Aktivist Elver Loho soovib reformida Eesti kanepipoliitikat kasutades Eesti uut otsedemokraatlikku rahvaalgatuse vahendit. Oma plaani kirjeldab ta kodulehel www.elver.ee ning kogub digiallkirju rahvalgatus.ee keskkonnas. Kui Elveri plaan kogub tuhat digiallkirja, saab ta esitleda seda koos Eesti kanepiekspertidega riigikogule, misjärel võib plaanist saada eelnõu ja eelnõust seadus.

Kust tuli see mõte rahvaalgatuse raames kanepituru reguleerimiseks allkirju koguma hakata?

Rahvaalgatuse instrument on Eesti demokraatias midagi täiesti uut ja enneolematut. See on tohutu potentsiaaliga ning kergesti kasutatav otsedemokraatia vahend Eesti Vabariigi kordategemiseks. Kes ei ole veel täpselt kursis, kuidas see suurepärane seadus töötab, see peaks end kindlasti kurssi viima Riigikogu veebilehel:

https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/raakige-kaasa/esitage-kollektiivne-poordumine/

Lühidalt öeldes: kui kellelgi on konkreetne plaan, kuidas võiks mingisugust valdkonda teistmoodi reguleerida, siis tuleb idee kirja panna, koguda sellele tuhat toetavat digiallkirja ning seejärel läheb idee automaatselt menetlemisele riigikogu komisjonile.

Eestis on nüüd seaduste tegemiseks kaks viisi. Traditsiooniline demokraatlik viis on koguda valimistel piisavalt hääli, et saada riigikogu liikmeks ja seejärel (partei lahkel loal) esitada oma idee riigikogu komisjonile — kui nemad heaks kiidavad, saab sellest eelnõu ja eelnõu läheb suurde saali hääletamisele.

Rahvaalgatuse instrument on loonud aga otsedemokraatliku viisi samade võimalustega: kogu oma konkreetsele ideele tuhat toetajat ja seejärel saad oma ideega riigikogu komisjoni ette. Kui nemad heaks kiidavad, saab sellest eelnõu ja eelnõu läheb suurde saali hääletamisele.

Piltlikult öeldes: tuhandel üksmeelsel eestlasel on tänapäeval suuresti sama võim eelnõu algatamiseks kui ühel riigikogu liikmel. Tuhat eestlast ühise ideega = üks riigikogu liige. See on midagi uut ja väga võimast.

Seni on rahvaalgatus.ee sõnul riigikokku jõudnud 12 ettepanekut. Neist kaks on saanud seaduseks. Tegu on töötava otsedemokraatia vahendiga ja mul on usku, et sellest saab üks võimsamaid vahendeid eestlastel enese elu ise korraldamiseks.

Palju on Eestis kirjutatud sellest, et ravikanep on raskesti kättesaadav ja et kanepit võiks legaliseerida, aga ma ei ole veel näinud, et keegi oleks viitsinud valmis kirjutada konkreetseid plaane, kuidas täpselt võiks Eesti kanepipoliitika välja näha.

Olles teadlik rahvaalgatuse instrumendist, mõtlesin, et proovin järele. Äkki saab selle uue otsedemokraatliku instrumendi abil Eesti kanepipoliitika paremini korda teha. Probleeme on palju, aga keegi peab ka lahendusi välja pakkuma.

Kirjutasin kokku sellise regulatsiooniplaani, mis rahuldaks kõiki osapooli — annaks patsientidele ravikanepi, lubaks ravikanepi tootmise ekspordiks ja lubaks legaalset kanepitarvitamist vaid tervetele täiskasvanutele. Arvestades ühiskonnas levinud hirme kanepi ees, üritasin oma regulatsiooniplaani teha niivõrd konservatiivseks, kui vähegi võimalik.

Ma arvan, et kanepipoliitika reformi pole Eestis seni toimunud just sellepärast, et riigikokku pole veel jõudnud ühtegi poliitikut, kes oleks nõus võtma kanepitemaatika ühiskonnale selgitamise oma südameasjaks. Tänu rahvaalgatuse instrumendile ei ole see enam vajalik.

