Eesti staažikamaid uurivaid ajakirjanikke, raamatu “VEB-fond. Kadunud raha“ autor Toomas Kümmel ütles Saare maakonna päevalehele Meie Maa antud intervjuus, et VEB-fondi nõuete juurde tagasi pöördumise valguses peaksid uue põlvkonna reformierakondlased astuma otsustava sammu.

Miks VEB-fondi teema uuesti päevakorda tõusis?

Sellepärast, et lahendused, mis lubaksid selle teema lõplikult sulgeda, puuduvad. Sellele kuriteole ei ole antud poliitilist hinnangut. Ma olen enese jaoks selle teema sulgenud, ehkki mõistan väga hästi, et aja jooksul selgub veel üksikasju selle kuriteo detailide kohta. Olen absoluutselt veendunud, et me saame teada VEB-fondi röövis osalenud inimeste nimed ja nende osaluse ulatuse.

VEB-fondi teemat uurisid põhjalikult Ardo Hanssoni juhitud Eesti Pank, riigikogu uurimiskomisjon, riigikontroll, aga ometi ei jõutud tulemuseni, et see teema lõplikult sulgeda. Miks?

Siin on kahesugused põhjused. Esiteks ajalised. Tuletame meelde, et kohtuotsusega kohustati 2011. aasta algusest valitsust välja töötama lahendus VEB-fondi kreeditoridele nende kadunud vahendite kompenseerimiseks. Reformierakondlik valitsus ei suutnud kohtu poolt määratud üheksa kuu jooksul vastavat eelnõu riigikogule esitada. Kui lõpuks valitsus vastava eelnõu riigikogule esitas, olid selles olulised valed.

Andrus Ansip esines eelnõu tutvustades samasuguste valefaktidega nagu neid aastaid oli esitanud Eesti Pank. Need otsesed valed ei häirinud koalitsioonipoliitikuid. VEB-fondi kreeditoridele taheti nende kaotatud vahendid kompenseerida fondi nõuete müügist saadud rahast. Kuna tegelikult fondil mitte mingisuguseid juriidilisi nõudeid ei olnud ega saanudki olla, oli tegu küünilise silmamoondusega.

Kes poliitikutest teemaga enim kokku puutusid?

Valitsuse poolt töötas selle teadlikele valeandmetele toetunud eelnõu välja Jürgen Ligi juhitud rahandusministeerium. Arutelude käigus jõudis reljeefse väljendusviisi poolest palju kuulsust kogunud Ligi sõimata VEB-fondi kreeditore ja tõe eest seisjaid küll spekulantideks, küll Venemaa luureagentideks. Saarlased võivad siin ise hinnata, kas Ligi väljendid annavad hinnangu näiteks Saare Kaluri tublide juhtide või ütleja enese kohta.

Riigikogu poolt menetles eelnõu Marko Pomerantsi juhitud õiguskomisjon. Pomerantsi kiituseks tuleb öelda, et ta sai eelnõus esitatud teadlikest valefaktidest suurepäraselt aru, kuid IRL-i koalitsioonis püsimiseks Reformierakonnaga ei julgenud ta selga sirgu lüüa ja seda jama prügikasti visata. Selle asemel uskumatut verbaalset kõhulahtisust demonstreerides püüdis ta seda õigustada ning veebruaris 2012 võttiski riigikogu piinliku eelnõu 44 häälega vastu.

Riigikohtu üldkogu jättis 20.11.2012 VEB-fondi sertifikaadiomanike kaebuse rahuldamata. Riigikohtu üldkogu leidis, et riigikogu otsus oli formaalselt õiguspärane. Samuti märkis riigikohtu üldkogu, et otsusega ei lahendatud kahju hüvitamise küsimust. Kui kaebajatel oli enne otsust õigus nõuda kahju hüvitamist, siis eksisteerib see õigus neil muutumatul kujul ka pärast riigikogu otsuse jõustumist.

Kogu häda oligi selles, et esimesena paljastas tõe VEB-fondi loos, Vahur Krafti petukirja, uueks Eesti Panga presidendiks saanud Ardo Hanssoni initsiatiivil tehtud keskpanga audit 2013. aasta alguses. See põhjustas ühiskonnas omamoodi vapustuse ja rajas tee riigikogu vastava uurimiskomisjoni moodustamiseks. Üheskoos sellega alustas VEB-fondis toimunu kohta auditi koostamist ka riigikontroll. Riigikogu uurimiskomisjoni ja riigikontrolli auditi lõpparuannete esitlemine toimus juunis 2014. Seega ei olnud riigikogul ja riigikohtul oma otsuste tegemise ajal tõest teavet VEB-fondis toimunu kohta ja see selgus alles hiljem.

