Tartu kogukondade raadio Generaadio rääkis 2015. aasta jaanuaris õigusteadlase ja kriminaalõiguse professori Jaan Sootakiga uimastipoliitika leevendamisest. Sootak on Tartu Ülikooli Avaliku õiguse instituudi osakonnajuhataja ja Riigikohtu nõunik.

Kui Te vaatate tänast Eesti uimastipoliitikat, siis milliseid kitsaskohti võiksite välja tuua?

Kas just kitsaskohti, aga kui ma vaataksin võib-olla arengut, kuhu me tahame jõuda ja võrdleme sellega, mis maailmas toimub, siis ma arvan, et ma vast ei eksi, kui ütlen, et maailmas on märgatav selge tendents paika panna täpselt kuhu peab ulatuma välja preventsioon ja kust peab algama repressioon ja siis piir liigub loodevasti selles suunas, et preventsioon võtab rohkem ruumi ja lükkab tahaplaanile repressiooni. Kui Eestis seadusandlikul tasemel midagi ette võetud ei ole, meie narkopoliitika on kindlasti väga karm, ma pean silmas kriminaalpoliitikat. Ma arvan, et me peaksime tõsiselt hakkama mõtlema, et liigutada ka n-ö institutsionaalset või juriidiliselt põhjendatult seda preventsiooni piiri edasi ja natukene leevendada repressiooni.

Millised oleksid Teie ettepanekud praeguse uimastipoliitika reformimiseks?

Kui me räägime õiguslikust aspektist, siis tuleb alustada kõige väiksematest asjadest ja eelkõige väikeses koguses kergete narkootikumide pruukimise ja valdamise dekriminaliseerimisega. Ei ole mõtet niisugust tegu karistada ja siis juba vaadata, kas minna edasi. Kuskilt tuleb see kriminaalpoliitiline ots lahti teha.

Ka maailma tasandil, mõeldes näiteks ÜRO peale, räägitakse viimastel aastatel ühe jõulisemalt sellest, et praegune sõda kui selline narkootikumide vastu on läbi kukkunud ja oleks vaja hoopis teistsuguseid meetmeid.

See ongi nii, et me räägime sõjast ja sellest ja teisest, me räägime tegelikult nagu öeldakse põhimõttel ei liha ega kala. Ma usun, et paljud on lugenud Frederick Forsythe’i “Cobra”, mis on tegelikult jube lugu sellest, mis kõik hakkab toimuma, kui me kuulutame välja totaalse sõja. Lugege neid episoode, ma ei taha neid meenutadagi, see on ikka kohutav, kuhu lõpuks jõutakse. Me peame endale aru andma, millega see võitlus võib lõpuks lõppeda.

Kas Te natukene ka kommenteeriksite, mis on see rahva tervise kahjustamine, mille tõttu tänaseid “eksijaid” süüdi mõistetakse?

Selle üle on õigusteadlased palju rääkinud ja need, kes on mõõduka narko kriminaalpoliitika poolt või siis teatud dekriminaliseerimise poolt, ütlevad, et rahva tervis kui selline ei ole formuleeritav ja täpselt määratletav õigushüve. Õigushüve peab olema selgelt ja kindlalt tuvastatav, mitte et tingimata peab näpuga katsuda saama, aga ta peab olema ikkagi selline hüve, mille kahjustamise eest tuleb inimest karistada. Õigushüve võib olla ka inimene ise aga karistusõiguses kehtib kindel põhimõte, et kahjustatakse võõrkahjustuse eest, mitte enesekahjustuse eest. Täiskasvanud inimene võib – tõsi küll väheste eranditega – ikkagi otsustada ise, mida ta enda keha või vaimuga teeb. Alaealiste puhul on mõningane õiguslik piirang vajalik – see on veel omaette lugu. Aga see õigushüve määratlus “rahva tervis” on tõesti väga ebamäärane ega selgita ja ei põhjenda piisavalt, miks pärast me karistame inimest, kui tal on mingisugune null koma midagi taskus.

