Olin väsinud uneta ööst, katsusin oma uuel magadiskohal puhata. Magasin õhtuni nii hästi kui see kõval naril läks. Siis ärkasin tühja kõhu tundest. Koputasin uksele ja küsisin välispolitseinikult, kuidas siin majas lugu on söömisega? Varsti tuli uksele värvitute, kalasilmadega, ebaterve näoga mees, vanemassistent Koehler.

„Mis te tahate?” küsis ta läbi hammaste.
„Süüa.”
„Siin ei ole restoran.”
„Seda küll. Aga ma võiksin teid oma külalisena paluda restorani õhtust sööma.” „See oleneb komissarist.”

„Eiskopist?”
„Ei. Komissari nimi on Täht.”
„Eks kutsuge tema ka kaasa.”
„Teda ei ole siin. Kui ta tuleb, teatan talle.”
Komissar R. Tähti juurde kutsuti mind paari tunni pärast. Kõht oli väga tühi, aga uhkus ei lubanud sellest enam juttu teha. Tähte kohtasin samas ruumis, kus juba hommikul olin olnud. Keskmise kasvuga, kuivetunud näoga, energilise ilmega komissar ütles, et ta mind tundvat mu tegevusest eesti polkude asutamisel. Siis olevat ka tema olnud üks esimestest ohvitseritest eesti sõjaväes. Lisas juurde:

„Teie pruut käis siin, tõi teile mõned asjad. Kuigi teie ülalpidamine ei õigusta teid mingisugustele soodustustele, võtsime pesu vastu.”

„Tänan, härra komissar.”

„Minu ametnikud kandsid mulle ette, et olete mu abi sõimanud,” jätkas Täht. „Ja siin ma näen, et olete protokolli kirjutanud, mis teeb teie olukorra väga halvaks. Teate ju, lugupidamatuse avaldamise eest valitsusele seisab kõva karistus.”

Juuresolev abikomissar Eiskop tegi Tähti jutule vahemärkuse: „See, mis sulle räägiti sõimamisest, oli meie omavaheline jutt. Aga protokoll ‒ jah, see loeb. Ma hoiatasin teda. Eks ole, härra Tomingas?”

„Tõsi on. Teie hoiatasite,” vastasin.

„Ärme siis aega viidame. Mis oleks, kui hävitame teie protokolli ja teie kirjutate uue seletuse. Seletate, kes teile lendlehe kirjutas, ja nõnda edasi. Näete, siin ta on. Puhas töö, hea paber, hästi korraldatud trükkimine ja levitamine. Minu kompliment. Noh, kuidas on? Soovite seletada?” jätkas Täht.

„Teie näite mulle olevat enam arenenud kui teie abi. Pealegi olete olnud ohvitser. Seepärast loodan, et minust aru saate. Protokolli hävitada ei maksa, sest et see on ainukene seletus, mis olete minult saanud. Ei kõlba minult oodata, et ma üles annaksin inimesed, kellest lugu pean ja kes minusse on suhtunud usalduslikult.”

Täht hakkas seletama, et neil olevat teada kõik minu teod. Kui ma üles tunnistan ja oma „kamba välja annan,” siis võivat kõik veel hästi lõppeda. Tema tundvat Laidoneri isiklikult ja väga lähedalt ja võivat minu eest hea sõna ütelda. Ka võivat ta mulle usaldada saladuse, et Laidoner ei olevat mitte alati ühes nõus Pätsiga ja et tema käes olevat peavõim ‒ politsei ja sõjavägi. Tema veendumuse järele võivat Laidoner isegi kogu süüdistuse minu vastu lõpetada.

„Kuidas nii?” küsisin. „Ilma kohtuta?”
„Jah,” vastas Täht, „tal on see võim. Kui ta ainult tahab.”
„Aga mina ei taha. Kui minu vastu on süüdistusi, siis tõstetagu need kohtus, ja mitte politseis. Ja mina ei soovi ega vaja armu kelleltki, kõige vähem Laidonerilt.” Täht seletas jällegi, kui rumal on salata, kui neil niikuinii on kõik teada. Samuti oleks ebatark tegu Laidonerile käega lüüa. Kui ma oma kamba välja annan, võivat ma temaga koos sööma ja jooma minna Jahimeeste Klubisse, kohe üle tänava. Ta teadvat, et ma hommikust saadik olen söömata. Küsisin, kas võiksime enne süüa ja pärast sööki kõnelda kamba väljaandmisest. „Ei,” vastas Täht, „enne töö, siis lõbu. Kust ma tean, et te mind ei peta?”

„See tähendab, söön kõhu täis ja kampa välja ei anna. Tahtsite nii ütelda?” „Just nii. Meie end narrida ei lase. Noh, teeme protokolli ära ja lähme sööma.” „Ma ei teadnud, et Eestis inimesi ülekuulamisel mõjutatakse näljutamisega. Või ons seegi lubatud kaitseseisukorra ajal?”