Tollane õiguskomisjoni esimees Pomerants ütles aga valitsuse koostatud VEB-fondi kohtuotsusele lahenduse leidmiseks esitatud eelnõu esimesel lugemisel riigikogus, et kui VEB-fondi nõukogu viib läbi nõuete müügi protsessi, saame teada, kas fondi sertifikaatidel on reaalne hind. Pomerantsi, kes kahtlemata esindas ka riigikogu õiguskomisjoni seisukohta, arvates pidi eelnõu täitma oma eesmärgi sel juhul, kui protsessi käigus tekib VEB-fondi sertifikaatidele hind.
Loomulikult ei saanud sertifikaatidele mitte mingisugust väärtust tekkida. Ehkki VEB-fondi nõuded müüdi oksjonil teisel katsel sümboolse hinna eest, said fondi kreeditorid pärast seda ametliku teate, et nende kompensatsioon on null. Seega ei täitnud eelnõu oma eesmärki.

Mida sa VEB-fondi saaga lõpliku lahenduse leidmiseks poliitilise hinnangu all silmas pead?

Tuletan meelde, et ainsana on selle kuritegeliku loo pärast avalikult vabandust palunud Eesti Panga president Ardo Hansson, kellel pole selle kuritegeliku looga vähimatki kaasust. Aga ta palus viisaka ja targa inimesena vabandust Eesti Panga kui institutsiooni nimel. Ta tegi seda ka Siim Kallase, Vahur Krafti ja Andres Lipstoki eest, kelle absoluutne moraalitus tuleb sel taustal eriti vastikult esile.

Kahtlemata mängib rolli ka poliitiline moment. Reformierakonnal on kapis selline luukere, et asjatu on loota, et antud teema enam ei tõstatu. Lisaks on õhus väga valusad küsimused. Näiteks, missugune roll oli VEB-fondi raha röövimise juures Venemaa võimudel ja eriteenistustel, missugust julgeolekuohtu see võib põhjustada. Laiemalt on küsimus ju ka demokraatias, selle aluskivis – võimude lahususes.

1999. aasta valimistel, kohe pärast VEB-fondi röövi elluviimist teadmata päritolu rahaga opereerinud R-Hoolduse nimelist ettevõtet juhtisid Siim Kallas, Märt Rask ja Andres Lipstok. Me teame, kuidas nende tööalane karjäär edasi kulges – ühest sai peaminister ja eurovolinik, teisest riigikohtu esimees, kolmandast Eesti Panga president. Seega asusid nad kõik tänu Reformierakonna võimule tõusmisele ametitesse, kus oli võimalus kinni mätsida VEB-fondi kuritegu. Kas see oli juhus? See on küsimus, millele pole samuti hinnangut.

VEB-fondi teemaliste kirjutiste kommentaariumi alt võib leida paljude inimeste küsimust, miks maksumaksja peab kellegi poolt varastatud raha kinni maksma. Kuidas neile vastata?

Esiteks on maksumaksja juba maksnud kinni VEB-fondi sigadusi, ja mitte vähe. VEB-fondi viimase juhataja ja likvideerija Rein Järvelille arvutustel läks Eesti ajaloo suurim finantskuritegu igale tööealisele eestimaalasele maksma umbes 900 krooni. Teiseks aitab praegu menetletav VEB-fondi eelnõu kompenseerimise näol algatada kriminaalasja fondi ümber tegutsenud kurjategijate vastutusele võtmiseks, sest sel juhul on juriidilises mõttes tegemist nende poolt tekitatud kahjuga.

Meid rõhub mingi sisemine taak, alati on süüdi keegi teine. Aga meie ju käime valimas ja teeme oma otsused. Et võimul olid nii pikalt inimesed, kes VEB-fondi ümber toimetasid, tõde kinni mätsisid ja meile pikka aega näkku valetasid, selles oleme ka ise süüdi, et neid valisime.

Alles siis saame olla kindlad, et taolised VEB-fondi lood ei kordu, kui tunneme ka ise vastutust oma riigi ja ühiskonna ees. Loomulikult võtab küpseks ühiskonnaks saamine aega, meil on olnud vähe aega seda harjutada.

Mida Reformierakond peaks ette võtma VEB-fondi taagast vabanemiseks?

Uue põlvkonna reformierakondlased peaksid astuma otsustava sammu. Tuleb anda aru, et see pole sugugi lihtne, kuivõrd puudutab ikkagi otseselt mitmeid erakonna asutajaid ja endisi juhtfiguure. Mõned neist on praegugi erakonnas väga olulised tegijad. Aga see jõud tuleb leida neil, kes tahavad erakonda edasi viia.

Kas sa näed Reformierakonna sees mingeid sellesuunalisi liikumisi?

