Tartu apelli töörühm, kes on seadnud küsimuse alla eriplaneeringu algatamise tselluloositehase ehitamiseks Emajõe vesikonda, kohtus minister Jaak Aabiga 28. märtsil ja keskkonnaminister Siim Kiisleriga 4. aprillil 2018 Tallinnas. Kohtumisel anti mõlemale ministrile üle memo, milles osutatakse põhjendatud ohtudele keskkonnale, sh eriti Ida-Eesti vesikonnale ja Peipsile, ja tõsistele küsitavustele tehase eriplaneeringu algatamise protsessis. 

Apelli töörühm, kuhu kuuluvad Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased ja Tartu linnakodanikud, tegi ministritele ettepaneku eriplaneering taolisel kujul lõpetada, kuna juba olemasolev informatsioon ja teadusuuringud näitavad selgelt tehase ehitamise võimatust Emajõe vesikonda: Emajõgi on liiga väike ja madal nii suure tehase jaoks ja Peipsi ökosüsteemile mõjuks lisanduv reostuskoormus hukatuslikult.

Minister Jaak Aab tunnistas, et tartlaste reageering eriplaneeringu algatamisele on loomulik, ja möönis, et kogu protsessi juhtimisel on tehtud samme, mis ei näe head välja. Keskkonnaminister Siim Kiisleri sõnul tuleb enne, kui langetada otsus tehase asjus, viia läbi uuringud. „Uuringute läbiviimiseks võib kuluda kuni viis aastat,“ lisas ta.

Tartu apelli töörühm on valitsuse 5. aprillil avaldatud seisukoha suhtes uuringutega jätkata kriitiline. „See ei ole lihtsalt „Tartu küsimus“, nagu püütakse pisendavalt näidata, vaid tegemist on nüüd juba demokraatia proovikiviga,“ märkis apelli töörühma liige, loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander. „Nii suurele ja keskkonda paratamatult saastavale objektile eriplaneeringu algatamine ilma Tartu linnaga läbi rääkimata, inimesi informeerimata ja seejärel ka Tartu volikogu eitava otsusega arvestamata ei ole kooskõlas hea valitsemise tavaga. Meie osutatud probleemid seoses kavandatava tehasega puudutavad kogu Eestit, sest Peipsi näol on tegemist ühe meie suurima mageveevaruga ja Eesti on seotud rahvusvaheliste lepingutega Peipsi kaitsmiseks. Uuringutega jätkamine ei ole väga mitmes mõttes põhjendatud ega mõistlik.“

Algatatud eriplaneeringuga on eelised antud ühele huvigrupile, ent Tartu Ülikoolis on olemas piisavalt teadmust, et juba praegu anda kavandatavale tehasele hinnang: kraft-tehnoloogia on moraalselt vananenud ja ebaefektiivne, väärindades vaid ligi 40% kasutatavast puidust, ülejäänud põletatakse. Riigi seisukohalt ei ole mõistlik 15-30 aastaks sulgeda võimalused innovatiivse ja kasumlikuma tehnoloogia kasutuselevõtuks, kuna puiduressurssi lihtsalt ei jätku.

Töörühma hinnangul on eriplaneering algatatud väheinformeeritud alusel ning seadusemuudatus eriplaneeringu uuringute rahastamiseks viidi läbi kiirustades ja eelneva mõjuanalüüsita. Valitsuse otsus vähendab Eesti inimeste turvatunnet ja usaldust oma riigi vastu, võib olulisel määral kahjustada Tartu kui ülikoolilinna mainet ja atraktiivsust juba olemasolevate ja võimalike investorite silmis ning Eesti mainet rahvusvahelisel areenil keskkonnaga seotud lepingute täitmise küsitavuse tõttu.

Seetõttu kavandab Tartu apelli töörühm uusi tegevusi ja samme ka avalikkuse kaasamiseks, et eeltoodud probleemidele jätkuvalt tähelepanu juhtida.

