Foto: Statistikaameti ekraanikuva

Terve 2021. aasta on pea iga kuu kaasa toonud liigsurmasid. Aasta esimeses kvartalis öeldi, et liigsurmade peamiseks põhjuseks on koroona (aga mitte ainult), juunis ja juulis leiti, et seda põhjustab suvekuumus. Augustis ja septembris ei olnud ei arvukaid koroonasurmasid ega ka suvekuumust, liigsuremuse põhjuste osas sel ajal sõna ei võetud. Oktoober ja november tõid taas koroonasurmad, ent siiski numbrid ei klapi.

Miks on sel aastal novembri keskpaiga seisuga ~2700 surma rohkem kui 2010.-2019. aastate sama aja keskmine (46. nädala seisuga ca 13 600 surma vs 2021. aastal 16 300 surma)? Kas tegu on muu hulgas koroonameetmetest tulenevate kahjudega ehk meetmetest, piirangutest, hirmutamisest jm tuleneva depressiooni ja stressi tagajärgedega? Sest aina enam räägitakse ju sellest, et inimene on tervik ja haigused on psühhosomaatilised.

Samuti käiakse kaarega mööda küsimusest: kui palju tänavu surnutest on saanud koroonavaktsiini?

Allikad: Statistikaamet ja Terviseamet (joonis Sander K.)

Viroloog ja valitsuse teadusnõukoja juht Irja Lutsar ütles augustis vestluses Telegramiga, et tegelikult on kõik need andmed olemas ja rühm teadlasi plaanib ka selle-teemalist uurimust, ent kahjuks ta ei täpsustanud, kes need teadlased täpsemalt on ja millal võiks oodata uuringutulemusi.

Rootsis, kus piiranguid ja maskidega ning vaktsiinidega aktiivset survestamist ei ole, puuduvad sel aastal ka liigsurmad.

Liigsurmad Eestis ja Rootsis, allikas: Our World in Data

Ka eelmise aasta koroonast põhjustatud liigsurmad Rootsis on suure küsimärgi all. Andmeanalüütik Tommy Lennhamn tõdeb oma põhjalikus uurimuses, et isegi kui Covid poleks 2020. aasta jooksul saabunud, oleks 2020. aasta hukkunute arv “Dry Tinder” efektide tõttu tavapärasest ootuspäraselt suurem.

Sellele osutab ka Norra teadusuuring: “Kuigi Covid-19-ga seotud suremus oli epideemia ajal Rootsis peaaegu 15 korda kõrgem kui Norras, ei olnud kõiki surmapõhjuseid hõlmav suremus Rootsis suurem kui kolmel eelmisel aastal (neljast). Suremuse kasvu täheldati võrreldes ainult vahetult eelnenud perioodiga (2018/19), mil suremus oli madalam kui eelnevatel aastatel. Liigne suremus piirdus üle 70-aastaste isikutega.”

Reuters leidis käesoleva aasta kevadel, et Rootsis oli 2020. aastal liigsuremus väiksem kui enamikus Euroopa riikides.

Uuringud: piirangutest on rohkem kahju kui kasu

Piirangute võimalikule pahupoolele on tähelepanu pööratud juba esimeste piirangute kestestamisest peale.

Üks esimesi eksperte, kes võttis luubi alla just piirangute psühholoogilise mõju, oli psühhotraumatoloog dr Franz Ruppert oma märtsis 2020 avaldatud artiklis. Mõned mõtted sealt:

• Uskumatu, et ajal, mil meil kõigile on kättesaadav internet ja kus põhimõtteliselt kõigil on ka juurdepääs suurel hulgal mis tahes konkreetse teemaga seotud teabele, domineerib enamiku inimeste mõtlemises käputäie viroloogide ühekülgne tavameditsiini vaatenurk ning nüüd ka meie poliitikute tegevus. 
• Minu arvates see, mida nüüd paljudes riikides rakendatakse kontrollistrateegiatena, ületab mõistlikkuse piiri: kinnisidee on keelata lähiajal kõik sotsiaalsed avalikud kontaktid, ametialase, era- ja nüüd isegi majanduslikud kooseksisteerimised. Põhimõtteliselt peetakse hingamist juba praegu riskifaktoriks ja maskide kandmine muudavad hingamise märkimisväärselt raskemaks. Kõigi sotsiaalsete kontaktide keelamine inimeste ja kogu ühiskonnaga on nagu käsk kaladel lähitulevikus ajutiselt kaldale minna, kuna vesi on saastatud.
• Meetmetest: See kõik nõrgestab märkimisväärselt inimeste immuunsussüsteemi ja selle vastupanu. Seetõttu suureneb ka oht, et inimeste juba olemasolevad nakkused, olenemata nende vormist, võivad muutuda tõsisteks haigusteks. Selle tulemusel on kõigil neil ühiskonda hävitavatel meetmetel etteaimatav mõju.
• Juba järgmisel aastal võib tekkida järjekordne pandeemia uue patogeeni uue tüvega. Kas peaksime siis jälle uuesti end isoleerima? Siit ka minu tungiv pöördumine maailma poliitikute poole: näidake üles julgust ja otsustavust lõpetada see kontroll-maania viivitamatult, enne kui on liiga hilja.

