Foto: Wikipeda Commons / Valju Aloel  

Tegevpoliitikasse naasnud Evelyn Sepp lubab Roheliste kaasjuhina seista kompromissitult rahva põhiõiguste kaitsmise eest, juurutada neljapäevase töönädala ja mitte osaleda võimumängudes, mille tulemuseks on orwellik totalitaarne ühiskonnakorraldus, mille poole me koroonapassidega kiiresti liikusime.

Sepp ütleb, et praegu on vaimse tervise hädade pandeemia, mis on ühelt poolt nutistumise, teisalt tervet elamist toetavast keskkonnast ja loodusest irdumise tagajärg, aga ka edukultuse ja töönarkomaania tagajärg. „Neljapäevane töönädal on seetõttu suure mõjuga, ratsionaalne valik peaasjalikult just inimeste vaimse tervise säilitamise huvides. Õnneks on juba üksjagu tööandjaid, kes sellist töökorraldust toetavad ja rakendavad,“ ütleb ta, märkides ühtlasi, et meie maksusüsteem peab olema õiglasem, nii et inimesi ei maksustataks vaesusse ja ebavõrdsus ei suureneks.

Riiklik jõuõlg põrus kodanikuõiguste testis

Aastaid poliitikast eemal olnuna näeb ta võimulolijate ja praeguse poliitika korruptsiooniriske ja -ohtu selgemalt: „Võimupositsioonil, kus ristuvad ettevõtlusgruppide suured ärihuvid ja erakondade lõpmatu rahavajadus, varitseb korruptsioonirisk igal sammul. Keskkonnahoid pole paraku mitte looduskaitse, vaid eri majandushuvide rahuldamise poole kaldu. Me ei tohiks teha kompromisse keskkonna, vaid kitsaste majandushuvide arvelt. Meil tuleb pea iga hinnaga säästa loodust ja lihtsalt harjuda tõsiasjaga, et on asju, mille arvelt läbi rääkida ei saa. Meil kas on joogivett, puhast õhku ja mulda või ei ole,“ märgib ta, et viimane aeg on õppida läbi nägema seda, kui kellegi seisukohad sõltuvad n-ö istekohast.

Sepp leiab, et korruptiivne käitumine, mis meil praegu riigi ladvikus vohab, ei ole juhus, vaid normatiivne ja täiesti teadlik, süsteemne tegevus, mis on suur oht demokraatiale: „Ka demokraatlik riigikorraldus on kokkulepe, mis tekib usalduse peale, ja usaldus omakorda püsib nendel kokkulepetel. Kui usaldust on kuritarvitatud ja sellisel viisil jätkamine muutub kasulikuks, hakkamegi teise äärmusse liikuma,“ näeb ta, et valitsemine on allakäiguspiraalis ning riiklik jõuõlg põrus kodanikuõiguste testis. „Koroonaaja moraalseid ja muid järelmeid tuleb meil veel kaua lappida,“ möönab ta, et jõu ja võimu soov end hiilivalt või siis mitte isegi nii väga hiilivalt kehtestada toimub kodanike õiguste arvelt.

„Ja see teeb mind väga murelikuks. Kahtlustan, et George Orwell ei oleks õnnelik, nähes oma fantaasiate sellisel moel realiseerumist: „Meie heaks ja hüvanguks.“

Inimeste mälu on lühike

„Kõik algas koroonapassidest, millega läks ludinal – ühe väikse tehnoloogilise lahenduse kuritarvitamine võttis imekiiresti vormi, millega jäid pea pooled inimesed inimväärikuseta,“ toob ta esile, et ka praegu tuleb selliseid „julgeid“ lahendusi nagu oavarrest: „Üks amet soovib ajakirjandust tsenseerida, teine kõigi inimeste miljoneid sõite isikustatult jälgida, kolmas leiab, et see pakub palju muidki uusi lahendusi, kuidas meie privaatsust piirata. Kuskil küpseb digirahale ülemineku idee, mis pidavat olema „täiesti privaatne“, jne,“ loetleb ta, imestades, kui lühikeseks on jäänud inimeste mälu, et teada, et iga põhiõigusi piirava lahenduse puhul tuleb lähtuda selle kõige halvemast võimalikust rakendamise stsenaariumist, mitte soovmõtlemisest.

„Ja illusioonideks siin ruumi ei jää. Eestis ei ole kuritarvitused kuidagi välistatud. Meil on juba praegugi isikuandmete kaitsega pidevalt väga suuri probleeme, nii et oht pole teoreetiline,“ ütleb ta, et me võime end ühel heal päeval avastada mingist väga koledast kohast, kus meie riik teab ja ütleb, kus ja millal sa midagi tegid või edaspidi teha võid.

Allikas: epl.delfi.ee

Toimetas Sander Soomaa