Telegram alustab kuu aega kestvat eksperimenti, mille käigus püüavad kolm poliitikut hakkama saada miinimumpalgaga. Esimesena tutvustame teile Jaanus Riibet, kes töötab Lasnamäe linnaosavalitsuse asevanemana. Ta on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ning kuulub Keskerakonda. Muide, pärast keskkooli sai Jaanus pakkumise õppida lausa kahes ülikoolis Inglismaal, kuid noormees otsustas Eesti kasuks – ta tundis, et võib kodumaal püsides midagi kasulikku korda saata. Oma mõtetest ja tegemistest kirjutab Jaanus ka isiklikus blogis.

Miks otsustasid Telegrami eksperimendis osaleda?

Eestis on viimasel ajal üha rohkem tunda seda, et on olemas justkui kaks eraldi paralleelmaailma või -tegelikkust. Ühes maailmas väheneb tööpuudus ja tõuseb palk; rahvaloenduse andmed kinnitavad, et inimesed ei ole Eestist lahkunud ning hinnad ei tõuse. Ametlik statistika kinnitab, et inimeste rahulolu suureneb. Selles maailmas on inimesed võimuga rahul ja igasugune vastupidine seisukoht on eos mõne poliitilise konkurendi kaval skeem, mitte inimeste siiras soov seisukohti välja öelda ja asju paremaks teha.

Teise reaalsusega kohtumiseks piisab oma kastist välja tulekust ja tänavale minemisest. Kui sõidad linnast välja, siis näed, et külad on jäänud pimedaks; bussiliine, maapoode, – koole ja postkontoreid pannakse kinni. Võrreldes eelmainitud protsessidega, mis toimuvad tagasihoidlikus vaikuses, ületab uudisekünnise siiski veel see, kui inimesed hakkavad võitlema selle eest, et nende asulasse jääks alles pangaautomaat. Hämmastav mõelda, et inimesed peavad võitlema õiguse eest kodu lähedal kätte saada omaenda raha.

Inimesi häirib üha kasvav vastuolu selle vahel, mida näed, võrreldes sellega, mida kuuled meediast või loed ametlikest teadetest. Selle kohutava vastuolu tõttu osalengi eksperimendis ja loodan, et suudan paati kõigutada ja anda edasi pildi tegelikust olukorrast. Äkki inspireerib minu katsetus inimesi aktiivsemalt kaasa rääkima ja mõtlema Eesti tuleviku üle.

Räägi oma taustast,  kus õppisid, mis on sinu huvialad ja tõekspidamised?

2005. aastal lõpetasin Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi reaalklassi ja 2010. aastal Tallinna Tehnikaülikooli ehitusinseneri eriala. Olen juhtinud Tallinna Tehnikaülikooli Üliõpilasnõukogu, Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlauda ja Eesti Keskerakonna Noortekogu.

Kooliajal tegelesin võistlustantsuga ja gümnaasiumiklassides tegin ka bändi (punkansambel Lonni, kuula nende lugusid siit ja siit –  toim.). Aeg-ajalt kirjutan luuletusi.

Seisan suurema isikliku vabaduse ja parema demokraatia eest. Süsteem peab olema paindlikum ja samal ajal säilitama turvalisuse.

Miks astusid poliitikasse ja miks valisid Keskerakonna?

2009. aastal kärbiti mõne nädala jooksul oluliselt Eesti kõrghariduse rahastamist ja tudengite sotsiaaltagatisi: vähendati riigipoolset õppe- ja täiendavat toetust, doktorantide toetuse saajate arvu, riigieelarveliste õppekohtade arvu ja üldist kõrghariduse rahastamist; lõpetati õppelaenu kustutamine noortel emadel ja ametnikel ning maksusoodustus õppelaenu intressidelt. Seda kõike tehti väga lühikese aja jooksul ja tudengid ei suutnud koonduda ning oma huvide eest välja astuda. Üliõpilasjuhid jäid liiga passiivseks.

See andiski tõuke hakata aktiivsemalt oma arvamust avaldama ja liitusin Eesti Keskerakonnaga.

Kas oled saanud poliitika kaudu midagi Tallinna või Eesti elus parandada?

Ma arvan, et olen suutnud viimastel aastatel hoida mitmeid olulisi teemasid Eestis päevakorral ega ole lasknud neil kaduda – mõtlen noorte võimalusi poliitikas kaasa rääkida, tasuta kõrgharidust, õppelaenu hüvitamist, energiajookide mõju tervisele ja hambaravihüvituse küsimust. Neid teemasid on palju. Olen aidanud üles ehitada Tallinna noortevolikogu ja kaasa aidanud ka mitmete teiste kodanikuühenduste arengule Tallinnas.

Igapäevatöös Lasnamäe linnaosavalitsuses lahendan ja kuulen inimeste probleeme igapäevaliselt. Ma arvan, et olen aidanud paljusid inimesi, kellel on olnud erinevad isiklikud mured.

Mida arvad praegusest Eesti poliitikamaastikust?

Vabas Eestis kasvanud noored peavad hakkama poliitikat muutma – olukorra parandamiseks välja tulema ja kandideerima järgmistel valimistel. Erakondadesse kuuluvad inimesed peavad leidma jõudu, et astuda varjust välja, ning kandideerima oma koduerakondade juhtorganitesse. Valimistel osalemine annab ühe võimaluse määrata ja muuta poliitikat.

Usaldus riigikogu ja erakondade vastu on mõtlemapanevalt langenud. Nii juhtub, kui suur hulk inimesi enam ei usu, et riik suudaks nende elulisi raskusi kergendada. Usk tuleb inimestele tagasi anda ja lahendused on tegelikult olemas.

Millised on Eesti valupunktid, mille parandamisele poliitikud saaksid kaasa aidata?

Kõigepealt soovin, et meie ühiskonnas oleks probleemide ümber rohkem avatud arutelu. Vähem iroonilist suhtumist ja umbusku normivälise mõtlemise vastu ning rohkem üksteise toetamist.

Valupunkte, millest rääkida, on mitmeid. Kahtlemata peame rääkima täna elektri- ja toasoojahinna kontrolli all hoidmisest, päästjate ja politseinike palgatõusust; pensionide õiglasest tõusust ning tasuta korralikust koolitoidust kõigile õpilastele. Õpetajatele tuleb tagada hea palk. Teistsugust poliitikat pakkudes peame vähendama noorte kõrget tööpuudust – nagu näha, ei lahene see majanduse nähtamatu käe ega senise poliitika abil.

Kõrgharidusele tuleb tagada ligipääs kõigil võimekatel inimestel. See ei tohiks sõltuda tudengite majanduslikust olukorrast. Meid on Eestis liiga vähe, et ressurssi läbimõtlematult raisata. Paraku, viimase kõrgharidusreformi valguses tundub, et kõrgkooli kõrvalt töötamise võimaluste piiramine just peletabki raskemas majanduslikus olukorras inimesi eemale ja jätab kõrgkoolid rikaste lõbuks. Pikemas perspektiivis süvendab selline protsess ühiskonna lõhesid.

Telegrami eksperimenti saad alates homsest jälgida Telegrami uue blogi vahendusel.

Mariann Joonas

Foto: erakogu