Minister Siim Kiislerile 
Tartu apelli töörühma memo 04.04.2018 kohtumise teemadest

Austatud minister,

Täname Teid võimaluse eest kohtuda ja käesolevale olukorrale seoses kavandatava tselluloositehasega tähelepanu juhtida.
Oleme asjade kulgu jälgides üha enam veendunud, et tegemist ei ole „Tartu probleemiga“, nagu seda on püütud näidata, vaid kogu Eestit puudutavate tähtsate küsimustega:

• strateegilise küsimusega, millist keskkonda ja millist tööstust tahame tuleviku Eestisse ning milline on riigi kaalutletud ja avalikkusega läbi räägitud visioon;
ja
• küsimusega demokraatlikust riigikorraldusest Eestis. Leiame, et käesolev juhtum on kujunemas Eesti demokraatia proovikiviks.

Esindades neid enam kui 8000 Tartu apellile allakirjutanut, kinnitame endiselt, et riigi eriplaneeringut sellisel kujul poleks pidanud algatama.
Kuigi tselluloositehase kujul on tegemist suure investeeringuga, ei ole tegemist riigi seisukohalt vältimatu objektiga. Investor võib esitada oma soovid, ent riigi kohustus on leida tasakaalustatud lahendus.

Praegu on tekkinud olukord, kus eriplaneeringu jätkamisel konflikt pigem eskaleerub, kuna Eesti Vabariigi kodanikud – ja mitte ainult tartlased – tajuvad senist protsessi hämara, ebaselge ja investorite poole tugevalt kaldu olevana. Uuringute läbiviimine, kui tegelikult on juba ette teada, et tegemist on väga suure keskkonnariskiga, arvestades Peipsi ja Emajõe halba seisundit, kahjustab pikaks ajaks olulisel määral inimeste turvatunnet ja usaldust oma riigi vastu.

Mõned faktid, mis räägivad otseselt eriplaneeringu kehtestamise vastu:

1. Hoolsuskohustuse rikkumine keskkonnaküsimuste analüüsil.
Osade vaidlusküsimuste puhul on kerge näha teist poolt ja alust sisuliseks diskussiooniks, nt milline on Tartu koht Eesti regionaalarengus; kas Tartust kujuneb tööstuskeskus või eesmärgiks on täita Tartu praegust arengukava jne.

Keskkonnaküsimustes ei ole kahjuks märgata muud kui vastutavate ametnike hoolsuskohustuse rikkumist:

a) Eesti on liitunud Euroopa veedirektiiviga ja selle alusel kinnitanud Ida-Eesti veemajanduskava, mis ei luba Emajõe ja Peipsi olukorda halvendada ja nõuab kogu vesikonna käsitlemist tervikuna.

Selle kohta on riigikontrolli raport Riigikogule aastast 2012, milles ühemõtteliselt on öeldud, et vesikonna seisund on halb ja selle peamine põhjus on fosfori- ja lämmastikureostus ning ainus viis veemajanduskavas sätestatut saavutada on vastavat reostust vähendada.

Minister Pomerants oma riigi eriplaneeringu kooskõlastuses (27.03) küll viitab veemajanduskavadele kui millelegi, mida tuleb arvestada, aga selles kooskõlastuses räägitakse kolmest jõest. Hilisemas, 10.05.17 lisatud, Lääne-Eesti vesikonda välistavas täpsustuses, enam veemajanduskavu ei nimetata. Õigupoolest jääb täiesti arusaamatuks, millistest eeldustest lähtudes sai minister sisuliselt kinnitada, et uus suur reostusallikas Emajõel Ida-Eesti vesikonda ei reosta. Eriti tähelepanuväärne on ClO2 ga pleegitamisel tekkiva reostuse ignoreerimine, millest lisandub keskkonda suur hulk toksilisi halogeenühendeid, mis on „Prioriteetsete ainete ja prioriteetsete ohtlike ainete nimistus“ (veeseadus§ 265 lõige 10; jõustumise kp. 11.01.2016).

