Eelmisel nädalal avaldasime Sirbis ilmunud Elver Loho arvamusloo “Mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?“. Selle nädala Sirp üllitas Loho loo juurde Vahur Luhtsalu kommentaarid, mille autori lahkel loal samuti avaldame.

Kogu maailmas levib järjest laiemalt üks väga ohtlik tendents – elamine n-ö omas mullis ja kohatine võimetus mõelda oma peaga. Elver Loho arvamusartikkel „Mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?” (Sirp 26.VII 2013) ei peaks jätma külmaks kedagi, kelle igapäevased tegemised on seotud arvuti ja interneti kasutamisega.

Selleks, et mõista Loho käsitletud teemade ajakohasust, püüdkem vastata kolmele küsimusele.

 Kui palju on Eestis internetikasutajaid, kellele Loho arvamuslugu võiks huvi pakkuda?

Selgub, et üllatavalt palju. Ametliku statistika järgi on internetikasutajate osakaal 16–74aastaste hulgas 78,4% (2012). See on kuni 4/5 Eesti elanikkonnast ja kui arvesse võtta viimase kahe aasta statistikat, kasvab interneti kasutajaskond aastaga keskmiselt 2,15%. Seega 2015. aastaks peaks internetikasutajaid 16–74aastaste hulgas olema juba kuni 83%.

Kas neid internetikasutajaid on informeeritud kavandatavatest rangetest autorikaitsemeetmetest, nende rakendamise õiguslikest tagajärgedest ja on nõus olukorraga, et igaühest meist võib saada internetis salateenistuste jälgimise objekt?

Siin võib tuua analoogi sõiduautoga. Enamik roolikeerajatest sõidab autoga ilma teadmiseta, mismoodi see sõiduriist täpselt toimib. Samamoodi ei tea suur osa arvutikasutajatest oma arvutiprogrammide ja interneti hingeelu, sest nii nagu sõiduvahendi kasutajale on oluline punktist A punkti B jõudmine, on arvutikasutajale tähtis vaid info kogumise, töötlemine ja levitamise võimalus. Erinevalt aga liiklusvahendist, mille puhul oleks ränk eraelu puutumatuse rikkumine, kui sellele paigaldataks kasutaja teadmata positsioneerimisseade või salvestav videokaamera, oleme arvuti ja interneti puhul vaikimisi leppinud tõsiasjaga, et ükskõik millisel ettekäändel (näiteks terrorismivastane sõda) võivad nuhkimisasutused koguda aastaid meie kohta infot ja seda digitaalselt talletada. Eesti internetikasutajatel puudub aeg ja huvi viia end digiruumis peensusteni kurssi, mistõttu ollakse leppinud sellega, et valitsus langetagu kodanike huve silmas pidades parimaid võimalikke otsuseid.

Kas valitsus on parimal võimalikul viisil kaitsnud kõigi internetikasutajate huve?

Valitsemine ei ole kerge kunst. Päevast päeva tuleb kaaluda ja võtta vastu otsuseid, mis puudutavad paljude inimeste elusid. Arvuti- ja internetikasutus ei ole erand. Internet ja info üleküllus on meie elu uued fenomenid. Google’i, Gmaili, Facebooki, Youtube’i kasutamine on muutunud valdava osa internetikasutajate jaoks sama enesestmõistetavaks nagu söömine, joomine ja hambapesu. Kui palju aga anname endile aru interneti kasutamise õiguslikest aspektidest ja sellest, et meie elektroonilist suhtlust seiravad ja salvestavad päevast päeva liitlasriigi luureorganid? Need küsimused on kui ämblikuvõrk, mida kärbes kaugelt ei märka, kuid võrku takerdununa pole tal ämbliku poolt ärasöömisest enam pääsu …

