Esmaspäeval arutati Riigikogu majanduskomisjonis Balti riikide kokkulepet, mis kohustab kõiki osapooli Rail Balticu (RB) raudteeühendust välja ehitama isegi juhul, kui Euroopa Liit toetusmäära vähendab. Eesti jaoks pöördumatult siduv kokulepe tahetakse sõlmida 31, jaanuaril, enne RB tasuvusuuringu valmimist. Ehk maakeeli öeldes – peremees otsustab võtta hiigellaenu, mille tagasimakse jääb osalt ka tema laste ja lastelaste kanda, kolm kuud enne selle äri, mille jaoks ta laenu võtab majandusliku tulususe väljaselgitamist. Kõlab loogiliselt? Mkm…

”

asuvusuuringut pole mõtet ära oodata, sest leping ei sätesta kuskilt tasuvusuuringut kokkuleppe alusena,” sõnas Rail Balticu projekti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi koordinaator Kristjan Kaunissaare. Aaaaa… Ehk siis meie praeguste riigiametnike – muuseas seda teemat koordineerima palgatud ametnike arvates äri tasuvus pole kuidagi seotud äri jaoks rahaliste kohustuste võtmisega. Eesmärgiks näib seega olevat iga hinna eest see lepe sõlmida, rahajõed Euroopast voolama panna ja siis kohe kopad maasse lüüa. Kuhu nii kiire nii järsku hakkaks? Mis takistab tasuvusuuringute äraootamist ja siis lepingute rahulikku, korralikult rahvale argumenteeritud ja kommunikeeritud sisuga allkirjastamist?

Kas 800 või 633 miljonit?

Veel huvitavamaks läheb, sest samas Ärilehe uudises, mis väidab, et Eesti soovib sõltumata Euroopa Liidu toetustest Rail Balticu valmis ehitada, ütleb Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna nõunik Maris Lahtmets: “Juba ühe riigi väljumine põhjustaks teistele suurt majanduslikku kahju. Juhul, kui projekt katkestada, siis peaksid Balti riigid maksma juba praegu Euroopa Liidule tagasi 800 miljonit eurot.” Stop!

Neljapäeval, 26. jaanuaril, vastas Mari Lahtmets järelepärimisele selle summa kohta, et tema suhu oli pandud Kristjan Kaunissaare poolt öeldu ja see oli ekslik info, mida talle (Mari Lahtmetsale) ei antud ka kohapeal võimalust parandada, kuigi ta andis selleks märku. Praegu on Ärilehe webis ka see ära parandatud. “Toetust RB ühisprojektidele on sõlmitud rahastuslepete kohaselt eraldatud kuni 633,5 mln €. Sellest on praeguseks toetuse saajatele (RB ühisettevõte ning Eesti, Läti ja Leedu transpordivaldkonna eest vastutavad ametkonnad, sh Eestist MKM) kantud üle üksnes väike osa vastavalt tegevuste elluviimise ajakavale. Summat, mida ei ole välja makstud, ei saa tagasi nõuda.” Kommenteeris Lahtmets.

Kui me RBst sellisel kujul loobume jääb see raha lihtsalt kasutamata, on need, kes usuvad, et Eesti pole end siiski veel lõplikku rahavõrku mässinud, optimistid. Küll aga tõdevad nemadki, et kui me RB projekti allkirjastame ja sellega praegusel kujul edasi läheme, siis võtame kohustuse enda – Eesti maksumaksjate – taskust 4 miljardit välja käia. Või isegi rohkem.

Vedelevad miljardid

Koidula piiripunktis asuvas rongide ümberpööramisjaamas, mille eelmine president kauneimaks infrastruktuuriga ehituseks tituleeris, manööverdab täna heal juhul mõni rong. Aga maksis see monstrum miljard! Selle asemel oleks meil olnud Tallinn-Tartu maantee täisneljarealisena valmis. Sel aastal hinnati sama suure aplombiga rajatud “meie majandust hüppeliselt elavdava infrastruktuuriettevõtte” Saaremaa Sadam varade väärtus alla 6,6 miljonilt 0,65 miljonile eurole.

