Eelmisel nädalal selgus, et järjekordne Kaagvere kooli direktor on otsustanud ameti maha panna. Mis seal koolis tegelikult toimub, aitab Telegrami peatoimetajal Mariann Joonasel ja Õhtulehe loovjuhil Anu Saagimil välja selgitada stuudiokülaline, Kaagvere kooli lõpetanud Laura⃰⃰.

Muuhulgas püüame leida vastust küsimusele: mida peaksid haridussüsteem, lapsevanemad ja kogu ühiskond tegema selleks, et ühtegi last ei pandaks sellisesse asutusse? Ja kas seal on ikka nii halb, kui räägitakse? Laura räägib oma isikliku loo ja paneb südamele: vanemad, palun pöörake oma lapsele tähelepanu. Lapse krutski võib olla appikarje! Muide, Laura on tänulik, et sinna koolis sattus, sest see muutis ta elu!

https://youtu.be/2r-IWdDAqEY

Saate jaoks ettevalmistusi tehes küsitlesime kooli teemal ka endisi Kaagvere õpilasi Maarjat⃰ ja Pillet⃰, kelle vastused nüüd teile lugemiseks pakume. Ka nemad on tänulikud, et said seal koolis käia.

Mis on teie seisukoht ametist lahkunud direktori ja selle ümber tekkinud diskussiooni osas?

Maarja: Direktori lahkumine on ainuõige otsus, kuna ta ei olnud lastele mitte kunagi olemas. Direktor peab suhtlema ka lastega.

Pille: Mida ma oskan Reesti kohta öelda on see, et minu arust ta ei saanud oma ülesandega hakkama. Väga kahju on, et Hänni ametist lahkus. Kuna tema sai alati hakkama kõigega.

Mis oli Kaagvere koolis hästi sel ajal kui teie seal käisite? Ja mis halvasti?

Maarja: Minu ajal oli Kaagveres see hästi, et sel hetkel oli veel mingil määral kord. Halvasti oli aga see, et juhtkond ei oskand omavahel asju ajada.

Pille: Kaagvere Erikool minu ajal oli täpselt nagu tavaline internaat, võimalusi oli palju. Kui käitusid hästi said väljasõitudele, kinodesse, teatrisse jms. Mis oli halb oli see, et kui keegi mingi lolluse rühmas tegi, kannatasid kõik. Ja see, et helistada sai väga vähe.

Ainuke viga, mida nüüd on seal koolis tehtud on see, et poisid sinna pandi. Olen täielikult selle vastu. Poisid ässitavad tüdrukuid ja see pole nende koht. Minu ajal oli külas rahulik. Aga nüüd poisid teevad selle põrguks.

Kui palju on direktori teha ja kui palju määrab kooli õhkkonna ülejäänud personal?

Maarja: Direktor on koolis kõige tähtsam, kes loob koolis korra, reeglid, hea tööõhkkonna, meeldiva suhtlemise.

Pille: Minu ajal oli Sirje Hänni väga mõistev kogu personaali suhtes ja samuti ka laste. Ta oskas panna oma sõna laste suhtes maksma. Ja lapsed kuulasid. Õpilastel oli alati päev sisustatud. Kasvatajad ja järelvalve hoolitses selle eest. Töötajad olid alati heas tujus.

Kas kooli töötajad kasutasid õpilaste kallal vägivalda?

Maarja: Kooli töötajad kasutasid enesekaitset ehk verge võtteid, õpilaste peal vägivalda mitte.

Pille: Ainult siis, kui me ründasime töötajat. Hoiti kinni pigem

Aga miks õpilane ründas? Kas oli provokatsioon või pigem oli asi õpilases endas?

Pille: Ise läksime vahest lolliks.

Kas oleksite ise valmis kooli igapäeva elu parandamiseks käed külge panema?

Pille: Kui ma saaks aitaksin kooli. Sest ma ei kahetse hetkekski, et seal koolis olen käinud.

