Kuu aega tagasi läks kooskõlastusringile tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu, kokku üle 500 lehekülje materjali.

“Peamine suundumus seal eelnõus on tuua kokku tsiviilkriisideks ja riigikaitselisteks kriisideks valmistumise maailmad, mis siiamaani on meil Eestis eristatud,” selgitas riigisekretär Taimar Peterkop, kelle kinnitusel on eelnõus arvestatud varasematest kriisidest saadud õppetunde.

“Senise lähenemise järgi peaks justkui terviseamet hakkama juhtima tervet Eesti riiki Covidi kriisis. Me kõik nägime ja kogesime, et see on selgelt ebamõistlik lähenemine. Kogu ühiskonda, kogu riiki mõjutavat kriisi juhib loomulikult peaminister,” tõi Peterkop ühe näite.

Liigne võim valitsusele, sõjalist ja tsiviilkriisi ei tohiks kokku panna

Praxise riigivalitsemise eksperdi Meelis Oidsalu sõnul on mitu riigiasutust avaldanud muret uue seaduse mõningate aspektide pärast. Näiteks see, et igasuguse kriisi puhul koondub juhtimine valitsusse ja peaministrile.

“Kui panna kõikide kriiside eest vastutama vaikimisi kolleegium ehk kogu valitsus ja enne vastutas selle eest üks valdkonna minister, konkreetne nägu, siis paradoksaalsel kombel see vastutus võib hoopis hajuda. Tekib sama efekt, mis terviseameti külmlao juures: vead olid konkreetsed, aga vastutati kollegiaalselt,” rääkis Oidsalu.

Eelnõu võtab kasutusele uue mõiste – kriisiolukord –, mis hõlmab nii ühiskonnaelu kriise kui ka sõjalisi olukordi. Ei kaitsevägi ega kaitseministeerium pea nende samasugust käsitlemist aga õigeks.

Peterkopi sõnul ei ole aga mõtet kunstlikult vahet teha sõjalistel ja tsiviilkriisidel, sest eesmärk on sama.

Riigikantselei soov on jõustada kriiside reguleerimise seadus järgmise aasta veebruaris, arvestades praegusi keerulisi olusid Euroopas. Ekspertide hinnangul tuleks murekohtade arutamiseks aega võtta, eriti kuna eelnõu on keeruline ja väga mahukas.

Riigisekretäri volituste suurenemise üle tuleks arutada

Kriitikud on ette heitnud ka seda, et värske seaduseelnõu kannab üksnes riigisekretäri allkirja, ühegi poliitiku oma sel kõrval pole, nagu tavapäraselt eelnõude puhul kombeks. Endise riigiametniku, jurist Aaro Mõttuse sõnul näitab see, et riigisekretärist on kujunenud poliitilise vastutuseta minister.

Oidsalu ütles, et tegu on omamoodi menetlusliku pretsedendiga, sest esimest korda algatab riigiametnik oma allkirjaga nii olulise seaduseelnõu. “Kuna see suurendab oluliselt peaministri võimu ka tsiviilkriisiolukordade juhtimisel, siis oleks soovinud seal näha ka peaministri allkirja,” sõnas Oidsalu.

Tema sõnul on see nihe Eesti demokraatlikus praktikas, mille üle võiks debateerida: kas nii kaalukalt muu hulgas inimeste põhiõigusi riivava eelnõu juures on see õigustatud.

Peterkop kinnitas, et hirmudel, nagu ametnikud haaraksid rohkem võimu enda kätte, pole alust. “Riigisekretär tegutseb peaministri mandaadi alusel. Poliitilist vastutust minu tegude eest kannab peaminister.”