Hoolimatus rahvusvaheliste keskkonnaga seotud lepingute vastu kahjustab Eesti mainet ka rahvusvahelisel areenil. Peipsi järve kui piiriveekogu kasutamise osas on Eesti seotud rahvusvaheliste lepingutega, mille tingimusi tehase rajamine võib rikkuda. Tehase rajamise arutamine ilma objektiivse (julgeoleku)riskide analüüsita võib tulevikus valusalt kätte maksta.

b) Heitvesi: kahjulikku mõju keskkonnale vältida ei ole võimalik.
Arvestades tehase suuri tootmismahtusid ning Emajõe ja Peipsi väiksust (suhteliselt väikesed vooluhulgad) on ilmne, et kahjulikku mõju keskkonnale vältida ei ole võimalik isegi parimat olemasolevat tehnoloogiat rakendades.

Võrdlusena: sageli näiteks toodud Soome tselluloositehaste asupaiga erinevus seisneb kõigepealt ümbritseva veekogu vooluhulgas ja veemahus. Soomes ei tuleks kõne allagi sellise mahuga keemilise tselluloositehase rajamine sellise suurusega jõele magu Emajõgi. Soome poolsaartel ja neemedel asuvad tehased paiknevad sügavate suure veehulgaga veekogude läheduses, mis võimaldavad saastet hajutades loodusel sellega paremini hakkama saada. Näiteks Metsä Group tselluloositehas Äänekoskis asub järvede keskel, mis kuuluvad Kymi jõe vesikonda, mille veehulk on mitmeid kordi suurem kui Peipsil ja Pihkva järvel kokku. Ilmselgelt ei ole võimalik nendega võrrelda madalat, väikese vooluhulgaga Emajõge ja madalat ning soojema veega Peipsi järve. Samuti ei ole Soomes ehitatud ühtegi uut Kraft-tehnoloogial põhinevat suuremahulist tselluloositehast ega ole plaanis neid ka tulevikus rajada kohtadesse, kus juba varem pole asunud mõnda paberi-, kartongi- või tselluloositehast, ka seda tingimusel, et see kindlasti ei suurendaks saastekoormust.

Mürgised ühendid. Tselluloositootmise heitvesi sisaldab ülimürgiseid klooriühendeid, sh. dioksiine, polüklooritud furaane, fenoole jt (AOX – adsorbeeritavad orgaanikaga seotud halogeenühendid).

Need ühendid ei lagune looduses, vaid bioakumuleeruvad toiduahelat pidi üles, jõudes nt kalades ka inimese toidulauale, põhjustades muuhulgas pahaloomulisi kasvajaid, närvi-, endokriin- ja immuunsüsteemi patoloogiaid ning arenguhäireid looteil. On hästi teada, et need ühendid kontsentreeruvad setetes ja säilivad aastakümneid pärast reostusallika sulgemist ning võivad põhjustada mürgistusi, kui setteid segatakse veekogu vette nt laevaliikluse poolt madalas jões. Soomes Kymi jões on klooriühendite saastuse tõttu teatud kohtades jõe süvendamine isegi keelatud.

Lähim hiljuti ehitatud samasugust tehnoloogiat kasutav (Kraft-protsess ja kloordioksiidpleegitus) tselluloosi tootev tehas on Soomes Äänekoskis. Äänekoski tehasele väljastatud kompleksloa* alusel Tartu lähedale kavandatava tehase heitveega keskkonda sattuvate saasteainete koguseid arvutades ilmnes näiteks, et ülalmainitud ülimürgiseid klooriühendeid (AOX) satuks planeeritud tootmismahu (750 000 t tselluloosi aastas) Emajõkke ligi sada tonni aastas.

