Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis, et koroonapassi nõue piiras küll mitmeid põhiõigusi, kuid sedalaadi piirangud võivad põhimõtteliselt olla vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest, teatas riigikohtu pressiesindaja Arno Põder esmaspäeval.

Valitsus andis eelmise aasta mais ja augustis koroonaviiruse leviku ohjeldamiseks välja kaks korraldust (nr 212 ja 305), mis tuginesid NETS-ile. Esimesega kehtestati muu hulgas karantiininõuded lähikontaktsetele ja teisega pandi paika piirangud paljudele avalikus ruumis toimuvatele tegevusetele – näiteks huvikoolides, toitlustusasutustes, spordiklubides, veekeskustes ning avalikel üritustel ja koosolekutel viibimisele.

Mõlemas korralduses oli ette nähtud, et piirangutest on vabastatud koroonatõendiga ehk koroonapassiga inimesed, kes on läbinud vaktsineerimiskuuri, vaktsineerituga võrdustatud või haiguse eelnenud 180 päeva jooksul läbi põdenud.

52 inimest ja kolm äriühingut esitasid halduskohtule kaebused, milles leiti, et korraldused piiravad põhiseadusevastaselt nende õigusi. Kaebuse esitanud inimesi ühendas see, et neil polnud koroonatõendit. Toitlustuse, kirjastamise ja sõiduõppega tegelenud äriühingud olid aga seisukohal, et koroonatõendi nõue ja nende kohustus seda kontrollida piirab ettevõtlusvabadust.

Halduskohus rahuldas tänavu 31. mai otsusega kaebused ja taotles riigikohtult, et korralduste aluseks olnud NETS-i normid tunnistataks põhiseadusevastaseks. Esimese astme kohtu hinnangul polnud normid piisavalt täpsed ja selged, ega määratlenud täidesaatva võimu tegevuse piire. Korraldustes ette nähtud tõsised põhiõiguste piirangud oleks tulnud halduskohtu arvates kehtestada seadusega, mitte valitsuse õigusaktiga.

Riigikohus märkis ka, et valitsuse korraldustega kehtestatud piirangud riivasid kahtlemata paljusid põhiõigusi, nagu liikumis- ja ettevõtlusvabadus, õigus haridusele, õigus vabalt valida elukutset ja töökohta ning võrdsuspõhiõigus.

Piirangud olid nii laiaulatuslikud, et võisid võtta kaebajatelt õiguse otsustada ise oma elukorralduse üle. Kitsenduste raskust ei vähendanud seegi, et inimene võis mõnele tegevusele asenduse leida. Piiratud tegevuste väärtus ei sõltunud ainult nende sisust – õppimine, sportimine, söömine, muusika kuulamine jms –, vaid ka läbiviimise kohast ja viisist ning vahetust iseloomust, sealhulgas võimalusest suhelda teiste inimestega.

Riigikohus ei nõustunud valitsuse väitega, et piirangud olid väheintensiivsed. 

Kuna piirangud olid ulatuslikud ja inimene sai neist vabaneda üksnes haiguse läbipõdemise või vaktsineerimise teel, kehtestasid korraldused sisuliselt kaudse vaktsineerimisnõude, sekkudes inimese kehalisse puutumatusesse, lisaks võivad vaktsineerimisega kaasneda terviseriskid.

Kokkuvõttes otsustas riigikohus, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, seadus polnud liialt ebaselge ja valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi.

See ei tähenda siiski, et seadusandja ei peaks püüdma edaspidi NETS-i täpsustada, eriti just uute võimalike koroonapuhangute kontekstis. Normid, millega epideemia algusfaasis võib olla võimalik leppida, ei pruugi pikalt kestva kriisi jätkudes ja haigust puudutavate teadmiste lisandudes olla enam piisavalt täpsed.

Põhiseaduslikkuse järelevalve ja kaebuste lahendamine põhikohtuasjas toimuvad üksteisest eraldi. See tähendab, et halduskohtu 31. mai otsust on võimalik ringkonnakohtus vaidlustada 30 päeva jooksul alates tänasest riigikohtu otsusest.