Tänase valimiste päeva puhul pakume vaatamiseks uut Eesti filmi “Okupeeri oma müür”, mis räägib kodanikuaktivismist ja selle abil ühiskonna muutmisest. Filmi autorite Artur Talviku ja Peeter Vihma lahkel loal jääb linateos selle artikli juurde kolmeks päevaks täispikkuses üles. Intervjuu Artur Talvikuga allpool.

“Te ei tohi seda filmi enne valimisi mingil juhul näidata.” – Paul Eerik Rummo

“Iga kloun võib tegelikult tulla tänaval üles ja pritsida mingisuguseid loosungeid.” – Rein Lang

“Mind haavab väga sügavalt see väide jälle, et poliitikud keelasid ära.” – Andrus Ansip

Artur, oled filmi tegemise ajal kaadri taga ja vahendad toimuvat, kogesid palju rohkem kui meie seda filmi vaadates. Mis mulje Sulle endale kui inimesele sellest kõigest jäi? Mis Sinus selle filmi tegemise ajal ja tagajärjel muutus?

Kõigepealt selgitame ära kaks erinevat nägemust kodanikuühiskonnast. Olime selles mõttes õnnelikud, et olime tõelise kodanikuühiskonna sünni juures. Selle ajal jooksul toimus mitu olulist asja, kõige olulisem vast see Pühajärve kohtuotsus, et ühise ruumi puhul ei saa ühtegi otsust teha ilma inimestega läbi rääkimata ja nende arvamust arvestamata.

Siis ACTA demonstratsioonid ja kogu demonstratsioonide laine. Saadi üle rahvuslikust eelarvamusest, et kui asjad on nii kaugele läinud, siis ei tohi tänavale minna. Inimestel on nagu mingi valehäbi, et ei ole intelligentne tänavale minna – Pronksiöö on siin oma jälje jätnud.

Kolmandaks – on tekkinud kihvte aktiviste, kes ei jäta asju pooleli ja kes ei võitle ainult isiklike asjade eest, vaid meie ühiste asjade eest. See tekitas tõsise lootuse ja tõi tagasi usu, et midagi on ikkagi võimalik teha.

Mind ennast muutnud… Kui, siis ainult veidi radikaalsemaks võib-olla, aga ega ma muidu ka oma suud kinni ei hoia, kui näen kuskil ebaõiglust või ülekohut. Teisest küljest tegelen ma rohujuure tasandiga iga päev selles kandis, kus ma elan.

Aga selline mõnus lootuse säde tuli sisse ja usk Eestisse. Ja muidugi, mis on oluline: kui küsitakse, kuidas ummikseisust üle saada, siis süvenes veendumus, et rohujuure tasandilt tulev surve on see, mis võiks stagnatsiooni lõpetada.

Eestis on julgeid kodanikke. Neid on vaja toetada ja väike tõuge anda. Kõik algab suhtlemisest, inimesed peavad rohkem suhtlema. Läbi suhtluse saab ka abi ja tuge oma võitlustes, kui on vaja.

Kui lootusetu või lootusrikas olukord tegelikult on? Kas ja kuidas oleks võimalik reaalselt Eestis kodanikuühiskonda aktiveerida ja päriselt ka toimima panna? Mida selleks tegema peaks? Ja kuidas see kogu maailmaga ühilduks?

Sellepärast me tõime oma filmi ka globaalse mõõtme, et selles ei ole midagi erinevat. Paljud probleemid on üleilmsed ja kodanikuühiskondade tasalülitamised toimuvad samade skeemide järgi üle maailma.

Teiseks tõime välismaise mõõtme sisse selleks, et süstida inimestesse usku, et on võimalik asju muuta. Hea näide on piraadipartei või see, mida teeb Birgitta Jónsdóttir oma mõttekaaslastega Islandil.

Mis võiks olla lahendus, et praegune kriisis olev maailm õigele ehk siis jätkusuutlikule, hoolimise, kaastunde ja koostöö kursile juhtida? Kas see on üldse võimalik?