Millist abi kool teie arvates kõige rohkem vajaks?

Maarja: Kool vajaks kõige rohkem töötajaid kes saaksid lastega hakkama, kes teab mis töö see on ja kellel oleks peale hakkamist neid aidata.

Pille: See kool vajaks personaali, kes oskab tegeleda selliste õpilastega. Kellel on tugevad närvid ja kes suudab ennast kehtestada. Muud ma öelda ei oska.

Kas teie arvates on Kaagvere kool Eesti ühiskonnas vajalik või saaks nn probleemsete neidude probleemi lahendada ka teisiti?

Maarja: Minu arvamus on see, et kui poleks mind Kaagvere kooli saadetud siis poleks ma ka muutunud. Mõned neiud muutuvad seal, kuid kahjuks mõned ei muutu.

Pille: Muidugi oleks ju alati parem, kui saaks ka muud moodi. Aga sellel koolil pole midagi viga. Ma ütlen ausalt. Ma olen väga rahul, et sain seal koolis käija. Sain elust teistsuguse vaatepildi. Oskan elada paremini. Tean nüüd mis on perekond ja kuidas seda austada.

Juba siis saad sa õppetunni, kui satud sinna kooli. Sa ei tea millal sa näed oma pere. Ja see on see koht, kus hakkad mõtlema, millega sa hakkama said ja miks oli vaja nii teha. Mina olin 6 kuud koolis enne, kui sain kodu külastusele. Ja kui sain siis mõistsin kui kallis on pere .

Mida sinu pere sellest arvas, et seal koolis käid? Ja kas su sõbrad, kes olid enne sinna kooli minemist jäid sulle alles?

Pille: Minu pere andiski nõus oleku, et sinna läheks. Olin küll kohtu poolt sinna määratud. Aga vanemad olid ka nõus sellega. Ja olen tänulik, et sinna sain. Sain õppetunni. Jah kõik mu sõbrad jäid mulle alles. Keegi ei vaata viltu. Sest see kool pole nii hull nagu räägiti enne, kui ise sinna sattusin. Isegi mu poiss ootas mu ära, aga me pole enam koos. Kuna ma ei tahtnud elada seda elu mida tema tahtis. Olin muutunud ja suureks kasvanud ja olid teised välja nägemised elust. Ning tahtsin pürgida kõrgemale.

Kas saaksid kirjeldada tavalist päeva koolis ja samuti tavalist nädalavahetust. Ma pakun, et enamus inimesi ei kujuta ette, kuidas on elada internaadis.

Pille: Üks tavaline koolipäev oli selline, et hommikul 7t oli äratus, kes käis pesemas, pani oma asjad valmis ja riide. 7.45 oli söömine. Kõik olid rivis ja läksid. Siis nagu tavaline õppetöö. Ja lõuna. Peale tunde oli puhketund. Ja 4 või 5 hakkasid õppimised, mis järgmiseks päevaks olid. Siis rühmategevused, söömine. Väljas käik. Õhtul nägid veel telekat. 10 oli öörahu.

Nädalavahetusel tõusti ma ei mäletagi äkki oli kell üheksa. Sööma. Ja siis tegevused. Ja siis parimad said väljasõidule v kinno vms. Aga olenes ka palju meid oli rühmas või koolis. Rühmad jagunesid 3meks; A oli kõige paremad . B olid tublid ja C olid halvemad. Mina olin Bs.

Tegevusteks olid kas AHHAA keskus või siis rühmas meisterdamine, tantsimine. Või oli mingi inimene külas kes rääkis mingitest teemadest. Ei mäleta teemasid. Ja tegime ka uurimustöid.

⃰⃰Kõikide naiste nimed muudetud kuid toimetusele teada.

Vaata saate vanemaid osasid siit: Telegrami Youtube

Foto: V. Ranniku 1960 · Kaagvere erikool / Muinsuskaitseamet

Toimetas Mariann Joonas