Telegram tegi intervjuu Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimehe Andro Roosiga, et selgitada, kuidas erineb ühistu tegevus tavalise panga tegevusest ja miks oleks inimestel mõistlikum usaldada oma raha pigem ühistusse kui päris võõrastesse kätesse.

Mida Tartu Hoiu-laenuühistu endast kujutab?

Tartu Hoiu-laenuühistu on rahaasutus, mis kuulub oma klientidele. Iga inimene või ettevõte, kes soovib Tartu Hoiu-laenuühistus raha hoiustada, laenata või kasutada muid ühistu pakutavaid teenuseid, peab olema ühistu liige. Ühistu liikmed on ühistu omanikud.

Ühistu liikmeks võib saada igaüks, kellel on elukoht Eestis. Eraisikul piisab ühistu kaasomanikuks saamisel 35 ning ettevõtjal 50-eurosest sissemaksust, mis kujutab endast ühistu liikme vara, annab liikmele õiguse osaleda ühistu juhtimises ning saada osa ühistu pakutavatest teenustest. Igal liikmel on sõltumata tema ühistusse makstud osaluse suurusest üldkoosolekul üks hääl ning igapäevases asjaajamises võrdne ligipääs ühistu pakutavatele teenustele. Tartu Hoiu-laenuühistuga liitumiseks ei pea olema tingimata hoiustaja või laenaja, piisab soovist osaleda ühistegevuses, aidata kaasa meie ühise elu arendamisele Eestis.

Kuidas raha ühistus ringleb?

Ühistu võtab liikmetelt hoiuseid, annab laenu, liisingut, faktooringut, väljastab garantiikirju ning korraldab liikmete varade kindlustamise läbi ühistu omanduses oleva osaühingu Lõuna Kindlustusmaakler. Tegeleme ka sellega, et oleks võimalik pakkuda liikmetele ühistu kaudu internetipanga teenuseid.

Nagu rahaasutused ikka, on ka ühistu vahendaja. Ühistu vahendab raha, mida ühtedel on parasjagu üle, nendele, kellel seda oma mõistlike ettevõtmiste jaoks on hetkel puudu, ent kõik jääb ühistu piiresse. Nii võtab ühistu Eesti inimestelt ja ettevõtetelt hoiuseid ning annab laene Eesti inimestele ja ettevõtetele, hoides seejuures laenuintressid madalad ja hoiuseintressid kõrged. Sedasi ringleb raha Eesti rahva enda hüvanguks, soodustades iga liikme tegevust.

Mida kujutab endast Eesti veksel?

Lisaks tavapärastele raha hoiustamise ja laenamise teenustele on Tartu Hoiu-laenuühistu eriline selle poolest, et võttis kasutusele arveldusvahendi “Eesti veksel“, mis toimib kogukonnarahana ja võimaldab näiteks eraisikust liikmel saada ettevõtjast liikme käest soodsama hinnaga toodet või teenust ning ka ettevõtjatel märkida vääringuliselt omavahelist suhet. Vekslite kasutamisel jääb liikmete raha ringlema ühistusse ning rikastab üksnes ühistu liikmeid, mitte aga kedagi võõrast.

Veksli kasutamisel on nii kitsam kui laiem eesmärk. Kitsam eesmärk seisneb selles, et veksli kasutaja saab kaasliikmelt toodet või teenust ostes selle alati 10% soodsamalt. Näiteks 10-se veksli saab liige soetada 9 euro eest, kuid kaasliikme juures makstes saab ta seda kasutada, nagu see oleks 10 eurot. Nii võidab vekslites maksmist võimaldav ettevõtja vekseldavate kaasliikmete näol juurde lojaalseid püsikliente ning vekslites maksvad tarbijad saavad oma ostud teha ühistu kaudu soodsamalt kui mujal.

Veksli laiem eesmärk seisneb võimaluses siduda eestimaalased lahti intressiorjusest. N-ö ametlikke valuutasid antakse tänase ideoloogilise rahandusmudeli kohaselt ringlusse intressiga laenudena pankadele. Et pangad saaksid laenatud raha pealt intressi maksta, laenavad nad raha edasi inimestele ja ettevõtetele veelgi kõrgema intressi eest. Kuna aga raha on ringlusse laenatud vaid laenu põhiosa, mitte intresside ulatuses, peavad keskpangad perioodiliselt laskma ringlusse täiendavat raha, loomulikult jällegi intressiga. Selle intressi katteks tuleb omakorda emiteerida täiendavat laenuraha ja nii keritakse planeedi võlaspiraali üha suuremaks. Lõpptulemus on riikide ja rahvaste kiirenevas tempos kasvav võlakoormus ning allakäiv elukvaliteet.

Veksel seevastu on ilma intressita ning selle kasutamine võimaldaks meil end intressiorjusest aegamööda lahti siduda. Siin saab aga otsustavaks iga eestimaalase isiklik vaba ja kaalutud otsus esmalt tulla ühistu liikmeks, et seejärel ise tarbijana ostude tegemisel otsida teadlikult võimalusi veksleid kasutada ja/või ettevõtjana pakkuda kaasliikmetele võimalust oma kaupu või teenuseid vekslite eest osta.