Meditsiiniajakiri The Lancet avaldas juba juulis 2020 uuringu, mis analüüsis riigisisese tervishoiupoliitika- ja meetmete mõju COVID-19 suremusele. Andmed koguti 50-st suurima koroonajuhtumite arvuga riigist, tuvastades peamised suremust mõjutavad tegurid. Uuring leidis, et maksimaalselt piiravad meetmed, piiride sulgemine ja kõrge COVID-19 testimise määr ei olnud seotud kriitiliste juhtumite arvu ega üldise suremuse vähenemisega.

2020. aasta lõpus avalikustati uuring, kus vaadeldi neljal erinevalt meetodil enam kui 200 riigis kehtestatud ligi 50 000 meetme mõju. “Teise laine puhul pole suutnud paraku ükski Euroopa riik aeglustada viiruse levikut ühiskonda vähemal või rohkemal määral sulgemata. See on võrreldav tuumanupule vajutamisega, sest reeglina satuvad niigi haavatavad inimrühmad selle mõjul veel kehvemasse seisu. Ent mida kiiremini ja otsustavamalt seda teha, seda leebem ühiskonna sulgemine lõppkokkuvõttes on. Karmimad piirangud saavad olla piirkondlikud ja kesta lühemat aega,” märkis Peter Klimek, Viini Meditsiiniülikooli komplekssüsteemide dotsent ERR Novaatorile.

2021. aasta alguses Suurbritannias avaldatud uuring sedastab, et Covid-19 meetmed võivat lõpuks võtta rohkem eluaastaid kui juurde anda, viidates muuhulgas ära jäetud vähiravidele ja plaanilistele operatsioonidele.

Karolinska Instituudi poolt samal ajal avalikustatud uuring näitab, et piirangud takistavad küll koroonaviiruse levikut, kuid globaalsetel piiravatel meetmetel on varjukülg – arvutuste põhjal on piirangud põhjustanud vähemalt sama palju surmajuhtumeid kui haigus ise, ütlevad teadlased.

“Selle lukustamispoliitika tagajärjel on iga tavaline inimene planeedil kokku puutunud mõningase kaotusega, mõnikord aga katastroofilise kahjuga,” ütles 2021. aasta suvel Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor Jay Bhattacharya. Ta arvas , et järgmistel aastatel vaadeldakse riikide sulgemisi kui kõige katastroofilisemate tagajärgedega ja kahjulikumat poliitikat inimkonna ajaloos. Bhattacharya on ka üks Great Barringtoni deklaratsiooni, mis kutsub üles koroonameetmeid lõpetama ja kaitsma riskirühmasid, algatajatest.

Lisaks halvad mõjud lastele, kes ei ole üldse koroonaviiruse sihtrühm. Cambridge’i Ülikooli 2020. aasta lõpus avaldatud uuring näitab, et esimene “lukkupanek” ehk lockdown tõi endaga kaasa depressiooni sümptomite olulise kasvu laste hulgas, viidates koolide sulgemise tahtmatutele tagajärgedele.

Ka Eestis on koroonameetmete mõju lastele olnud ahastust tekitav. 2020. aastal tegid laste enesetapud rekordi, 2021 esimese 2 kuuga proovis end tappa sama palju lapsi kui terve 2020 aasta jooksul ning selgus ka, et küsitluste kohaselt tervelt kolmandik Eesti kooliõpilastest vigastab end tahtlikult.

Neid teadlaste väljaütlemisi ja uuringuid on muidugi arvukalt, tõin siinkohal vaid mõned üksikud näited.

Millal lõpetame selle piirangute-sunnimeetmete-karistamise-stigmatiseerimise eksperimendi ja elame edasi koos arvukate bakterite ja viirustega, nagu seni oleme teinud, taastades tavapärase sotsiaalse suhtluse, mis on väga vajalik ka füüsilise ja vaimse immuunsuse tugevdamiseks?

Ja mida arvad sina, hea lugeja – mis võiks olla Eesti selleaastase liigsuremuse põhjuseks?

Allikad: lingid artikli sees

Toimetas Mariann Joonas