Foto: Harald Leppikson / Eesti Rahvusarhiiv

Koroonapettus on kestnud enam kui aasta, piiratud on inimõigusi, meil on rekordarv alaealiste enesetapukatseid ja enesetappe, töötuse hüppeline kasv, äritegevust piiratakse, politseivägivald, täielikult mõistuse kaotanud poliitikud, opositsiooni puudumine Toompeal, sundvaktsineerimine, meditsiiniterrorismi teateid edastavad peavoolumeedia kanalid ja kaubanduskeskused, kes nõuavad maske – see nimekiri on lõputu.

Irja Lutsar ähvardab sõjaväega.

Kaja Kallas ähvardab, et suvi võib ära jääda.

RAHVAS ON KAOTANUD KANNATUSE – AITAB!

TULEKUL ON BALTI KETI TAASSÜND KOOSTÖÖS LÄTI JA LEEDUGA!

Hoia silma peal Facebooki eventil:

JAGAME SEDA AVALDUST NING KORDAME AJALUGU JA NÄITAME OMA VABADUST!

NB! uuendatud augustis 2021: BALTI KETT 2021 KODULEHT, BALTI KETT 2021 FACEBOOK

ESIMENE BALTI KETT:

Balti kett (läti Baltijas ceļš ‘Balti tee’, leedu Baltijos kelias ‘Balti tee’) oli 23. augustil 1989 Eestis, Lätis ja Leedus korraldatud ühine poliitiline massimeeleavaldus, mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSV Liidu poolt.

Rahumeelne meeleavaldus korraldati kolme nädalaga. Baltimaade rahvad rivistusid ligikaudu 675,5 km pikkuseks Tallinna, Riiat ja Vilniust ühendanud inimahelaks. Eestis 211,5 km, Tallinn–Rapla–Türi–Võhma–Viljandi–Nuia–Lilli. Lätis 262 km, Ķoņi–Rūjiena–Rencēni–Valmiera–Lode–Cēsis–Drabeši–Mūrnieki–Līgatne–Sigulda–Vangaži–(A2)–Riia(A7 E67)–Ķekava–Iecava–Bauska. Leedus 202 km Pasvalys–Panevėžys–Ukmergė–Širvintos–A2 (E272)–Vilnius. Kokku 675,5 km. Eestis oli osavõtjaid üle 200 000, Lätis 250 kuni 280 000, Leedus ligikaudu 500 000.

Balti kett ning sellele eelnenud Balti apell ja Hirvepargi miiting valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991.

Meeleavaldus oli ajastatud Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamise 50. aastapäevale. Vastavalt paktile ja selle juurde kuulunud salaprotokollidele jagasid NSV Liit ja Saksamaa Ida-Euroopa mõjusfäärideks: Läti, Eesti, Soome, Poola idaosa ja Bessaraabia läksid NSV Liidule, Leedu ja Poola lääneosa Saksamaale.

NSV Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et okupatsiooni pole olnud ja kolm Balti riiki ühinesid vabatahtlikult Nõukogude Liiduga.

Balti kett demonstreeris Nõukogude Liidule ja kogu maailmale Eesti, Läti ja Leedu rahva vabadustahet, solidaarsust ja otsustavust võidelda kätte kaotatud iseseisvus. See äratas maailmas suurt tähelepanu ja aitas kaasa Balti riikide vabanemispüüdluste teadvustamisele.

Balti keti algatasid ja korraldasid Leedu Sąjūdis, Läti Tautas Fronte ja Eesti Rahvarinne. Eestis aitas organiseerimisel oluliselt kaasa Eesti Muinsuskaitse Selts. Ametlik otsus inimketi korraldamiseks võeti vastu Pärnus 15. juulil 1989 Eesti, Läti ja Leedu rahvarinde koordinatsiooniorgani Balti Nõukogu esimesel koosolekul. Inimketi sõnumi otsingul otsustati jääda sõna “Vabadus!” (läti “Brīvība!”, leedu “Laisve!”) juurde ja aktsiooni nimetuseks määrata “Balti tee”. Kolme Baltimaad hõlmanud massimeeleavaldusega loodeti ühtlasi raputada NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi MRP-komisjoni, mille tegevus oli seni kulgenud loiult.

26. augustil 1989 tegi NLKP Keskkomitee avalduse “Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides”, mis loeti ette päeva kokkuvõtvas televisiooni uudistesaates “Vremja”. Selles kritiseeriti toimunut ähvardaval toonil. Muu hulgas öeldi:

“23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolu üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Asi on läinud kaugele, Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestub oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised: nende eluvõimelisus ise võib sattuda küsimärgi alla.”

24. detsembril 1989 oli NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress sunnitud tunnistama Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle juurde kuulunud salaprotokollid allakirjutamise hetkest kehtetuks ja õigustühiseks.

Balti kett, sellele eelnenud Balti apell ja Hirvepargi miiting valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991.

Hando Tõnumaa