“Kas USA luurab Euroopas ELi kodanike järele? “Vastus on jah,” teab Eesti kõige popim riigipeakandidaat Toomas Hendrik Ilves (52).” Nii algab üsna vana, aga seda põnevam lugu  “CIA jälg presidendivalimistel”, mis ilmus Argo Ideoni sulest 13. aprillil 2006. Ilves ei olnud siis veel president, Meri oli kuu aega tagasi maise ilma maha jätnud, sõna “masu” polnud veel kasutusel, kaupluses sai maksta Eesti kroonidega ja aprillimässuni oli jäänud aasta jagu helgeid päevi.

Viljandimaale Abja valda Ärma tallu pöörab suure tee pealt pooleteistkilomeetrine rada, mis on kevadiselt vesine ja mudane. Peremees muretseb, et Ekspressi Volkswagen jääb veel järsku kinni. Tema väike tumesinine ilvesepildiga džiip pritsib unnates pori kahele poole ja jõuab õuele vaevata.

Miks me siin oleme? Läinud nädala Ekspressis ilmus Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo ootamatu pihtimus kontaktidest KGBga. Et asi oleks õiglane, on nüüd järjekorras Ameerika luure keskagentuur – CIA. Vastab üks kikilipsuta peaaegu tundmatu, taluinimeseks maskeerunud, teksades tüüp.

Toomas Hendrik Ilves, te töötasite raadiojaamas Vaba Euroopa, mida CIA aastaid rahastas?

See rahastamine ei käinud avalikult ja 1971. aastal tuli sellest Ameerikas suur skandaal. 1972. aastal läks finantseerimine täielikult üle USA Kongressile. Mina olin siis väike koolipoiss.

Nõukogude ajakirjandus ei lakanud kunagi kordamast, et Vaba Euroopa on CIA filiaal. Kuid 1971. aastal lõigati kõik seosed läbi. Kui olid inimesed, kes olid CIAs tööl ja nad olid ka Vabas Euroopas, siis anti neile valik – kas oled ühes või teises kohas.

Kui mina olin Vabas Euroopas, aastail 1984–1993, ei olnud seal enam absoluutselt mingit pistmist CIAga. Kuid ma ei imesta, et mõned inimesed ikka käivad ringi ja ütlevad, et ma olen CIA agent. Come on!

Just äsja jälle Õhtulehes seisis, kuidas Ilves peab seletama oma seoseid CIAga. Mul ei ole midagi seletada. See on pigem stampides mõtlemine.

Kui Nõukogude Liit teid CIA agendiks pidas, kuidas siis teid tol ajal kaks korda Eestisse sisse lasti?

See oli glasnost’i piiride pidev katsetamine. Tegelikult olin ma esimene inimene Vabast Euroopast, keda sisse lasti.

Pole mingit saladust ka selles, et kuigi Vabal Euroopal ei olnud seost CIAga, üritas sinna infiltreeruda KGB. See neil ka õnnestus. Väga õnnetul kombel “redeserteerus” ehk kargas tagasi 1991. aasta juulis minu toimetuse töötaja Riho Mesilane. Ta tegi ära isegi propagandašõu Moskvas.

Kas KGB õnnestunud imbumine USA valitsuse raadiosse polnud kehv töö CIA poolt?

Vabas Euroopas oli palju juhtumeid [kus anti infot KGB-le]. Need tulid hiljem välja. Näiteks Tšehhis ja ka poolakate seas. Aga tegelikult oli Vaba Euroopa avalik asutus. Seal ei olnud midagi salajast.

Ainsad tundlikud asjad olid mõned kohtumised. Näiteks mina sain Lennart Meriga kokku 1985. aastal Soomes. Igaks juhuks ma ei rääkinud sellest toona Eesti toimetuses, mainisin ainult raadio direktorile, et sain kokku sellise inimesega, kultuuritegelasega. Ma ei tahtnud, et Meri satuks mingisse ohtu, kui tema kokkusaamine minuga saab teatavaks.

Kas saite CIAst kasutada Vaba Euroopa jaoks mingeid materjale või ülevaateid?

Ei saanud. Tulemüür CIA ja meie vahel oli tihe. Kõik materjalid, mida kasutasime, olid avalikud. Idee oligi töötada avalike andmete baasil – see, mis on kirjutatud ja mida inimesed räägivad.

Lasin Eestist välja toimetada ühe Ookeani raadio, mis töötas Vene UKV sagedusel – läänes selliseid raadioid ei olnud, tegu oli põhimõtteliselt politsei sagedusega. Selle abil saime operatiivselt kuulata, mis Eestis toimub. Meil oli üks poiss Soomes, kes pani telefonitoru vastu raadiot, ja kuulasime Vikerraadio uudiseid.

Kui keegi on olnud CIA palgal või nendega seotud, miks ta peaks seda tänases Eestis häbenema ja varjama? Selle punkti võiks rahulikult ju eluloosse kirja panna. Tegu ei ole ju Eesti kodanikke represseerinud organiga nagu KGB.