Meil on ühiskonnas kanepiteemat selgitavad eksperdid olemas — Mart Kalvet, Siim Siimut, ka teised. Kui keegi neist valitaks riigikokku, siis nad oleksid võimelised tegema ära meedias vajaliku selgitustöö, oleksid võimelised välja töötama täpse vajaliku regulatsiooni ja esitama selle hea tava järgi komisjonile ja saama seal toetuse.

Rahvaalgatuse instrumendi võlu on selles, et säärased eksperdid ei pea riikliku poliitika muutmiseks enam valituks saama. Piisab tuhandest allkirjast ja konkreetne regulatsiooniplaan on hopsti! riigikogu komisjoni töölaual, kusjuures teispool lauda istuvad kõik ideed pooldavad eksperdid, valmis faktide ja teadusega. Sealt edasi töötab juba tavapärane demokraatlik protsess. Ideest võib saada eelnõu, eelnõu võib saada suures saalis enamuse toetuse.

Ma fantaseerin tulevikust, kus vähemalt 5% Eesti seadusemuudatustest tuleks igal aastal rahvaalgatuse korras. Selline rahvas-korraldab-enda-elu-ise-mõtlemine on minu jaoks rahvuslus selle kõige positiivsemas mõttes.

Ravikanep on hetkel Eestis ju legaalne ja arstidel on õigus seda välja kirjutada, milles konkreetsemalt probleem on?

Ma olen selle valdkonnaga kokku puutunud kolm aastat ja pean tunnistama, et ma endiselt ei tea, mis on see üks konkreetne probleem, mille taha kõik kinni jääb.

Põhjused, millest patsiendid teada annavad, on erinevad. Need puudutavad enamasti arstide puudulikku haridust ravikanepi teemal, kuid nii mõnigi arst on avameelselt patsiendile väljendanud muret ka oma karjääri ja meedia liigse tähelepanu pärast.

Juhtumitel, kus isegi on leitud arst, kes põhimõtteliselt nõus kannabinoidipõhist ravi välja kirjutama, on ilmnenud järgmine probleem: Eesti seaduste järgi on arstil lihtsam välja kirjutada fentanüüli kui ravikanepit. Fentanüüli sisaldavaid ravimeid saab apteegist retsepti alusel osta. Ravikanepi puhul tuleb raviarstil esitada taotlus ministeeriumis tegutsevale erialakomisjonile ja komisjoni heakskiidu korral liigub taotlus paar kuud mööda bürokraatlikke rägastikke, kuni ühel päeval, mitu kuud hiljem, patsiendi nimega pakk lähimasse apteeki saabub.

Kogu selle olukorra tulemuseks on, et patsiendid peavad oma tarvilikku kannabinoide sisaldavat ravimit hankima mustalt turult. Seal on aga tüüpilised musta turu ohud — kaalu tõstmiseks on ka Eestis pritsitud kanepi peale suhkruvett ja segatud selle sisse isegi klaasipuru. Samuti võib kanep olla hallitanud. Ballastained ja hallituse-eosed võivad tervist ohustada oluliselt rohkem kui kanepiürt.

Lisaks kõigele muule riskib patsient võimalusega, et teda märkab politsei, kes tuleb ja vaatab üle, kas patsiendil on kodus paari päeva varu või terve nädala varu — vastavalt sellele saab patsiendist kas haldusõigusrikkuja või lausa kriminaalkurjategija.

Eestis on keelatud narkootilise aine tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta. Seadus aga ei täpsusta, mis asi see “ettekirjutus” täpselt on. Samuti ei täpsusta seadus, et tegu peab olema Eesti arstiga. Nii et vähemalt õigusteoreetiliselt peaks olema nii, et kui inimesel on näiteks California ravikanepi kaart ja ta jääb Eestis vahele kanepi tarvitamisega, siis trahvi ta ei saa, kanepit ära ei võeta ja üldiselt ei hakata ka uurima, kust ravim pärit on. Seda vähemalt teoreetiliselt — ma ei tea, et keegi oleks kohtus säärast tõlgendust testinud.