Muud saasteained. Kõigi nüüdisaegsete töötavate ja rajatavate (Finnpulp, Kuopio 2021) keemilist tselluloosi tootvate tehasete heitvesi sisaldab märkimisväärsetes hulkades mitmesuguseid muidki saasteaineid. Orgaanilist ainet (mille mõõdikuteks on BHT e bioloogiline hapnikutarve ja KHT e keemiline hapnikutarve), toitaineid (fosfor, lämmastik), heljuvained (sh kiud) eraldub tehasest heitveega sadu tonne aastas. Kõik need (osaliselt mürgised) ained viivad muutusteni vee värvuses, läbipaistvuses ja kahandavad vee hapnikusisaldust, mis päädib veekogu elustiku, sh kalastiku kahjustumisega. Ka kõige madalamad fosforikontsentratsioonid heitvees, millest juttu on olnud, kumuleeruvad aastate jooksul mitmekümneteks ja sadadeks tonnideks fosforiks, mis põhjustavad Peipsi üha kiiremat eutrofeerumist.

Vastavalt Euroopa Liidu veepolitika raamdirektiivile on Eesti võtnud endale kohustuse parandada Emajõe ja Peipsi järve ökoloogilist seisundit 2027. aastaks (esialgne tähtaeg, 2015. a, lükati edasi). Sellest lähtuvalt on koostatud Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava. Planeeritava tehase rajamine ei võimaldaks täita kavas ette nähtud eesmärke Emajõe ja Peipsi veekogude kvaliteedi parandamiseks. Seejuures prognoosib 2013. a koostatud OECD mageveeraport, et meie piirkond võib mõnekümne aasta pärast olla mageveenappuses.
* Metsä Fibre Oy Biotoodetetehase kompleksluba (PÄÄTÖS, Nro 4/2015/1; Dnro LSSAVI/4652/2014 28.1.2015)

c) Arusaamatu on uuringute eesmärk eriplaneeringu jätkamiseks.
Otseselt kavandatava tehase mõjualas on mitmeid Natura 2000 alasid (Alam-Pedja, Peipsiveere, Kärevere, Ihaste-Ropka). Ent tehase asukohavalik on investorite nõudmisel juba ette piiratud Tartu lähikonnaga (vt kaarti), ilma, et oleks tehtud eelnevaid mõju-uuringuid.
Kui investorite sõnul ei ole majanduslikult kasulik ehitada tehast muudesse piirkondadesse, siis võib, lähtudes Peipsi seisukorrast, piirnevatest Natura 2000 aladest ja EU veemajanduse direktiivist järeldada, et Eestis ei ole majanduslikult ja keskkonnatingimuste tõttu sobivat asukohta nii suure tehase ehitamiseks. Kuid sellise tervele mõistusele tugineva otsuse asemel on seni peetud paremaks „uuringutega jätkata“. Mis on nende uuringute eesmärk?

2. Metsanduslikud ja metsatööstuslikud aspektid: ülehinnatakse raiemahtu ja sulgetakse võimalus innovaatilise tööstuse arenguks.

Vastavalt Eesti kliimakokkulepetele (Durban, LULUCF) peab Eesti aastane raiemaht jääma alla 10 miljoni tm.
Seega peavad raiemahud praegusega võrreldes vähenema ja raiutavat puiduressurssi tuleb kasutada võimalikult efektiivselt, suurendades ka pika elueaga ehk kestvustoodete osakaalu (mis hoiavad pikk aega süsinikku seotuna).

• Hinnanguliselt arvestatakse saematerjalist tehtud toodete eluajaks 40-100 aastat, tselluloositoodetel 2-6 aastat, küttepuidul 1-2 aastat.
Eesti puidutööstuses kasutatakse okaspuud praegu ära üsna efektiivselt ja see efektiivsus pidevalt suureneb. Mitmed saeveskid, eriti Lõuna-Eestis, kasutavad peenpalgina ka juba 8 cm-se läbimõõduga tüvesid. Nii suudetakse lageraiel raiutud okaspuude tüvedest palgi ja peenpalgina kasutada 90% ringis, kui tavapäraselt on palgi osakaal umbes pool kuni 2/3.
See oleks suund, mida on igati mõistlik ka riigi poolt toetada ja arendada (arvestades saematerjalist tehtud toodete pikka eluiga).

