Möödunud nädalavahetusel otsustasime sõpradega ette võtta väikesed talgud ja koristada ära ühe metsaraja äärse, kuhu oli veetud üksjagu prügi. Kümnekesi kulus kõigest 2–3 tundi, et metsatukk jälle kõikide jalutajate silmailuks puhas välja näeks. Kuid mis saab edasi? Enamik Tallinna jäätmejaamu suurtes kogustes segaolmeprügi vastu ei võta.

Uurisime koristusaktsiooni “Teeme ära!” meeskonnalt, kuhu nad pöörduda soovitavad ning meid juhatati lahkelt kuhuviia.ee lehe abil Tallinna jäätmete taaskasutuskeskusse Looväljal. Prügila hinnakirjast selgus, et peame prügi loovutamise eest maksma ligi 70 eurot. Kas tõesti Eestis ongi nii, et oma heateole loodusele pead ise lisaks ajakulule ka rahaliselt peale maksma? Kes siis vastutab metsa alla jäetud prügi eest?

Pöördusime asjas selguse saamiseks keskkonnaministeeriumi poole, Telegrami küsimustele vastas ministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek.

Kas loodust saab tasuta koristada tõepoolest ainult üks kord aastas “Teeme ära!” talgute ajal ja muul ajal peab Eesti metsade vabatahtliku korrushoiu eest peale maksma?

Jäätmeseaduse kohaselt peab ebaseadusliku prügistamise koristama selle tekitaja – juhul, kui see suudetakse tuvastada. Kui mitte, läheb koristamise kohustus üle kinnistu omanikule. See tähendab ka, et kui keegi koristab talle mittekuuluvat kinnistut, siis peaks ta kulude osas rääkima kas kinnistu omanikuga või ka üldise heakorra mõttes kohaliku omavalitsusega.

Kas keskkonnaministeeriumis ei ole kunagi mõeldud võimaluse peale, et kui inimesed ise vabatahtlikult soovivad Eesti metsi korras hoida, saaksid nad prügi ära anda vähemalt tasuta (või isegi nii, et riik veidi maksaks oma metsade korrashoiu eest)?

Jäätmekäitlusettevõtted on samuti ettevõtted ja riik ei saa neid kohustada, pakkumaks teatud teenuseid tasuta. “Teeme ära!” 2008. aasta aktsiooni maksis suures osas kinni riik, kuid see ei tähenda, et kogu prügikoristus saaks või ka peaks olema riigi poolt kinni makstud.

Kokkuvõtteks: kuni prügi äraviimisele peab ise peale maksma, ei saagi metsad kunagi puhtaks?

Ministeeriumi vastusest selgub, et kui tahad omaalgatuslikult metsast koristatud prügi tasuta ära viia, pead hakkama bürokraatiaga tegelema.

Kuid lõppkokkuvõttes ei ole meil vaja selles probleemis tegelikult otsida süüdlasi ja vastutajaid, vaid hoopis lahendusi. Nagu ajalugu on korduvalt tõestanud, ei ole trahvimine ühtegi rikkumist ära kaotanud, seega ei saa olla lahenduseks nn tõhusam trahvimine. Siin tuleb muuta kogu süsteemi.

Prügi peaks saama ära anda kas tasuta või siis selle eest peaks prügilad peale maksma, kuna nad niikuinii prügi pealt teenivad. Näiteks taara ja vanaraua äraviimise eest inimestele juba makstakse, millal jõuame sama kaugele ülejäänud prügiga? Kas on võimalik, et seni kuni prügi äraviimise eest peab peale maksma, ei saagi metsad kunagi puhtaks? Ilmselt aitaks probleemi lahendamisele kaasa see, kui me lihtsalt vähem prügi toodaksime. See tähendaks aga ka rohkem taaskasutatavaid pakendeid, vähem kile- ja plastpakendeid jne…

Meie koristusretke ainus näide prügi ja looduse kaunist sümbioosist: sõnajalg on alustanud elu vanas piimapudelis.

Mida arvad sina, hea lugeja. Kuidas peaks olema lahendatud prügikoristamine metsade alt ja kes peaks selle eest vastutama? Ning veel tähtsam küsimus: kuidas muuta inimeste suhtumist loodusesse nii, et neile ei tunduks normaalne oma prügi metsa alla visata?

Fotod: Sten Roosvald, Mariann Joonas

Toimetasid Mariann Joonas ja Hando Tõnumaa