Sedasama ettekirjutust saaksid juba täna kirjutada ka Eesti arstid. Lihtsalt paber, mis ütleb, et konkreetsele patsiendile on tema tervisliku seisundi tõttu näidustatud kannabinoidravi ning kui oleks võimalik ravikanepit välja kirjutada retseptiga, siis arst teeks seda. Kui patsiendil on see dokument taskus, siis politseiga kohtudes on tal võimalik tõestada, et tegu on meditsiinilise vajadusega ning ta saab vähemalt kergema karistuse ja väiksema trahvi.

Arste, kes on oma patsiendile öelnud, et “kui see sulle hästi mõjub, siis tarvita edasi”, on Eestis mitmeid. Kõik need arstid võiksid oma patsientidele kirjutada selle pisikese dokumendi ja panna oma allkirja alla — niimoodi säästetaks patsiendile potentsiaalselt tuhandeid eurosid trahvirahasid ja ekspertiisitasusid ja ka lugematul hulgal stressi tõttu hukkuvaid ajurakke!

Mida meie poliitikud ja ametkonnad kanepituru reguleerimisest arvavad?

Olles Eesti poliitika telgitagustes mõned aastad sobranud, on mulle jäänud mulje sügavast apaatiast. Saadakse aru, et see reguleerimine millalgi tuleb ära teha, aga kuna sihtgrupp on nii pisike ja ükski poliitik ei ole seda oma südameasjaks võtnud, siis ei ole viitsitud ka tegeleda. Kui tahta sama asja kollaselt öelda, siis skandaale on igapäevaselt, idealismile ei jätku alati aega.

Sestap ma mõtlesingi, et panen kirja konkreetse regulatsiooniplaani, kogun sellele tuhat toetajat ja lähen koputan Toompea uksele — äkki neile minu plaan sobib ja saame selle valdkonna ära reguleeritud.

Piisavalt on sõpradega popsu tehes arutatud, et keegi võiks kanepituru ära reguleerida.  Nüüd on riigikogu andnud rahvaalgatuse näol meile endile hea võimaluse meie endi “huviala” ise ära reguleerida. Võtame eksperdid kaasa, paneme konkreetse plaani lauale, oleme viisakad ja konstruktiivsed — teeme endi poolt parima, et riigikogul oleks lihtne vajutada plaanile rohelist nuppu!

Miks tundub, et riik on kanepi vastu meelestatud ja seda peetakse äärmiselt ohtlikuks narkootikumiks?

Seadused ei tee kergetel ja rasketel narkootikumidel vahet ningametnik jõustab seda, mis seaduses kirjas on. Kogu loo teeb eriti veidraks see, et näiteks kanepi puhul võib täiesti kindlalt öelda, et sellega seonduvad otsesed, kaudsed ja ühiskondlikud soovimatud mõjud on kordades väiksemad kui alkoholil. Kanepidiilerid istuvad vangis, aga etanoolidiilerid said äsja riigilt pool miljonit eurot toetust, et ehitada Eestisse alkoholi teemapark ja muuseum — kindlasti koos limonaaditoaga lastele.

Kui ma vaatan, kes on Eestis kanepituru reguleerimise vastu, siis jäävad sõelale eelkõige need, kellel on sellest kõige rohkem kaotada: alkoholitootjad ning musta turu kaupmehed ja tootjad. Alkoholitarbimine väheneks, sest nii mõnigi inimene asendaks alkoholi osaliselt või täielikult ohutuma valikuga — näiteks mulle isiklikult sobib kanep lõõgastumiseks paremini kui alkohol. Kanepituru reguleerimisel kaoks mustal turul suur osa nõudlusest kanepi järele ja nii mõnigi diiler ja kanepikasvataja peaksid endale legaalse töökoha otsima.

Kas kanepituru reguleerimine pole justkui Pandora laeka avamine, et sellele järgneb kokaiinituru reguleerimine ja nii edasi?

Kokaiin on aine, mille vastu ma pole kunagi piisavalt huvi tundnud, et mingit seisukohta omada. Sel teemal võtku sõna need, kellele see korda läheb.

Küll aga tahan ma ära mainida organisatsiooni nimega Multidisciplinary Association for Psychedelic Studies (MAPS), mis teaduslikul meetodil uurib USAs mõnede keelatud ainete kasutamist psühhoteraapias. Esialgsed tulemused on lootustandvad ning ma arvan, et kui me looksime Eestis MAPSile soodsad regulatiivsed tingimused, võiks MAPSi ravimiuuringutes osalemisest abi saada paljud eestlased, kes tänapäeval otsivad sama abi mustalt turult samu aineid manustades.