Ei, täna veel mitte. Aga seal on piisavalt tarku inimesi ja ma olen kindel, et selleni jõutakse. Missugune pilt meile täna avaneb: endine riigikohtu esimees, reformierakondlane Rait Maruste jõudis juba kommenteerida, et ei mõista, miks VEB-fondi nõuete juurde on tagasi pöördutud. Maruste teatas: „Kui mingile vaidlusele on punkt pandud, see on kõik etapid läbinud, siis selle juurde tagasi ei tulda, kui ei ole uusi asjaolusid ilmnenud.“

Kui VEB-fondi kohtuotsuse arutelu mõned aastad tagasi reformierakondlikku valitsusse ja riigikogusse jõudis, paistis Maruste oma labaste valedega eredalt välja, et nui neljaks fondis toimunud röövimine taas kinni mätsida. Tegelikult tuleb hirm peale, kui arvestada, et see inimene on olnud riigikohtu esimees, Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik. Samas, see inimene on olnud ka Tartu ülikooli õigusteaduskonna partorg.

Või Maris Lauri äsja ilmunud arutelu poliitilisest kultuurist tema blogipostituses “On olemas ja siis lõpuks ei ole“. Ta on Reformierakonnaga liitunud üpris hilja ja võiks olla eetilise enesepuhastuse eestkõneleja, aga kahtlen. Maris Lauri mure demokraatia pärast on põhjendatud ja kõigile tema kirjeldatud murekohtadele võib alla kirjutada.

“Ma näen, et Eesti on teel, mis lõpuks hävitab demokraatia, sest ta hävitab kodanike usu demokraatiasse. Me näeme, et vahelejäämisel jääb eksijal õigust ülegi ja järgmisel korral ollakse veelgi nahaalsem, seda, et diskussiooni asemel rünnatakse küsijat asja eest teist tagant täiesti kõrvalisel teemal, kus isegi lihtsale ja täiesti süütule küsimusele vastatakse iroonitsemise ja vahel ka mõnitamisega, kus stiiliks on targutav mula, kus demagoogia osaks on saanud ka sulaselge valetamine…“ kirjutab Lauri.

Kuidas peaksime edasi toimima?

Aga pange nüüd see lõik VEB-fondi konteksti, vaadake reformierakondlaste käitumist selle röövimise kinnimätsimisel. Lauri jutt sobib toimunu kirjeldamiseks täpselt. Seega, ta võiks alustada oma koduerakonnast. Siinkohal tahan Laurile meenutada, et tema haridusministriks oleku ajal alustas tema juhitud ministeerium kandidaatide otsimist Tartu ülikooli nõukogusse. Ja üheks isikuks, kes praegu on lugupeetud alma mater’i nõukogu liige, on Vahur Kraft, VEB-fondi üks peakangelasi.

VEB-fondi pangarööv sai paljuski teoks tänu Krafti kuritegelikule käitumisele ja tema allkirjastatud petukirjale. Inimene, kes aastaid istus Eesti Panga eesotsas ja kuritegu varjas tänu poliitilisele katusele, võibolla ka asjasse segatud poliitikuid šantažeerides, kes aastaid valetas suud ja silmad täis avalikkusele, Eesti Panga nõukogule, riigikogule, kohtutele, kes tassis riigikogu uurimiskomisjoni labaselt võltsitud dokumente oma kuriteo varjamiseks, istub meie rahvusülikooli nõukogus.

1960.–1970. aastatel oli Singapur veel väike vaene riik, mis importis isegi pressvett ja ehitusliiva. Singapuri majandusime teokstegemisel oli oluline korruptsiooni väljajuurimine ja ausate kohtunike ametitesse leidmine. Enesepuhastust alustas peaminister oma poliitilisest lähiringkonnast, mitmed tema valitsuse ministrid mõisteti süüdi ja vangi. Just selline enesepuhastus peaks olema eeskujuks Reformierakonna tulevastele juhtidele.

Kas sa usud sellisesse Reformierakonna enesepuhastusvõimesse?

Usun küll. Kõige muu kõrval on poliitikud tavaliselt ka väga ratsionaalsed inimesed ja seda ei tasu alahinnata. Näiteks Reformierakonna olulised figuurid, toredad ja tublid inimesed Urve Tiidus ja Kalle Laanet oma autoriteediga võiksid ju vabalt olla selle protsessi käivitajad, Reformierakonna eetilised majakad.

Küsitles Veiko Visnapuu, Meie Maa

Allikas: Meie Maa

Loe ka: “VEB-fondi analüüs: valefaktidele tuginedes aetakse jama“, “Toomas Kümmel: VEB-fondi jäljed viivad Putini lähimate kaasvõitlejateni. Kuidas mõjutab Kreml tehingutega seotud eestlasi?”

Foto: tallinn.ee