Eestis ei saada sellest mõnikord aru, vaid tõmmatakse KGB ja CIA vahele paralleele. CIA on välisluure, mitte repressiivorgan. Ta ei tegele üldse sisemaiste asjadega, see on täiesti keelatud.

Kuigi ajaloos on tegelikult seda ju juhtunud?

Kui see 1970. aastatel välja tuli, siis kehtestatigi CIA üle väga range kontroll.

Selline eristamine on ju läänes tavaline. Ka Saksamaal on Bundesnachrichtendienst (e.k Föderaalne Luureteenistus, s.t Saksa välisluure – toim.) ja Verfassungschutz (Põhiseaduse Kaitse Amet, s.t Saksa kaitsepolitsei – toim.). Nagu meil on Kapo ja Teabeamet. Üks ei tohi tegelda teise valdkonnaga.

See on mõneti ka lääne luure nõrkus, et luureametkond ei saa tegeleda vastuluurega riigisiseselt. Kuna võimalikud kuritarvitused on nii ohtlikud, siis on valitud demokraatlik süsteem.

Kas Vaba Euroopas viskasite ka mõnikord nalja, et CIA kuulab meid praegu pealt, nagu kitsamas ringis tehti Eestis KGB kohta?

CIA kohta eriti mitte. Arvati küll, et Saksa vastuluure Verfassungschutz vaatab, kes on kes. Kord 1980ndail tuli välja, kuidas üks inimene vene toimetusest oli käinud kohtumas Nõukogude Liidu konsulaadi töötajatega. See info tuli Verfassungschutz’i kaudu.

Europarlamendis on tänavu jaanuaris moodustatud komisjon, mis peaks uurima, kas Euroopa riikides on asunud CIA salavanglad.

Või et kas inimesi on selleks Euroopasse transporditud.

Te olete selle komisjoni liige. Kui palju tööd tehtud on?

Ma kardan, et sellest ei tule suurt midagi, sest Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustel ei ole mingit kohustust meiega koostööd teha. Võime paluda informatsiooni, kas midagi on toimunud, aga valitsused ei pea meile vastama.

On käivitatud ka Euroopa Nõukogu samalaadne uurimine, millest esitati juba vahekokkuvõte, kuid midagi kindlat see ei tõendanud.

Kardan, et ei tule midagi ka sealt, sest Euroopa Nõukogu komisjon on ELi liikmesriikidele veel vähem tõsiseltvõetav, sinna kuuluvad ju ka mitte ELi riigid. Paraku ma kahtlen, kas midagi tuleb välja ka europarlamendi komisjonil.

Kardan, et see tema kuulub valdkonda, kus me ei saa midagi teada enne kui näiteks 25 aasta pärast või tont teab, kas isegi siis.

Teie komisjoni loomisel olid europarlamendis poliitikud üsna väge täis, taheti kutsuda komisjoni ette kaitseminister Donald Rumsfeldi ja teisi USA kõrgeid tegelasi?

Need olid üksikute poliitikute avaldused, komisjon on natuke realistlikum.

Ka Eestit on külastanud üks Boeingi lennuk, mis maandus 2003. aastal Pärnus. Värskelt ilmunud Amnesty Internationali raportis on seda mainitud. Kuid seal on märgitud, et lennuk läbis Pärnu lennujaama koguni kolm korda, mitte üks kord. Kas te teate sellest midagi?

Ei, aga iga juhtumi kohta saab komisjon pärida selgitust.

Mida teie usute? Kas CIA salavanglad Euroopa riikides olid olemas?

Ma usun, et kui midagi ka oli, siis esimeste uudiste väljaimbumisel selle kohta koristati kõik ära. Siis, kui asi avalikuks sai, polnud enam midagi alles.

Kahtlustusi on esitatud kõige rohkem Rumeenia ja Poola kohta. Kui õigustatult või mitte, ei oska öelda.

Te usute, et need vanglad olid Poolas ja Rumeenias, või kusagil mujal?

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimehel ei saa olla sellist usku, mille kohta ei ole tõendeid.

Kuidas seda kõike hinnata? Kas see on lubatav ja vajalik, kuna käib sõda terrorismiga, või ei tohiks niisuguseid võtteid kasutada?

Oht on selles, et kui USA otsustab kasutada selliseid võtteid, miks siis keegi teine ei või samamoodi otsustada, et viime inimesed oma riigist ära ja piiname neid kusagil mujal. Miks USA tohib, aga teised ei tohi? Miks USA võib alustada ennetavat sõda, aga teised ei või?

Rahvusvaheline õigus on habras ja hoolega koos hoitud asi. Kui keegi ütleb, et need reeglid teda ei puuduta, siis see variseb kokku. Siis tekib kõigelubatavus ja anarhia.

Minu meelest on see väga loll tegu, kui nad nii teevad. Iseasi ka, mida USA sellest on kasu saanud. Ma ei tea, kas on väga palju tulemusi.

George W. Bush väidab, et see on eriolukord, terrorism, hoopis teine asi. Võib-olla et on. Kui sa tead, et kohe lastakse 5000 inimest õhku, kas siis tohib piinata inimest, et ta ütleks, kus on pomm?