Paljud arstid väidavad, et kanepi ravitoime pole tõestatud ning see polegi ravim. Kuidas sellega siis tegelikult on?

Ravikanep (ehk “meditsiiniline marihuaana”, ütleks eesti keele vihkaja) on taimne preparaat, mida on meditsiinis kasutatud sõna otseses mõttes aegade algusest peale. Eelmisel sajandil USAst alanud ja teaduslikult põhjendamata kanepi keelustamise laine levis aga üle kogu maailma.

Kanepi peamine toimeaine-molekul THC on jõudnud nii mõnegi ravimi sisse, vahel dronabinooli nime all, mis on THC rahvusvaheline mittekaubanduslik nimetus. Ravimitööstus on harjunud tootma ja riik on harjunud reguleerima ravimeid, mille igas annuses on väga konkreetne kogus identseid toimeainemolekule ning THC-d on sääraselt patsientidele haiguste leevendamiseks ka minevikus võimaldatud, kuid enamasti kipuvad patsiendid kaebama ebameeldivate kõrvalmõjude üle. See on üks põhjuseid, miks THC-ga ravimid ei ole laiemalt kasutusel.

THC-molekuliga tablett erineb ravikanepist just peamiselt selle tõttu, et ravikanepis esinevad ka kõik teised taimsed kannabinoidid ja muud bioaktiivsed ühendid, nt terpenoidid mis aitavad vähendada THC soovimatuid  kõrvalmõjusid ja moduleerivad taimse kannabinoidi-terpenoidikompleksi farmakoloogilisi toimeid muudel viisidel.

Tegu on endokannabinoidsüsteemi eripäraga — miskipärast lihtsalt on niimoodi, et THC molekul üksinda ei ole ravimina sageli nii tõhus ega meeldiv kui THC molekul koos teiste kannabinoidide ja muude bioaktiivsete ühenditega, mida kanepitaim sisaldab. Samuti võimaldab ravikanep ürdi kujul patsiendil manustada minimaalseid doose — suitsuna või auruna sisse hingates on mõju tunda paari sekundiga ning soovitud leevenduse saabudes saab manustamise kohe lõpetada. Tabletiga näiteks valu leevendades peab inimene ootama pool tundi, kuni tablett mõjuma hakkab, ja kui mõju on ebameeldiv või liiga tugev, ei saa enam midagi teha — tuleb lihtsalt oodata selle möödumist.

Kes hakkaksid Eestis kanepit tootma?

Kui riik hakkab kanepiturgu reguleerima minu plaani järgi, siis ma kindlasti tahaksin rakendusaktide läbirääkimisel suunata asju nii, et Eesti eelistaks kanepi väiketootmist. Ma kindlasti ei taha, et meil tekiks kanepi-Saku või kanepi-Liviko. Ma ei taha suurtootjaid, kellel on palju võimu lobida endile privileege, potentsiaalselt inimeste tervise arvelt.

Ma arvan, et Eesti peaks juba eos ja täiesti teadlikult kujundama Eesti kanepikultuuri sarnaseks Eesti käsitööõllede kultuurile. See on väga positiivne näide innukast väiketootmisest, mis rõhub kvaliteedile ja meeldivale tarbimiskogemusele, mitte kasumi optimiseerimisele.

Ja lõpetuseks — kas sa usud midagi, mida sa ei suuda tõestada?

Ma usun, et kui rohkem inimesi mõtleks lahenduste, mitte probleemide peale, ja õpiks ära elementaarsed oskused oma idee veenvalt esitamiseks, võiks läbi rahvaalgatuse instrumendi Eestis saabuda ajastu, kus päevapoliitikas võistlevad omavahel ideed, mitte inimesed.

Vaata/kuula ka Elveri kampaania avakõnet:

Elveri plaaniga saab tutvuda ja teistelegi küsimustele leiab vastuseid tema kodulehel aadressil www.elver.ee ning toetusallkirju anda rahvaalgatus.ee portaalis kuni septembri lõpuni.

Fotod: erakogu, vocativ.com

Toimetas Mariann Joonas