• Väga suure Lõuna-Eestisse rajatud tselluloositehase korral hakkaks rohkem puitu minema paberipuiduks ja peenpalgi väärindamine väheneks, kuna okaspuu peenpalki töötlevad saeveskid ei suuda sellega konkureerida.
Emajõe äärne (Kraft-tehnoloogial põhinev) tselluloositehas vajaks paberipuitu ja haket kokku 3,3 mln tm aastas. Nii suur tehas (tarvitades ca 1/3 kogu Eesti raiemahust) pidurdab aastakümneteks alternatiivsete rakenduste arengut, kuna toorainet enam ei jagu.

Teadaolevalt on Soomes metsamaad ligi 10 korda rohkem kui Eestis. Soome metsatööstuse föderatsiooni (FINNISH FOREST INDUSTRIES FEDERATION) andmetel toodetakse Soomes erinevate kontsernide poolt keemilist tselluloosi ca 8 miljoni tonni aastas (2017), mis siiani varustab peamiselt kohalikku paberitööstust. Kui võrrelda Soomega, siis EstFor Investi poolt toodetav 750 000 tonni (võimalik tõsta 800 000 tonnini) tselluloosi aastas annaks Eestis enamuse vastavast ressursist ühe tootja kätte, hoides eemal innovaatilisemad investeeringud ja häirides konkurentsi turul, ja seda järgneva 30 aasta jooksul.

Kraft-tselluloosi tootmine on vanamoodne ja ebaefektiivne tehnoloogia.
Teadaolevalt kavatseb EstFor Invest toota Kraft-protsessi abil ning kloordioksiidpleegitust kasutades sulfaat-tselluloosi.
Kraft-protsessi koguproduktist moodustab tselluloos ca 40%, ülejäänu – kogu must leelis, biogaas (sh tihti ka tallõli ja tärpentin, mille osakaal puidu massist aga on ainult mõni protsent) – põletatakse. Selle tehnoloogia puhul on põletamine möödapääsmatu, kuna see on väga energiakulukas ja saastunud musta leelise edasine väärindamine pole praktiliselt võimalik. Seega ca 60% produkti toorme puhul tegelikku biorafineerimist ei toimu.

Tänapäeval arendatavad innovaatilised tehnoloogiad aga väldivad Kraft-tehnoloogiat ja on suunatud puidu kõigi komponentide maksimaalsele ärakasutamisele ja energiatõhusususele. Sellised tehnoloogiad on juba kasutusel.

Tehase rajamisel plaanitud mahus väheneks oluliselt paljude muude puidukasutusviiside, sh tõeliselt innovaatiliste tootmiste rajamise võimalused Eestis, sest tehas vajaks suhteliselt suure osa olemasolevast puiduressursist ning potentsiaalsete innovatsioonihuviliste investorite huvi Eesti vastu väheneks tugevalt (väidetavalt LIGNIX juba loobuski kavatsetud koostööst Eesti ülikoolidega, kui kuulis, et valitsus toetab tugevalt vana tehnoloogiat rakendada kavatsevat EstFor Investit).
Alternatiivseid puidukeemia tehnoloogiaid plaanitakse ka Eestis juba lähiaastatel rakendada. Need kasutaksid suuresti sama toorainet (paberipuu, hake), kuid tehased võivad olla 10 korda väiksemad, tehase veevajadus on 20 korda väiksem, kasulikeks toodeteks tehakse >90% toorainest (pleegitatud Kraft-tselluloosi puhul u 40-45%).

Ootame riigilt ja keskkonnaministeeriumilt enne tselluloositehase avalikku toetamist analüüsi, milline arengusuund oleks nii keskkonnakahjude vältimist, kliimamuutuste leevendamist kui majanduslikku kasumlikkust arvestades Eesti riigile parim. Kiirustamine on siin lühinägelik ja kahjulik. Juhime tähelepanu, et moraalselt vananenud ja väheefektiivse tehnoloogiaga ettevõttele eelisseisundi andmine ei ole kooskõlas Eesti riigi strateegiliste huvidega, mis on määratletud dokumendis „Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia “Teadmistepõhine Eesti 2014- 2020“, mis kiideti Vabariigi Valitsuses heaks 31.10.2013 ning Riigikogus 22.01.2014.