Aga me ei saa ka mööda minna sellest, et kui sa rikud neid reegleid, siis oled avanud Pandora laeka.

Kui sa oled suur Ameerika, siis võib-olla sa võid öelda, mis sellest. Kui sa oled väike Eesti, siis ei saa. Väikeste riikide julgeolek sõltub palju rohkem reeglitest kui suurtel.

CIA on Ameerika välisluure. Kas ta luurab ka Euroopas, Euroopa kodanikke?

Tõenäoliselt. Väga tõenäoliselt. Vastus on jah. Kui sa loed ajalehest, et Prantsusmaalt saadeti välja ameeriklasi tööstusspionaaži eest, siis on üsna selge, et nad teevad seda.

Paraku võib öelda, et suured riigid kõik mingil määral luuravad. Paar nädalat tagasi tuli välja, kuidas kuulati pealt Kreeka Euroopa Komisjoni volinikku. Ei tea, kes kuulas.

Kui Venemaa meie järele nuhib, siis see on justkui ajalooline paratamatus. Aga miks luuravad ameeriklased, keda meie sõdurid toetavad Iraagis ja Afganistanis?

Kui loetakse ajalehte ja kirjutatakse selle põhjal analüüs, on see luure? Ilmselt on.

Teine asi muidugi, kui info hankimiseks värvatakse kedagi, kuulatakse ebaseaduslikult pealt.

Kuid võimalus, et USA hakkab luurama Eestis, on väga väike. Seni, kuni meil pole siin islamirühmituste tegevust, pole ka huvi.

Kas Ameerika-vastasus Euroopas praegu kasvab või kahaneb?

Valitsuste tasandil üritatakse seda praegu leevendada. Aga kui USA peaks otsustama pidada sõda Iraani vastu, siis on see senine USA-vastasus ka Euroopa valitsuste tasemel muidugi köömes.

Kui tajutav on USA-vastasus europarlamendis?

Praegu on a priori USA-vastased peamiselt kommunistid. Aga oli aeg, kus ka Prantsuse konservatiivid tegid sarnaseid avaldusi. See on praeguseks vaibunud.

CIA raport võib muidugi halvendada seda olukorda. Kui tuleb välja, et Ameerika tegutseb Euroopas ebaseaduslikult, rikkudes inimõigusi, siis see pahandab inimesi.

Peetakse teid ka europarlamendis Ameerikast tulnud kosmopoliidiks, nagu leiab Jaanus Männik?

Võib-olla päris alguses oli midagi, sest kui ma räägin inglise keelt, siis mul on ameerika aktsent.

Tekitab see vaenulikkust?

Ehk mõnede kommunistide poolt. Sotsiaaldemokraatide fraktsioonis see küll probleem ei ole.

On teil olnud kunagi CIAga kokkupuuteid, mis ei tulene europarlamendist ega Vabast Euroopast?

Kunagi käisin ühel sovetoloogia konverentsil, kus igaühel oli revääril silt. Kes on mingist ülikoolist, kes on CIAst. Üks mees tuli ja ütles mulle, et ma kirjutan huvitavaid analüüse Eesti kohta, nad loevad neid kogu aeg.

Mis on CIA?

* Central Intelligence Agency (CIA), eestindatult Luure Keskagentuur (LKA), on Ameerika Ühendriikide valitsuse välisluure asutus. CIA peakorter asub Langleys Virginia osariigis, pealinna Washingtoni külje all.

* CIA ülesanne on koguda ning analüüsida USA julgeoleku seisukohalt olulist infot ning teostada presidendi juhtnööride kohaselt salaoperatsioone, ennetamaks ohtu USA-le või saavutamaks USA poliitika eesmärke.

* CIA loodi 1947. aastal. Külma sõja algul olid tal tegutsemiseks suhteliselt vabad käed, ent 1961. aastal tabas CIAd rängalt “Sigade lahe” invasiooni ebaõnnestumine Kuubal. 1970. aastate algul seoses Watergate’i skandaaliga hakati CIA tegevust tugevalt kontrolli alla võtma. Näiteks keelati tal mõrvata välisriikide juhte.

* Seoses Iraagi sõjaga on CIA autoriteet saanud tugevasti kannatada. Luureandmed massihävitusrelvade olemasolust Iraagis, mis olid sõja üks oluline ettekääne, osutusid vääraks.

* 2005. aastal ilmusid USA ajakirjanduses andmed CIA nn salavanglatest maailma eri paigus, sh Euroopas. Väidetavalt kasutati neid terrorismis kahtlustatavate transpordil, saamaks neilt infot muu hulgas piinamise abil, mis USAs oleks ebaseaduslik. Nii Euroopa Nõukogu kui Euroopa Parlament on alustanud nende väidete uurimist, seni pole kindlaid tõendeid leitud.

Originaalartikkel © Eesti Ekspress, 13.04.2006 – Argo Ideon: “CIA jälg presidendivalimistel”, millele puudub internetis vaba juurdepääs.

Lugu on talletatud ja loetav leheküljel compromat.ee.

Toimetas Õnne Puhk