Seekordne rumal küsimus on seotud Eesti õhu ja loodusliku radioaktiivsusega. Teada on, et õhu radoonisisaldus Eestis on kõrge (näitajad kõiguvad piirkonniti), kuid käivad jutud, et see võib olla lubatust kõrgem ja seeläbi isegi tervisele ohtlik. Et selgust saada, võtsime ühendust keskkonnaministeeriumiga, kus meil aitas probleemile vastust leida ministeeriumi pressiesindaja Berit-Helena Lamp.

“Loodusliku radooni tase on Eestis tõepoolest suhteliselt kõrge, kuigi mitte nii kõrge kui Soomes või Rootsis. Looduses loomulikult esinevat kiirgust muidugi reguleerida ei saa, küll saame seada norme ruumidele, kus inimesed viibivad,” ütles Lamp ja lisas selgituseks, et soovituslikult peab elu-, töö- ja puhkeruumide õhu radoonisisaldus jääma alla 200 Bq/m3 (EV standard “Radooniohutu hoone”).

2011. aastast on sotsiaalministri määrusega nõutud, et eelkooliealiste laste asutuste siseruumides jääks radoonisisaldus alla 200 Bq/m3. Lähiaastatel on plaanis radoonisisaldust õigusaktidega reguleerida ka teistes lasteasutustes ja töökohtades.

Milline on keskmine radioonisisaldus välisõhus ja samuti, mis on see n-ö lubatud, tervisele ohutu piirmäär?

Radoonisisalduse üle-eestilist keskmist me ei määra. Seda sellel põhjusel, et see on väga varieeruv, seda nii pinnaseõhus kui ka ruumide õhus: tegemist on siiski gaasiga ja see liigub pidevalt. Radoonisisaldus hoonetes sõltub ka ehitise asukohast, ehituskvaliteedist, aastaajast jne.

Kiirguse puhul ei saa kunagi rääkida tervisele ohutust piirmäärast, kuna ka väikesed loodusest või tehislikust allikast saadavad doosid võivad aja jooksul mõju avaldada. Seetõttu hoitakse kiirguskaitses kõik võimalikud saadavad doosid nii väikesed kui võimalik, ehk nii väiksed, kui see sotsiaalseid, majanduslikke jm tegureid arvesse võttes saavutatav on. Radooni puhul on tõesti seatud selliseks piirväärtuseks 200 Bq/m3 kohta, mis on küllalt ohutu ja mitte oluliselt kallimate ehitusmeetmetega saavutatav.

Miks on meil radoonisisaldus õhus nii kõrge?

Mitmete uuringute põhjal võib väita, et peamine radooniallikas Eestis on pinnas. Peamiselt on radooniohtlik Põhja-Eesti, kus uraanirikka diktüoneemaargilliidi peal asetseb poorne ja lõheline paekivi. Uraani lagunemise käigus tekkiv radoon saab sellisel juhul vabalt maapinnale tõusta. Ehk siis lühidalt võib öelda, et piirkondlik eripära.

Soovitusi radoonisisalduse vähendamiseks saab lugeda keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Samuti leiab palju infot Virumaa Teataja artiklist “Looduslik radioaktiivne radoon ohustab virulasi”.

Kas kogu selle jutu põhjal võib järeldada, et olenevalt gaasi liikumisest ja eri piirkondade looduslikest eripäradest võib õhu radoonisisaldus olla kohati üle lubatud piirmäära?

Jah, paraku võib ikka. Eriti kui on ebakvaliteetselt ehitatud hooned. Samas saab seda kohe leevendada näiteks aknaid avades.

Rubriik “Üks rumal küsimus” keskendub teemadele ja mõistetele, mis läbivad erinevaid poliitika-, majandus-, teadus- ja terviseuudiseid, kuid tekitavad tihti lisaküsimusi või jäävad segaseks. Kui sul on mõni küsimus, mida ametnikelt, teadlastelt või teistelt ekspertidelt küsida, saada see aadressile info@telegram.ee, pealkirjaga “Üks rumal küsimus”.

Pilt: hobart.k12.in.us

Toimetas Mariann Joonas