3. Milline konkreetne majanduslik kasu kavandatavast tehasest on Eesti riigile?

Avalikkusele pole otsust riikliku eriplaneeringu vajalikkusest selgitatud ega veenvalt põhjendatud.
• Argumentatsioonis domineerib investeeringu suurus miljard eurot, aga majanduslikku otsest kasu riigile (200 töökoha maksudena laekuv) on hinnanguliselt suurusjärgus paar miljonit eurot aastas (vrdl Estonian Celli tulu riigile). Juhime siinkohal tähelepanu, et kaasaegsetes tehastes on tööliste suhteline arv väiksem, nt Äänekoskil, kus toodetakse 1,3 milj. tonni tselluloosi aastas, on vastav number 150.
• Juhime tähelepanu, et kõlav number miljard eurot sisaldab suurt laenu välispankadelt, mis tuleb tagasi maksta koos intressiga, seega see raha liigub maksuvabalt Eestist tagasi välja. Tehase ehitamise maksumus jääb vahemikku 700 – 840 miljonit eurot (koos käibekapitaliga 800 miljonit – 1 miljard eurot). (Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar, 2017.)
• Samuti ei ole seadmete ja tehnoloogia soetamisest tulu kohalikule tööstusele, kuna meil taolisi seadmeid ega know-how`d ei ole – see kõik tuleb sisse osta ja suur osa laenurahast liigub taas Eestist välja.
• Kuna Eestis puuduvad tehase ehitamise ja seadistamise spetsialistid, tähendab see välistööjõu sissevoolu, seega liigub ka osa palgarahast riigist välja. Kuna väidetavalt kavandatatakse toormena kasutada seni sadamate kaudu väljaviidavat Eesti paberipuitu, siis metsaraie ja puiduvedu iseenesest uusi töökohti ei loo, aga eeldatavalt kaob töökohti sadamates.

Samas ei ole avalikkusele selgitatud, kui suured on kaasnevad riigi kulud, mille põhimõtteliselt maksab kinni seesama maksumaksja, mainigem siinkohal vaid mõned:
1. maanteede ja keskkonnakoormuse määratu kasv, võimalikud liiklusõnnetused ja kulu maanteede korrashoiule. Arvutuste kohaselt liigub Tartu piirkonnas sellise puidumassiivi kohale transportimiseks üks palgiveoauto 2-3 minuti jooksul;
2. investorite nõudel ehitatav infrastruktuur ja elektrivõrk, mille maksumus ulatub miljonitesse eurodesse;
3. võimalikud EL trahvid, mis on tingitud reostuskoormuse suurendamisest Peipsile, mille seisund on küll paranenud, kuid jätkuvalt „halb“;
4. Tartu kui rahvuvahelise ülikoolilinna konkurentsivõimele tekitatud kahju;
5. Tartu ja Tartu lähikonna kinnisvarahindade langus;
6. majanduslik kahju Tartule, kui linnast hakkavad keskkonna halvenemise tõttu lahkuma siia investeerinud nutikad ettevõtted, kelle esmaseid tingimusi on puhas ja rahulik keskkond;
7. kahju elanikkonna tervisele;
8. kahju keskkonnale, sh Emajõele, Peipsile, Tartule ja lähiümbruse valdadele;
9. oluline kahju sotsiaalsele heaolule ja elukvaliteedile Tartus ja Tartu ümbruses.

Moodne juhtimisteadus kasutab selliste protsesside puhul, kus projekti läbisurumiseks kasutatakse meelega ülespuhutud andmeid, terminit strategic misrepresentation. EstFor Investi kava on jäänud avalikkusele ebaselgeks, ei räägita täpsemalt tehnoloogiatest ega rahastusallikatest, küll aga esitatakse valitsusele nõudmisi projekti avalikult toetada.
Kriitilisi seisukohavõtte naeruvääristatakse, avalikkuse põhjendatud küsimustele antakse ebamääraseid vastuseid.