Esialgu, kui ring on väike, on see keeruline ja, mis seal salata, võib nõuda ka valmisolekut senise tarbimis- ja ärirutiini muutmiseks. Iga algus on raske – nii peaks ka Eesti vekslite puhul endale aru andma, et teoreetiliselt on tegemist tõhusa vahendiga, mis saab meie elu muuta kergemaks. Et seda veksli pakutavat võimalust järk-järgult praktikasse rakendada, ei saa me lootma jääda, et tuleb keegi hea onu või tädi valge laevaga, pingutab meie eest ning annab tulemused meile hõbekandikul lihtsalt niisama üle. Tulemuste saavutamiseks tuleb igal ühel olla valmis ka isiklikult pingutama. Areng suures plaanis ei ole võimalik ilma inimese siira valmisolekuta iseenda arendamiseks.

Samas, inimest eristabki muust loomariigist võime ennast oma mõistuse ja tahte abil juhtida, et seeläbi areneda ja seatud eesmärke saavutada. Lõppeesmärk võiks ju olla seda väärt: vabaneda intressiorjusest, saada vabaks inimeseks, areneda. Intressi mõju näeme täna kõikjal: alates sellest, et poes müüdav vorst saab kuust kuusse püsivat hinnalisa, sest tootja peab suureneva laenujäägi eest pangale intressi maksma, lõpetades sellega, et maksukoormus tõuseb, kuna ka riigid on pankadele üha rohkem võlgu. Kinni maksame selle meie suurenevate maksude ja hindade, kuid madalamaks muutuva elukvaliteedi näol. Ja see peatab või vähemalt aeglustab inimkonna arengut. Kui tahame seda muuta, tuleb meil revideerida oma seniseid harjumusi ja arusaamu, sest meie ise oleme ju suures plaanis olemas olevad ühiskondlikud suhted, tavad, kombed ja kultuuri kujundanud.

Kas sellistel ühistutel on Eestis ja ka maailmas veel turgu ja tulevikku?

Jätkates vastust eelmisele küsimusele: ühistutel ja ühistegevusel on Eestis kui ka maailmas turgu ja tulevikku, aga ainult siis, kui me seda ise tahame.  Igal inimesel on täna ju vaba valik: kas usaldada omasid, liituda ühistuga ning toetada seeläbi oma igapäevaste suurte kui ka väikeste tegudega iseennast, oma perekonda ning kaasmaalasi, või usaldada jätkuvalt võõraid, osta nii majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised kui poliitilised teenused võõrastelt sisse, tunnistades end seeläbi mitte auväärseks Eesti Vabariigi kodanikuks, vaid “ressursiks“ erinevate vahendajate, börside ja globaalsete monopolide käes nende väheste omanike rikastamiseks. Selles seisnebki meie valik eestlastena: olla või mitte olla.

Iga inimese käes on ju tegelikult iga päev (mitte ainult kord 3-4 aasta tagant valimisjaoskonnas) rohkemal või vähemal määral valimissedeleid, mis annavad võimu – need on rahatähed, mille eest hoiame endal hinge sees, ostame asju või laseme kellelgi midagi ära teha. Selle kaudu me kujundamegi vastavalt oma võimetele meelepärase majanduspoliitika ja -keskkonna. See kaudu me ehitame oma riiki. Siin tuleks aga igal ühel mõista, et oma pisikondlike igapäevaotsuste ja –tehingutega on võimalik saavutada suuri eesmärke – juhul kui teeme seda läbimõeldult ja koordineeritult oma kaaskondlastega.

Kuidas võrrelda ühistut teiste Eesti pankadega?

Peamine erinevus tulenebki sellest, et pangad on kommertsettevõtted, mille tegevuse sisuks on oma klientidele raha laenamine ja neilt raha hoiustena vastu võtmine eesmärgiga teenida panga omanikele maksimaalset kasumit. Üldjuhul on pankade omanike ring väga kitsas ning Eesti puhul suures osas veel ka võõramaine.

Ühistu omanikeks on aga liikmed-kliendid, mistõttu ühistu eesmärk pole teenida raha laenamise või hoiuste vastu võtmisega kasumit, vaid panna liikmete raha ringlema selliselt, et sellest sünniks igapäevaselt kasu igale liikmele. Kuna Tartu Hoiu-laenuühistu liikmeteks on lõppkokkuvõttes Eesti inimesed, arendab ja tugevdab ühistu tegevus Eestit kui tervikut.

Kas ja kuidas oleks võimalik, et ühistu kasvab suuremaks? Kas sellest võiks saada üle-Eestiline pank, mida kõik kasutavad?

Ühistu kasvamine on võimalik, kui inimesed soovivad osaleda ühistegevuses ja liituvad. Tänaseks on ühistu liikmete arv peaaegu 1000 ning kasvab iga päevaga. Varade maht ligineb 7 miljonile eurole. Kui ühistul oleks 10 000 liiget, võiks meie varade maht olla juba näiteks 70 miljonit. Kui liituksid kõik umbes 1,2 miljonit eestimaalast, oleks meil kokku varasid üle 8 miljardi euro, mida on rohkem kui käesoleva aasta riigieelarves.

Kui kogu see raha ringleb üksnes liikmete käes ja liikmete vahel, on Tartu Hoiu-laenuühistu piltlikult öeldes Noa laev, mille pardale astumisega saame eestimaalastena järk-järgult peatada oma raske tööga teenitud raha intressidena välismaale võõrastele saatmise. Selle asemel rikastuksime oma töö arvel ise ja saaksime kasutada seda rikkust kõikumatus usus ja vankumatus tahtes Eesti Vabariigi ülesehitamiseks, mis põhiseaduse preambulist juhindudes on kaitseks meie sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus ning tagab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Intervjueeris Stinne Loo