Foto: ekraanikuva

Kuigi ma ei ole kõigi Varro tõekspidamistega nõus, siis minu hinnangul on ta ainuke riigikogu liige, kes adub suuremat pilti ja julgeb oma südametunnistusega tegutseda. Minu arusaama järgi on Varro, erinevalt EKRE-st sõja vastane ja ei kutsu üles genotsiidile Palestiinas, nagu seda teevad Helmed. Erinevalt sõjasõltlastest nii vasak- kui parempoolsete leerist ei toeta Varro Eesti vägede võimalikku viimist Ukrainasse ega muudmoodi sõjategevuse eskaleerimist vaid ütleb, et kui soovid rahu, siis valmistu rahuks. Minu hinnangul pidas eile (12.03.2024) Varro Vooglaid riigikogus maha 30 aasta kõige võimsama kõne, kus ta ütleb välja, et Eesti ei ole demokraatlik riik ja kõige suurem probleem on selles, et riigikogu liikmed isegi ei taha, et Eesti oleks demokraatlik riik, kirjutab Hando Tõnumaa.

Kokkuvõttes ütles Varro teiste sõnadega välja selle, et tegelikult pole vahet kas võimul on näiteks Reformierakond või EKRE ning pole ka vahet, kas toimus valimispettus või mitte. Varro saab aru, et kogu poliitiline süsteem vajab muutust.

Tänu sellele, et Eestis puudub demokraatia, sai võimalikuks ka koroonapettus. Olen välja käinud ettepaneku uue süsteemi loomiseks, millega saab tutvuda siin.

Palun võta need kümmekond minutit ja vaata/kuula ära Varro eilne kõne riigikogus:

„Täna möödub 90 aastat ’34-aasta 12. märtsi riigipöördest, mille üheks väga oluliseks asjaoluks oli see, et sellega läks kaotsi rahvaalgatusõigus ja rahvahääletusalgatusõigus, kui kaks väga olulist instrumenti, millega rahvas saab teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana“.

(-)

„… siiani ei ole rahvas neid õigus tagasi saanud“.

(-)

„… olukord viitabki ju sellele veelgi põhimõttelisemale ja laiemale probleemile, et Eesti riigi elu korraldamiseks deklareeritud ideaalid ja reaalsus omavahel väga tõsises nihkes“

(-)

„Ideaal on deklareeritud põhiseaduse esimeses paragrahvis, mis ütleb, et Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“.

(-)

„Kui Eesti on riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, siis loomulikult peaksid rahval olema ka reaalsed võimalused selle teostamiseks. Sest vastasel juhul on ju tegemist sisutühja ideaaliga“.

(-)

„Millised vahendid võiksid rahva käsutuses selleks olla? .. Rahvahääletus“

Varro räägib, et viimane rahvahääletus oli üle 20 aasta tagasi, kui oli teemaks Euroopa Liiduga liitumine:

„… ja siiski oli taustaks massiivne riiklikult rahastatud ja ka ellu viidud propaganda, et saada n-ö õige vastus“

(-)

„Fakt on see, et üle 20 aasta ei ole Eestis korraldatud mitte ühtegi referendumit ja põhiseaduse kohaselt teatavasti referendumeid algatada saab ainult riigikogu. Rahval endal referendumite algatamiseks õigust pole“.

(-)

„Rahvas ise referendumeid algatada ei saa kehtiva põhiseaduse kohaselt ja riigikogu pole pidanud vajalikuks üle 20 aasta rahvale sellist võimalust pakkuda“.

(-)

„Kuidas veel saaks rahvas teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana, algatades parlamendis seaduseelnõusid – rahvaalgatusõigus. Seda ka ei ole alates 1934 aasta 12. märtsist“.

Varro selgitab, et Eestis ei saa rahvas ise ka mitte presidenti valida, sest kehtiva põhiseadusega sellist õigust rahval pole.

Lisaks toob Varro välja, et rahvas ei saa ka valida riigikogu liikmeid otseselt, sest riigikogu ja KOV-valimiste kord on samuti väga vildakas seoses nende üleriigiliste nimekirjadega, mis võimaldavad hääli üle kanda:

„Selle tõttu istub siin parlamendisaalis väga palju inimesi, keda tegelikult rahvas ei ole enda esindajaks valinud ja parlamendist jäid välja inimesi, kes said palju rohkem hääli.. Ei teostu ju rahva tahtmine“.

Lisaks mainib Varro ära ka e-valimiste korra, mis on täiesti läbipaistmatu ja kontrollimatu ja selletõttu täiesti ebausaldusväärne:

„Selle tõttu eksisteerivad väga põhimõttelised ja tõsised kahtlused, kas üleüldse saab käsitleda valimiste tulemusi legitiimsena, ehk siis rahva tegelikku tahtmist esindavana. Vot selline olukord on meil siis päriselt riigis, kus põhiseaduse esimeses paragrahvis on deklareeritud demokraatia ideaal“.

(-)

„Kokkuvõttes võime öelda, et tegelikult reaalselt riigikogu enamus, valdav osa koalitsiooni näol ja ilmselt ka osa opositsiooni näol ei poolda tegelikult demokraatlikku riigikorraldust. See on reaalsus. Praeguses olukorras minu keel ei paindu nimetama Eestit demokraatialikuks riigiks nendel samadel põhjustel mida ma just kirjeldasin“.

(-)

„Ja olukord on selles mõttes veel hullem, et mitte ainult Eesti tegelikult ei ole demokraatlik riik, vaid enamik riigikogu liikmetest ka reaalselt ei taha, et Eesti oleks demokraatlik riik, sellepärast, et siis ei saaks nii vääramatult ellu viia ette pandud poliitilist programmi. Võib juhtuda, et rahva tahtmine hakkab sellele jalgu jääma. See ei ole kooskõlas põhiseaduses deklareeritud ideaalidega ja ma siiralt loodan, et kunagi näen, et see olukord muutub“.

Allikas: Varro Vooglaiu Youtube´i kanal

Toimetas Hando Tõnumaa