saabumisega kaovad hooajalised haigused. Kadusid ka eelmisel kevadel, kui keegi eriti maski ei kandnudki.

Austatud professor Lutsar, te ise rääkisite alles pool aastat tagasi (ja tegelikult varemgi), 2020. aasta lõpus Delfi otsesaates uuringust, mis näitas, et viirusetõrje meetmed ei aita tegelikult isegi siis, kui nende järgimist hoolega kontrollitakse:

Mille põhjal te nüüd väidate, et piiranguid pole mõtet veel maha võtta?

Kuidas ühiskond sai siiani eksisteerida ilma maskide ja piiranguteta?

Kas piirangutest ja maskidest on olnud reaalset kasu? Äkki tekitavad nad hoopis kahju? Mis on vaja selleks, et saaksime pöörduda tagasi maskivabasse ühiskonda? Miks on Tallinnaga samal laiuskraadil asuvas Stockholmis maskidega inimesed pigem haruldane nähtus?

Ja kas on olemas reaalseid, vettpidavaid teaduslikke tõestusi, et asümptomaatiline ehk terve inimene teeb teisi haigeks?

Milleks me vaktsineerime, kui uuringute põhjal vaktsiin on äärmisel juhul sama hea kui läbipõdemise teel tekkinud immuunsus? Lisaks on nii erinevad arstid maailmas kui ka WHO teatanud, et tõestust, et vaktsineerimine aitaks viiruse levikut peatada, ei ole.

Kui 99,3% rahvastikust on terved (ja osa nendest juba saavutanud loomuliku immuunsuse kas praeguse või mõne varasema koroonaviiruse läbipõdemise tõttu), siis miks on vaja kõiki vaktsineerida? Eriti kui ka vaktsiinidel on kõrvaltoimed?

Mis aitaks koroonaviirusel vähem ja ohutumalt mutanteeruda – kas loomulik läbipõdemine või see, kui aina enam ja enam maha surume ja vaktsineerime? Esimesed gripivaktsiinid töötati välja ca 70 aastat tagasi – kas gripp kadus? Alles 2017–2018  oli üle maailma suur gripilaine.

Kas te tõesti siiralt usute, et kui kogu rahvastik vaktsineerida, aidates samal ajal farmaatsiatööstusel saavutada rekordkasumeid, siis meie riik saab lõpuks vabaks? Mida te sellisel juhul soovitate – kui suur protsent rahvastikust peaks end vaktsineerima, et riik avatud oleks ja kui tihti nad peavad seda protseduuri kordama?

Muide, Stanfordi ülikooli lugupeetud professor dr John Ioannidis leidis oma hiljutises uurimistöös, et 0,14-0,26% fataalsusega koroona ei ole ohtlikum kui hooajaline gripp.

Kas loogika eiramine on uus normaalsus?

Hea Irja Lutsar, kas Te ise suudaksite ette kujutada olukorda, et aastal 2019 oleksite pidanud seletama kellelegi täie tõsidusega, et 99,3% inimestest ei saa elada normaalset elu, sest 0,7% inimestel on terviseprobleeme ja sedagi ainult tuginedes testimismeetodile, millega ei saa tuvastada, kas inimene on nakatunud/haige või on tegu nakkusohutu viiruse jäänukiga? Jutt käib mingisugusest promillist – fookus reaalsetelt elulistele asjadele on täiesti vale (loe: tagurpidi). Kuidas sellist olukorda kellelegi loogiliselt seletada?

Kui see olukord oleks tundunud naeruväärne aastal 2019, siis miks peaks see näima loogilisena aastal 2021?

See, mis toimub, on täielikult igasuguse loogika ja kaine mõistuse vastane!

Pole vahet, kas see protsent on 99,3 või 95 või 97. On fakt, et julgelt üle 90% inimestest on terved või koroona ja kõigi eelnevate aastate külmetusviiruste (mille hulgas olid ka koroonaviirused) kiuste elama jäänud ja nemad peavad kannatama hirmukampaania, maskide, piirangute, tsensuuri, keeldude ja möödunud nädalal isegi arreteerimise all.

Kas te tõesti imestate, et osa inimeste jaoks tundub selline “uus normaalsus” ebaloomuliku diktatuurina?

Millal hakkavad Eesti teadlased uurima näiteks Suurbritannia ja Rootsi ametikaaslaste eeskujul, kas koroonameetmetest tulenevad kahjud võivad ületada (ja selgub, et ületavadki) neist tulenevad kasud? Või kas siin loodetakse jõuda vastupidiste tulemusteni? Millal tunnistatakse, et olukorda on kogu maailmas poliitiliselt julmalt ära kasutatud?

Kes vastutab riigile ja rahvale tehtud miljarditesse küündiva kahju ning vaimse terrori eest?

Miks kardetakse koroonameetmete teemalist avalikku arutelu? Ja kui seda ei kardeta, siis miks seda valdavalt ei toimu?

Hando Tõnumaa