„Sõjaseadusega on kõik lubatud,” torkas Eiskop vahele. „Tean oma teenistusest Vene ajal. Ja seadused on meil üle võetud Venest. Me aga ei taha teile kätt külge panna, kuigi võime teha ka seda, kui see on vajalik.” Mulle lubati süüa, lubati veel samal ööl kongi panna voodi, lubati ajalehti lugeda, raadiot kuulata, pruudiga kokku saada, lubati anda ka muidki soodustusi ‒ „kui teie meile ütlete üheainsa nime ‒ nime, kes lendlehe kirjutas.”

Raputasin pead: ei soovi seletusi anda.

Siis muudeti taktikat. Hakati ähvardama. Öeldi, et minu teo kohta leiduvat paragrahv Vene Uues Nuhtlusseaduses, mis olevat ka meil kehtiv ja mille järele mind võib karistada kaheksa aastaga. Nad saavat aru, et ma tahtvat mängida aumeest ja mitte välja anda oma kaaslasi. Aga oma nahk peab igale inimesele olema kõige lähem. Kui ma aga edasi keeldusin, sai eriti Eiskop väga pahaseks:

„Ka kõige viimsem kommunistinäru tunnistab üles, kui ta näeb, et meie teadlikud oleme tema tegudest. Vaat! See on aumehelikkus. Aga teie ei ole aumees. Olete argpüks ja seepärast ajategi käojaani.”

Tundsin end olevat puudutatud:

„Härrad komissarid, kes meist aumees on, seda näeme kohtus. Mul oli kord mõte teiega rääkida avameelselt asjadest, mis teid võiksid huvitada. Aga kõik see, mis ma täna siin olen näinud ja kuulnud, on mind viinud teisele arvamisele, sundinud lugupidamise kaotama teie asutuse vastu. Ei, teiega ma kõnelda ei soovi. Kohtu-uurijaga aga küll. Ma loodan, et ta seadusi rohkem austab ja poliitilistes asjades paremini orienteerub kui teie.”

Sattusime sõnavahetusse. Mulle seletati, et ma seadusi ei tundvat. Seadus nõudvat, et kohtuliku uurimise eel peab käima põhjalik juurdlus politsei poolt. Seepärast olevatki politsei protokollid nii olulise tähtsusega (see oli vale, nagu hiljem kuulsin oma kaitsjalt Teemantilt. Kohtulikul asjaajamisel ei ole politsei protokollidel mingit tähtsust). Kui ma heaga seletusi ei anna, olevat neil vahendeid küll ja küll mind seletusteks sundida.

Sellele vastasin, et tahan istumist ära õppida ja et mul tundub pikantsena seda õppimist sooritada just Pätsi poliitilises politseis. Palusin end kohtu-uurija juurde saata. Sellest keelduti. Palusin end kautsjoni vastu vabaks lasta. Ka sellest keelduti. Lõpuks palusin mulle lugeda anda kriminaalkohtupidamise seadustikku, mida komissaride laual nägin. Sellestki keelduti. Mul ei jäänud muud üle kui püsti tõusta ja toast välja astuda tagasi oma kongi. Sedagi püüti valju häälega keelata, aga tõrjusin komissare väitega, et Päts olevat ütelnud: „Kes on pandud istuma, see istugu heameelega.” Vist ei ole Päts seda kunagi ütelnud, aga komissarid lakkasid kärkimast ja ma kasutasin tekkinud kohmetust kiireks puhkama minekuks.

„Noh, mis siis?”
Eiskopi nägu lõi särama. Ta kordas ilmse mõnuga:
„Noh, mis siis? Mida te ikka ära teha saate?”
„Pean mõtlema. Teil on õigus, mul ei ole suurt valikut oma abituses.”
„Miks ei ole? Te seletate meile, mis vaja. Ja meie anname teile sõna, et preili Achmani pärast võite olla mureta. Teie ju armastate teda, tahate abielluda. Mis valiku üle te siis ikka pead murrate, kui tahate olla aumees? Noh?”

Ei osanud Eiskopile midagi vastata. Palusin end jätta üksi. Näis olevat tõesti nii, et nad võivad teha, mis tahavad, vahet tegemata naiste ja meeste, süütute ja süüdlaste vahel. Täitsin täpselt kõik reeglid, mis käivad konspiratiivse tegevuse kohta. Minu mõrsjal ei olnud vähimatki aimu, mida tegin. Aga nad ei tarvitse seda teada ega uskuda. Nad võivad ta kinni viia oma tuju järele ja Eiskopi ähvardus ei tarvitse sugugi olla bluff. Mul ei ole õigust ohtu viia istumise hädaga harjumata 20-aastast neiut, kellega olin lubanud abielluda samal sügisel. Arutasin, mõtlesin, maadlesin endaga. Lõpuks võtsin nõuks anda täieliku seletuse tingimusega, et süütuid inimesi ei jälitataks. Enne aga otsustasin ära oodata, mis Laidoner mulle vastab. Kui ta vastus osutub korrektseks, ei taha minagi käitumises temale võlgu jääda.

Telegramil on au korraldada raamatu “Vaikiv ajastu Eestis”  esitlus 3. jaanuaril, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval, Tallinnas Solarise Apollo raamatupoes kell 15. Raamatut tutvustavad teiste hulgas ajaloolane Mati Õun ja kirjastuse Grenader ajalootoimetaja Lauri Suurmaa.

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Foto raamatust

Toimetas Maarja Aljas