Foto: pavelkant / Adobe Stock

Sel nädalal on abordi-teemalise Facebook live´i järel meie postkastidesse saabunud kõige kirjumat tagasisidet lugejatelt, kellest osa nõustuvad meie seisukohaga (et naistel peab olema õigus oma keha üle ise otsuseid teha), teised aga mitte. Kõige valusama kirja saatis 54-aastane Arvi (nimi mehe palvel muudetud, kuid toimetusele teada), kes sündis siia ilma seetõttu, et tema onu vägistas oma õe – Arvi ema. 

“Kas minu elu on sellepärast õnnelik ja turvaline olnud? Vastus on EI,” alustab ta oma lugu.

Arvi sünniperes oli palju lapsi ja peres tarvitati rohkelt alkoholi. “Meestel oli nii palju julmust oma õdedega niimoodi käituda,” viitab ta onu tegudele.

Tagatipuks sündis Arvi ka füüsiliste väärarengutega. “Minu elu kahjuks või õnneks jätkus nii, et 1 aasta ja 2-kuuselt võttis toonane ENSV kohalik külanõukogu mind vanematelt ära ja minu edasine elu kulges lastekodus ja internaatides. Kahjuks ei tea ma, mida tähendab vanemate, pere armastus ja hoolitsus. Tundsin sellest väga puudust,” tunnistab ta.

Seda, et tema onu on ka tema isa, sai Arvi teada umbes 20-aastaselt. “Emaga sel teemal rääkida ei olnud just meeldiv, ei temale ega ka minule. Eks see oli mingis mõttes ka mõistetav. Onuga sellel teemal vestlus ei saavutanud oma eesmärki,” märgib ta.

Mees hoidis aga seda kõike enda sees veel 30 aastat: “Alles viimase viie aasta jooksul olen suutnud sellest ka teistele rääkida. Raske on mõista ja aru saada, et isa on minu onu ja onu on minu isa.”

Olete te enda jaoks selle teemaga rahu teinud? Kuidas?

Rahu? Ega ei olegi… Olen kuidagi lasknud asjal minna, kuid vaimsele tervisele see hästi just mõjunud ei ole. Eks see teadmine jääb elu lõpuni hinge.

Mida te ütleksite inimestele, kes soovitavad vägistatud naistele, et sünnita ära ja anna laps lapsendada?

Mnjah, tõenäoliselt soovitaksin abordi peale mõelda. Sest vägistamine ei ole vabatahtlik soov rasedaks jääda.

Absoluutne abordi keelustamine ei ole õige ega aus naiste ja neidude suhtes. Kui naist või teismelist tütarlast vägistatakse, siis peab neile jääma õigus ise otsustada, kas kanda laps oma üsas sünnituseni välja või lõpetada see olukord esimesel võimalusel.

Olete te õnnelik, et siia ilma siiski sündisite?

Vastaksin nii, et ei ole. Sest armastava ja hooliva lapsepõlve ja vanemate puudumine on jätnud oma pitseri.

Aga mis on elus teile rõõmu valmistanud?

Püüd omast kogemustest teistele abiks olla, head sõbrad, kange iseloom jne.

See elu on mind palju õpetanud, kuidas ise ilma vanemateta hakkama saada. Ja mis kõige olulisem, suudan ise enda eest seista ja mitte lasta teistel endale nn pähe istuda.

Kas te ise olete pere loonud?

Kahjuks ei, kuna sündisin füüsiliste puuetega, siis ei ole soovinud lapsi ka saada. Sest hirm saada taas füüsilise puudega laps/lapsi, on tõsiselt piiranud minu elu ja ka selle kvaliteeti.

On teil midagi öelda oma saatusekaaslastele?

Saatusekaaslastele ütleksin nii, et tuleb kuidagi püüda selle olukorraga hakkama saada. Ja mõelda edasi enda tuleviku peale: pere, kodu, töö, vabadus elada. Tuleb pea püsti hoida ja eluga edasi minna! Sest kui jääd sinna olukorda kinni, siis ega see sulle suuri valikuid ei anna.

*

Ja suured tänud Teile, et andsite võimaluse natuke endast ja oma kogemustest kirjutada. Eks see aitab jälle taas rahulikumalt eluga edasi minna.

Küsitles ja toimetas Mariann Joonas

Oma lugu jaga meiega aadressil info@telegram.ee.