Tekib ka küsimus: mis on riikliku eriplaneeringu mõistes „uuringud“? Tundub, et praegu kasutatakse sama terminit – uuringud – kahe erineva mõiste jaoks: teaduslikud uuringud ja utilitaarsed uuringud.
Teadusliku uuringu eelduseks on uurija erapooletus ja seega tulemuse ausus, üldjuhul võrreldakse erinevaid variante, sh ka varianti, et projekt ei teostu. Ka negatiivne tulemus on aktsepteeritav tulemus.
Utilitaarne uuring toimub üldjuhul tellija huvides, see ei ole erapooletu ja selle eesmärgiks on välja uurida, kuidas ikkagi saab soovitavat projekti tellijale kõige soodsamal viisil teostada. Alternatiivseid variante selle juures enamasti ei analüüsita. Meile teadaolevalt võitis esitatud pakkumuse kõige madalama hinnapakkumise teinud Skepast&Puhkim OÜ, mis juba on ka vaidlustatud, kuna sellise hinnaga korrektseid uuringuid läbi viia pole realistlik.

4. Senine asjade käik ei ole kooskõlas valitsemise hea tavaga.

Riigi eriplaneeringu algatamisel ilmnenud takistuse (finantsvahendite nappus) lahendamisel käitus valitsus ja riigikogu pretsedenditult ja eirates head tava. Vastav seadusemuudatus läbis lugemised riigikogus kahe nädalaga; tähelepanuta jäeti riigikontrolli ja justiitsministeeriumi planeerimisõiguse töörühma seisukoht. Meile teadaolevalt on sellise kiirusega menetletud varem ainult ühte seadust ja seda seetõttu, et seadus oli vigane.
a) Eriplaneeringu seaduseelnõul puudub kohustuslik mõjuanalüüs, piirdutud on ainult korduvate kinnitustega: pole põhjust muretseda. Ent oma tõsist muret senise asjade käigu üle on väljendanud ka Vabariigi President Kersti Kaljulaid oma kaaskirjas seadusemuudatuse kinnitamisele.
b) Et presidendi mure oli põhjendatud, näitavad ka kaks hiljuti avalikusse jõudnud dokumenti:
1. RMK ja Estfor Investi eelkokkulepe, mis täiesti ilmselt algatati ajal, kui üks investoritest, Mati Polli, oli RMK nõukogu juht. See viitab teravale huvide konfliktile;

2. 17.02. 2017. a. nelja ministri, M. Kohava ja J. Raidla kohtumisel esitatud 12 soovi valitsusele. Selline paber iseenesest pole võib-olla tõesti midagi erakordset, aga valitsuse senine käitumine kinnitab, et investorite juhiseid reaalselt ka järgitakse. See kõik ei ole avalikkusele jäänud märkamata ja loob valitsuse tegevusele negatiivset mainet.

c) Tartu ja Tartumaa omavalitsuste otsuse avalik ignoreerimine, mida tahaksime eriti rõhutada ja esile tõsta: erinevad valitsuse liikmed, sh peaminister on kinnitanud, et uuringutega jätkatakse, kuigi Tartu linnavolikogu jõudis parteideülese kokkuleppeni ja on teinud valitsusele kaalutletud ja põhjendatud avalduse eriplaneeringu peatamise kohta ning linnavolikogu otsust on toetanud 7 Tartumaa omavalitsust.

Kokkuvõtteks: 
tuginedes eeltoodud argumentidele toetame Tartu linna ja volikogu ettepanekut (Taotlus riigi eriplaneeringu koostamise lõpetamiseks 19.03.2018 nr 9-3.2/07241) kõnealune eriplaneering lõpetada.
See säästaks väga paljude inimeste aega, energiat ja närvikulu ning välistaks võimalikud meeleavaldused ja pikad kohtuprotsessid, mida meile teadaolevalt juba kavandatakse.
Kui äriplaan ilmselgelt ei tööta, siis tuleb teha uus ja mõistlikum äriplaan, mitte muuta seadusi selleks, et äriplaan hakkaks toimima (viitame siinkohal investorite esindaja välja käidud lubadusele, et õhus on ka võimalus taotleda Euroopa Komisjonilt erandit, kui uuringud ei näita tehase sobivust).