ACTAst Pekingi lepinguni

Loho viitab Pekingi lepingule. Stopp! Pekingi leping? Pole kuulnudki! Kiire guugeldamine näitab, et audiovisuaalsete esituste Pekingi leping allkirjastati 19. juunil 2013. aastal Euroopa Liidu poolt ning Eesti andis Genfis lepingule allkirja kohe järgmisel päeval, 20. juunil. Leping ei ole siiski veel jõustunud, kuid arvestades seda, kui jõuliselt üritati meil ilma aruteluta läbi suruda kurikuulsat ACTAt, siis kas on loota, et seekord antakse avalikkusele küllaldaselt selgitusi, missuguseid õiguslikke tagajärgi toob Pekingi lepingu ratifitseerimine internetikasutajale. Kas on tehtud kavandatava lepingu õiguslik analüüs? Kui jah, siis kas saab sellega tutvuda? On tähelepanuväärne, et Pekingi lepingule ei ole veel allkirja andnud Soome, Rootsi, Norra ega ka meie naabrid Läti ja Leedu. Ainsana on lepingu jõudnud nii allkirjastada kui ka ratifitseerida Süüria Araabia Vabariik …

KGB-järgsed paarkümmend aastat iseseisvust ja piiratumat jälgimist ei ole aga vanu harjumusi ja arusaamu kustutanud. Uudis sellest, et ühe teise suurriigi eriteenistus meid interneti kaudu jälgib, vanemat põlvkonda eriti ei morjenda. Kehitatakse õlgu ja mõeldakse, et elu läheb edasi. Harjumusel on tugev jõud. Nagu hiinlased ütlevad, on harjumus alguses ämblikuvõrk, kuid seejärel köis. Teha kõike harjumuspäraselt, mõelda harjumuspäraselt on mugav ja ülinakkav. On kujunenud harjumuseks suutmatus mõelda, mis ootab meid käänaku taga, ning tahtmatus, mugavus tegelda ees terendavate probleemidega. Arvatavasti ei kujuta meist keegi ette, et totalitaarne režiim, millest 20 aastat tagasi pääsesime, võib tagasi tulla. Ometi ei tee me märkamagi, kuidas selliste ülemaailmsete nuhkimissüsteemide olemasolu näitab, et oleme sinnapoole teel.

Kas Eesti valitsus või parlament on teinud resoluutse järelepärimise USA-le, et saada teada, millisel kombel on rikutud internetikasutajate õigust eraelu puutumatusele? Kas luuakse selleteemaline riigikogu uurimiskomisjon? Seni ei ole midagi kuulda olnud.

Stockholmi sündroom

Loho viitab oma loos nuhkimist toetavale hoiakule: „jälgigu, mul pole midagi varjata!” ning selle kaudu ka Stockholmi sündroomiks nimetatud suhtumisele.

Kanada ajakirjanik Dan Dicks demonstreeris hiljuti lihtsalt ja ilmekalt, kui suur on inimeste valmisolek avaldada võhivõõrale privaatset infot. Ta pani kaamera käima keset tiheda liiklusega jalakäijate tänavat ja hakkas möödujatele esitama küsimusi: „Mis on su täisnimi?”, „Kust sa pärit oled?”, „Kui vana sa oled?”, „Kellele sa viimati helistasid?”, „Mida sa viimati guugeldasid?”, „Mis on su kontonumber?”. Mõne aja pärast sai küsitletavatel mõõt täis ja nad teatasid ajakirjanikule, et tema küsimused on liialt isiklikud ning seetõttu loobuvad vastamast.

Miks siis ei jagata iga juhusliku vastutulijaga enda kohta privaatset infot? Ilmselgelt selle pärast, et me ei tunne inimest ega tema kavatsusi. Kardame, et seda infot võidakse vääralt kasutada, meile halba teha. Millegipärast aga arvatakse, et kui valitsusasutused meie taga nuhivad, võib neid usaldada, kuna tehakse tänuväärset tööd terroristide kinninabimisel. Kas see on ikka nii?

Üsna pea pärast seda, kui Edward Snowden oli paljastanud NSA ülemaailmse ulatusega jälitustegevuse, saime ka teada seda, et Snowden on vaid üks äbarik, kes on kukkunud välja keskkoolist, jätnud pooleli sõjaväeteenistuse jne. Algas Snowdeni mustamiskampaania, kus NSA paiskas peavoolumeediale välja kogu info, mida oli Snowdeni kohta aastaid kogutud. Kas selle näite valguses oleme kindlad, et soovime oma eraelu igapäevast ja aastatepikkust digitaalset talletamist välisriigi nuhkijate poolt?

Allikas: Sirp

Toimetas Maarja Aljas