Telegram alustab kuu aega kestvat eksperimenti, mille käigus püüavad kolm poliitikut hakkama saada miinimumpalgaga, tasudes selle eest ka eluasemekulud, toidu ja kõik muu vajaliku. Teiseks poliitikuks on valimisliitu Igatsus Osaluse Järele kuuluv Jaanus Raim, kes kandideerib KOV valimistel Kernu vallavolikogusse. Tehniliselt võttes ei ole Raim veel poliitik (saadik), vaid kõigest saadikukandidaat, kuid Telegrami arvates võiks poliitikas rikkumata inimeste käes olla Eesti tulevik. Käesolevad valimised ei ole Jaanuse jaoks esimesed, kandideerinud on ta varem nii KOV kui riigikogu valimistel ning osalenud aktiivselt ühiskonnaelus.

Miks otsustasid osaleda Telegrami eksperimendis?

See tundub olevat põnev teekond, mis võimaldab ennast tundma õppida ning huvitavatel teemadel (poliitika, majandus) mõtteid vahetada. Loodetavasti ka uusi mõttekaaslasi leida.

Kuidas avastasid enda jaoks poliitika?

Pean kohe alustuseks ütlema, et olen poliitik täpselt sel määral kui kõik teisedki ühiskonnaliikmed. Arvan, et poliitika kuulub nende tegevuste (nagu on ka näiteks söömine ja magamine) hulka, mida ei saa teha teise inimese eest.

Teadlikult hakkasin neist teemadest huvituma 1990. aastate lõpus, kui hakkasin sihikindlalt otsima võimalusi oma võimuosaku säilitamiseks (valimistel).

Millised on sinu arvates Eesti valupunktid ja milliseid neist saaks kohe lahendada?

Kellel on suurem huvi minu poliitiliste vaadete vastu, saab nendega tutvuda siin.

Minu arvates tuleb poliitiliste probleemide osas eristada mitut tasandit. Esimeseks tasandiks on osalemise probleem ehk ühiskonna liikmetele üldse võimaluse tekkimine oma ühiskonna elu korraldamises osalemiseks ja valupunktide kindlaksmääramiseks.

Valija võimalus valitud saadiku tegevusega rahulolematuse korral tema poolt järgmistel valimistel enam mitte hääletada ei ole piisav saadiku tegevuse ohjamiseks (tema kaudu ühiskonnaasjade otsustamises osalemiseks), kuna see saadik ei pruugi järgmistel valimistel (nelja aasta pärast) enam selle valija häält taotledagi. Selles mõttes ei ole tegemist mitte (rahva)esindajaga, vaid täisvolitusega (rahva)hooldajaga, kellele antud mandaat ei ole mitte ainult tagasivõtmatu, vaid ka sunniviisiline. Sest valdaval enamusel ühiskonnaliikmetest ei ole võimalik oma ühiskonna elu korraldamises osaleda ka saadiku rollis: neil puudub valituks osutumiseks vajalik kapital.

Üldine reegel tundub olevat selline, et 80% saadikukohtadest on täidetud 10% jõukaimate kodanikega, kui võtta arvesse vaid kõige kitsamas tähenduses majanduslikku kapitali.

Kui aga arvestada ka muid, raskemini mõõdetavaid kapitali vorme (poliitiline, sotsiaalne jne), siis võrdub suurimate kapitaliomanike valduses olevate saadikukohtade protsent sajaga.

Kuna ühiskonna kihistumine on ülisuur, siis pistabki suurima kapitaliga 10, 5 või 1% inimkonnast ülejäänud 90, 95 või 99% lihtsalt tasku.

Niikaua kui (väiksema ja keskmise kapitaliga) ühiskonnaliikmete ainsaks “võimaluseks” on taas ja taas tingimusteta usaldada, ei ole meil võimalik jõuda teise tasandi probleemide juurde – praktilise ühiselu ja majandusega seotud küsimused, mille üheks näiteks on Tom Valsbergi nägemus.

Kuidas näed, et saad ise Eesti poliitikas kasulik olla?

See on otseselt seotud eelmise küsimusega. Olen järjekordne ühiskonnaliige, kes ütleb selgelt välja, et ei ole (ega ole kunagi olnud) nõus oma võimuosakust loobuma. Et ei ole olnud mingit vabatahtlikku mandaadi andmist (saadikule) minu nimel rääkimiseks ja otsustamiseks.

Milline peaks sinu arvates olema miinimumpalk Eestis?

Arvan, et mingit seadusega kehtestatud miinimumpalka polegi vaja. Ka selle praeguse 320 euro puhul ei olegi probleemiks niivõrd selle summa väiksus – usun, et soodsate asjaolude (tervis, hea seltskond, soodne eluase, majandamisoskused/harjumused ja natuke õnne) kokkulangemisel võib isegi sellega hästi ära elada – kuivõrd see, et selle eest nõutakse ideaalis ka 8-tunnilist päevatööd. Kaheksa tundi ei soovi inimene järjest tegeleda ka kõige meeldivama tegevusega. Seega on asjaolu, et ka tegelikkuses leidub sellise palgaga nõustujaid, tunnistuseks, et inimene on aetud/sattunud äärmisesse kitsikusse.

Kui ka ühiskonna nn madalamatel klassidel oleks veidigi võimalust oma ühiskonna elu korraldamises kaasa rääkida, ei oleks see küsimus üldse teemaks.

Kuidas hindad Eesti poliitikat üldiselt?

See on ühe kohaliku omavalitsuse poliitika maailmariigis – pajas, mille ühes nurgas eraldi ja oluliselt erinevat suppi keeta ei saa.

Telegrami eksperimenti saad alates homsest jälgida Telegrami uue blogi vahendusel.

Mariann Joonas

Foto: erakogu