Tegelikult on väga suur hirm, et toimub mingi suurem plahvatus ja kokkupõrge, siis ei tea, mis sealt edasi tuleb ja see võib lõppeda tõsise totalitarismi tagasitulekuga.

Pigem usun sellesse, et lahenduseks on ülevalt alla tuleva mõttelaadi ja elitaristliku mõttelaadi lõpetamisega ja seda saab teha altpoolt survestades. Sellest räägivad ka paljud kangelased meie filmis, et nad usuvad rohujuure tasandi jõudu.

Mina usun ka, et rohujuure tasandil on see tarkus ja kreatiivne jõud asju muuta. Uutesse parteidesse ma näiteks ei usu, need lõppevad üsna kurvalt.

Kas praegune põlvkond noori, kes on kasvanud vabas Eestis ja internetiajastul, kas nende mõtlemine on teistsugune kui nendel, kellel on veel alateadvuses vundamendiks nõukaajastu kogemused? Kas nende noorte vabaduseiha on piisav ja mugavusest suurem, et mingi suurem muutus algatada?

Meid hämmastab tegelikult see, ja see on filmis ka sees, kuidas noored inimesed lähevad parteide noortekogudesse ja lasevad endast kloone teha, ehk lasevad endast vormida väikseid hitlerjugendeid, nagu ütles Jónsdóttir. See on üllatav ja suhteliselt massiline. Üks seltskond, kes vaatas filmi ära, ütles, et võiksid alustada liikumist “Ei parteide noortekogudele”.

Üks põhjus, millest tuleb eestlaste alalhoidlikkus ja miks nad ei julge välja astuda, peitub kindlasti nõukaajas. Need inimesed, kes on elanud Stalini ajal, kardavad tegelikult väljaspool koduseinu oma tegelikke mõtteid välja öelda.

Hämmastab, et inimesed on väga sõltuvad ja kardavad näiteks oma töökohast ilma jääda ja ei ütle seetõttu ülemusele, kui midagi ei meeldi. Kardavad, mis saab nende pangalaenudest. Paljud on parteilise toiduahela küljes ja kardavad sellest lahti lasta. Paljud töötavad riigistruktuurides, kus kritiseerimine on ära keelatud, mitte küll avalikult, aga varjatult. Ja see mõjutab kõike, mis ühiskonnas toimub. Selline kartmine aga laseb võimul koonduda aina väiksema grupi inimeste kätte.

Julgeid kodanikke meil on, ma ei saa öelda, et üldse pole, aga kui oleks rohkem, siis oleks võimueliidi survestamine võimalik ja ka võimu detsentraliseerimine, et ta ei koonduks nii väikese grupi kätte, nagu on koondunud.

Ütlete filmi lõpus, et need kivid, mille vastu me kogu aeg põrkame ja mis selle müüri on ehitanud, on meie peades – kas algatuseks tuleks siis läbi murda sellest müürist meis endis? Kuidas seda teha? Eriti kui samal ajal välise müüri meistrid seda kogu aeg jõuliselt kõikide vahenditega üles ehitavad ja tugevdavad.

Seda peakski tegema nii, et tuleb hakata seisma asjade eest ja sekkuma protsessidega, kui nähakse, et meie ühises ruumis tehakse midagi valesti.

Kindlasti on müüri üks osa suhtlemine. Öelge naabrile “Tere!” ja juba sellest võib hakata peale ühiskonna muutus. Isegi kui naabril on teistsugune maailmavaade, siis äkki on ühine see, et saate samamoodi aru, mis on ühises ruumis valesti. Tekib kogukond ja kogukonnas on juba võimalik midagi muuta.

Levinud on selline arusaam, et “minust ei sõltu midagi”. Sõltub küll! See ongi esimene samm: teha endale selgeks, et ma olen täisväärtuslik kodanik ja minust sõltub küll.

Vaata ka filmi Facebooki

Mariann Joonas