Teeme ettepaneku aeg maha võtta ja ka avalikkusega läbi arutada, millisena me näeme oma tulevikku: kas vananenud tehnoloogiaga ja keskkonda kahjustava tööstusega või moodsa, nö rohelise tööstusega. Tugev stardipauk selliseks aruteluks on antud; avalikkus pole kunagi varem ilmutanud nii suurt huvi keskkonna ja tööstusega seonduvalt – ehk ainult fosforiidisõja aegadel.
Praegu on kasutamata Eestis olev ajupotentsiaal: enne taoliste planeeringute kehtestamist on vaja kõigepealt uurida suurt pilti. Vajalik on teha uuringuid – NB! kasutades ka juba olemasolevaid teadmisi ja varasemate uuringute tulemusi! – , mis arvestaks metsaressurssi (varu, juurdekasv, liigilisus jne.), veemajandust (veekogude seisukord ja võimalikud asukohad erinevatele tehnoloogiatele); võimalikke innovatiivseid tehnoloogiaid puidu ja üldiselt biomassi väärindamiseks Eestis koos ettevõtjatega (ja mitte ainult ü
he ettevõttega). Praegu ei ole õigupoolest selge isegi Eesti metsa arengukava ja see, kui palju üldse tohib metsa raiuda, et see oleks jätkusuutlik.

Investorid on avaldanud valitsusele survet, nõudes protsesside kiirendamist ja praktiliselt tingimusteta toetust ka avalikult.
Kuid kiirustada ei tohi, nii suurte otsuste puhul tuleb üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata.

Austatud keskkonnaminister,
Soovime Teile jõudu ja riigimehelikku tarkust kujunenud olukorra lahendamisel.

Lugupidamisega,
Tartu apelli töörühm
Peeter Hõrak, Tiia Kõnnussaar, Asko Lõhmus, Ülo Mander, Raul Rosenvald, Virve Sõber, Kristjan Zobel, Asko Tamme, Marju Unt
04.04.2018

Tartu apelli töörühm:

Professor Peeter Hõrak on Tartu Ülikooli käitumisökoloogia professor, immuunökoloogia ja inimese käitumisökoloogia töörühma juht, kahekordne riikliku teaduspreemia laureaat.

Tiia Kõnnussaar on kirjanik, toimetaja ja ajakirjanik, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja. Eesti Kirjanike Liidu liige.

Asko Lõhmus on Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja, juhtivteadur; kuulub ka RMK teadusnõukogusse ja Eesti metsandusnõukogusse. Riikliku teaduspreemia laureaat, 2017. a keskkonnateo laureaat.

Professor Ülo Mander on loodusgeograafia ja maastikuökoloogia õppetooli juhataja, loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor. Kahekordne riikliku teaduspreemia laureaat. Academia Europea liige, Valgetähe IV klassi teenetemärk.

Raul Rosenvald on Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakasvatuse osakonna vanemteadur. 2017. aasta keskkonnateo tiitli laureaat.

Virve Sõber on Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maateaduste Instituudi zooloogia osakonna teadur; pälvis Eestimaa Looduse Fondi noore looduskaitsja 2017. a auhinna.

Professor Kristjan Zobel on Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maateaduste Instituudi taimede evolutsioonilise ökoloogia professor, riikliku teaduspreemia laureaat.

Asko Tamme on Tartu Linnaraamatukogu direktor, on kuulunud Euroopa Teadusraamatukogude Konsortsiumi täidesaatvasse komiteesse ja olnud Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi juures tegutseva Rahvaraamatukogude Nõukogu esimees. Valgetähe V klassi teenetemärk.

Marju Unt on ettevõtjate koolitaja, ärikooli Estonian Euromanagement Institute juhataja.