2016.a. veeti Eesti Raudteel vaid 12,5 miljonit tonni kaupu. Põhja-Lõuna suunalist, nn “Rail Baltica” marsruudil kulgevat, piiriülest raudtee kaubavedu ei toimunud üldse. Võrdluseks, et kümne aasta eest oli EVR-i kaubavedude mahuks 44,4 miljonit tonni. Praeguse olemasoleva raudtee kahjumiks kujunes 2015 aastal -6,3 miljonit eurot. Raudtee jätkusuutlikkuse tagamiseks peab raha, mida raudtee ülalpidamiseks teenida ei suudeta, maksma maksumaksja.

Ometi soovib praegune valitsus nagu soovis ka eelmine valitsus isegi juhul kui EL-st järgmiseks eelarveperioodiks piisavalt raha ei laeku, ehitada uut trassi maksumaksja raha eest. Kaupa, mida vedada Euroopasse pole. Olemasolev raudtee on kahjumis ja maksurahast ülalpeetav. Samas raiuvad otsustajad kui rauda: Kui tulevased tasuvusanalüüsid ja äriplaanid meile ei sobi, siis ikka ehitame edasi. Ainuke, mida me muuta saame, on RB valmimise tähtaeg! Kuidas pole võimalik muuta otsust, mis on juba ette teades meile kahjulik? Või oleks õigem küsida, miks pole selle otsuse muutmine enam võimalik?

Mäng hirmul ja ahnusel

RB palgaliste eestkõnelejate argumendid vahelduvad nagu aprillikuu ilm. Erinevatel aruteludel ütleb Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium erinevaid asju. Kord on Soome kaupade transport kõige olulisem, siis jälle tekib küsimus, et miks eesti maksumaksja selle kinni peaks maksma. Kord on hea ühendus Euroopaga kõige olulisem, siis selgub, et RB lõpeb tegelikult Leedu-Poola piiril ja Poola raudtee arengukavas aastani 2030 pole õrna uitmõtetki baltlaste kiireks kuhugi Euroopa suunas edasi viimiseks. Seega 230 km/h kiirusega rikkakasaamise lubadused ei päde.

Siis tuuakse mängu hämarad “julgeoleku” argumendid, mille ümberlükkamiseks piisab paarist praegu Süürias kasutatavast mehitamata lennukist – üks pomm keset trassi ja kogu isamaasõjaeelne strateegia on 10 minutiga läbi. Viimases hädas toovad kiire poliitilise otsuse vajajad välja täiesti sisutu argumendi “kui RB valmis ei saa, siis juuakse šampust Moskvas.” Kujutan elavalt, kuidas argumentide segapudrust läbi käinud Arktika koridri kaudu kiiresti 230 km/h Poola piiri suunal kihutav jääpank jõuab ainult Moskvani, sest meil pole raudteed, mille kaudu see jää ülehelikiirusel Poola piirile sulama viia, niisis jääb üle sellega vaid šampus külma panna. Vene kaart on eesti ajaloost tuntuim arhetüüpse vaenlase kujuga mängimine. Kuid kasutada rahva arhetüüpset hirmu vastuseks rahva soovile oma maal toimuva ja meie lapsi ning lapselapsi puudutava rahalise kohustuse vastuvõtmise survestamiseks, on poliitikute poolt ikka äärmiselt küüniline.

Niisiis, kuhu meil kogu selle puuduoleva argumentatsiooni ja poliitiliste klišeede segadikus ikka veel nii kiire on? Ja miks näivad otsustajad kartvat algselt Rail Balticu ideeks olnud olemasoleva raudteevõrgu rekonstrueerimise plaani nagu vanapagan välku? Miks on iga hinna eest, hoolimata majanduskalkulatsioonide, kaubavoogude ja strateegiliste põhjenduste puudumisest oluline rajada täiesti uus trassikoridor Pärnu suunal? Olemasoleva trassi renoveerimise kuludesse saab oluliselt vähem peita “kadunud miljoneid”, kui neid kruusa kujul uuel trassil kontrollimatult sohu mattes.

Lihtne. Hirmutavalt lihtne. Öelge palun keegi mulle, kasvõi mõne vettpidava faktipojaga oma ütlust toetades, et mul pole praegu õigus!

Kui soovid samuti 31. jaanuaril toimuva lepingu allkirjastamise peatamist, siis saad oma hääle anda petitsioonile leheküljel rahvaalgatus.ee

Inga Raitar,kirjanik ja imagoloog