Karistusseadustiku paragraaf 188 keelab ebaseadusliku unimaguna-, kanepi-ja kokapõõsa kasvatamise. Kas Teie hinnangul ei ole see pisut paranoiline ära keelata esiteks taimi, mis on Looja poolt kasvamas ja kui palju on üldse juhuseid Eesti praktikas, kus keegi on Eestis kokapõõsast või unimagunat ehk mooni kasvatanud?

Taime kasvatamise kriminaalasju on siiski olnud, seda on võimalik tuvastada ja kriminaliseerida. Kas see on sisuliselt põhjendatud, see on hoopis omaette lugu. Meil käis Riigikohtus omal ajal kaks korda üks asi, kus oli juttu ühest kanepi taimest. Juriidiliselt oli kõik korrektne, nagu öeldakse, aga me peame vahel tõesti kõrvale astuma ja mõtlema, et mida me õieti tahame ning keda ja mille eest me õieti karistame.

Maailmas on kanepi dekriminaliseerimise või legaliseerimisega mindud väga erinevaid teid pidi – on Portugali näide, Hollandi näide, Uruguay näide. Kas Eestil võiks olla mingisugune oma tee, kuidas asju ajada? Mingisugune siht, kuidas kahjud oleksid võimalikult väiksed ja rahva tervis kaitstud, kõik muud asjad paremini kui mujal?

Ma arvan, et see ongi  meie järgmine samm, millise mudel me valime. Nagu ütleb Hiina vanasõna “teest saab võitu käies” – me peame kõige pealt otsustama, kas me tahame üldse käima hakata. Otsustama, et me tõepoolest midagi dekriminaliseerime ja siis juba vaatame, millised mudelid me valime. Aga see on juba teine samm.

On juhuseid, kus inimene jääb vahele näiteks oma kodus ise endale kasvatamisega või on tal mingi kogus kanepipuru endaga kaasas. Advokaadid ja prokuratuur suhtuvad sellesse suhteliselt ühte moodi – koosseis on koos, ega siin midagi teha ei ole, süüdimõistev otsus tuleb nagunii. Mis on teie sõnum advokaatidele, kaitsjatele ja nendele inimestele, kes selles hirmus elavad? Millele rõhuda ja kuidas ennast kaitsta?

Siin on väga palju õigusfilosoofilisi probleeme. Ühelt poolt me tõepoolest saame prognoosida tulemust. See on õigusriiklikult täiesti mõistlik, kui on teada, et see asi läheb seda ja seda mudelit mööda ja tuleb niisugune tulemus. Teisest küljest õiguse mõistmine tähendab alati seda, et kunagi ei saa sajaprotsendiliselt tulemust ette teada. See on iga kaitsja professionaalsuse küsimus, milliseid kas üleüldse vastutust välistavaid või vähemalt vastutust kergendavaid asjaolusid ta leiab ja ma usun, et igas asjas on need olemas. Loomulikult ei saa advokaat teha imet, sest tema võimalused on ikkagi asjaoludega piiratud, aga oma tööd peab advokaat ikka tegema. Nagu seda teeb ka politseinik ja prokurör ning kuni meil on tõepoolest null-tolerants, siis ei ole ju ka selles mõttes ei politseile ega ka prokurörile midagi ette heita, sest ta täidab seadust. Kui usinasti või kui intensiivselt – mingi valik tehakse alati nagu on prioriteet. Selles mõttes me oleme tõesti jõudnud tippu, ega enam edasi selle asjaga vist minna ei anna. Nüüd tuleks tõesti mõelda, kust veidi järele anda.

Vaata/kuula intervjuud siit:

Küsitlesid Sven Paulus ja Madis Masing Generaadiost

Toimetas Hando Tõnumaa

Foto: ekraanikuva

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.